Eesti 2008. aastal

ROMAN UBAKIVI,      13. veebruar 2008


Mullu suutis Andrus Ansipi valitsus panna Venemaa lõpuks Eestit märkama. Varem suhtus Venemaa meisse strateegiliselt kaitsepositsioonilt, olles koondanud kogu tähelepanu oma lõunapiirile, esmajoones Põhja-Kaukaasiale.

Veel 2005. aastal pakkus Vladimir Putin avalikult Balti riikidele sõbrakätt, kutsudes meid üles keerulisele minevikule joont alla tõmbama ning vastastikku kasulikke ja heanaaberlikke suhteid arendama.

Kuid Eesti äraütlemine osalemisest Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäeva pidustustel Moskvas, meie meedia teravad propagandarünnakud Venemaa ja Vladimir Putini isiku vastu, samuti see, et Eesti aktiivselt toetab Venemaa-vastaseid jõude Valgevenes, Moldovas, Ukrainas ja Gruusias, ei põhjustanud veel Venemaa strateegia muutust.

Arvan, et viis, kuidas Ansipi valitsus Pronkssõduri-probleemi lahendas, sai ajendiks Venemaa strateegia põhimõttelisele muutmisele Eesti suhtes.

Ansipi vead

Pronksiöö sisu ei olnud kaugeltki ainult Mart Laari shokiteraapia mõnusid tunda saanud Eesti riigist võõrandunud noorukite (neist ligi kolmandik eestlased) märatsemine Tallinna kesklinnas. Peamiseks poliitiliseks järelmiks on praeguse valitsuse legitiimsuse täielik minetamine siinse venekeelse kogukonna silmis, kes kaldub nüüd enda huvide esindajana nägema ainuüksi Venemaad.

Loomulikult on ainult ühele jalale – eestlastele – toetuv Ansipi valitsus nõrk ja teovõimetu. See asjaolu sobib Venemaa uue strateegia jaoks nagu rusikas silmaauku.

Samas osutub aasta lõpuks ka senine valitsuse tugi vaid pehkinud puujalaks. Ansipi suur häältesaak põhineb ju nende valijate häältel, kes elavad pealinna ümbritsevatele põldudele suuresti laenurahaga ehitatud kipsmajades.

Meenutades Ansipi petlikule lubadusele rajatud valimiskampaaniat, pole raske aimata, mis juhtub tema populaarsusega sügisel. Lubatud Euroopa viie kõige rikkama riigi tasemele tõusmise asemel tabavad temalt laenuvõtuks õhutust saanuid hoopis majandusraskused.

Mitte rikkaks, vaid väljasurevaks

Nende hädade põhjuseks on eelkõige laarlaste majanduspoliitikaga loodud banaanivabariigilik majandusstruktuur, mis põhineb vähest lisaväärtust loovate kaupade tootmisel. Väliskapital meelitati sisse suure kasuminormi tagamisega; viimane aga tagati tööjõu taastootmisest loobumisega tänu suurele ekspluateerimisnormile – demograafilise kriisiga, mis tegi Eestist kõige kiiremini välja sureva rahvusega riigi maailmas. Perspektiivitu majanduspoliitika krahhi aitas edasi lükata liitumine Euroopa Liiduga. Ent nüüd ootavad ees rasked ajad. Laari järgi on majandusstruktuuri muutmine muidugi vaid käkitegu – meil tuleb vaid koolilapsi rohkem kollitada matemaatikaeksamitega!

Teiseks majandusraskuste põhjuseks on USA subprime kinnisvarakriis, mis kasvas muidugi üle finantskriisiks. Seni on see maksma läinud 100 miljardit USA dollarit, ent räägitakse isegi triljonilistest kahjudest. Üldtuntud skeemi „tuumik–perifeeria" järgi jaotuvad kahjud muidugi ka EL-i perifeeriasse, Eestisse. Raha läheb ettevõtjatele tunduvalt kallimaks, ja pankade võlgnikel algavad näguripäevad.

Pronksiööga muutis Ansipi valitsus Eesti kasulõikavast transiidimaast EL-i pimesooleks, mis loomulikult kahjustab Eesti majandust. Seda enam, et tänavu ja ka tulevikus on peamiseks maailma majanduskasvu mootoriks BRIC (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina). Naabritel Soomel ja Lätil on nüüd Eesti ees konkurentsieelis, sest nemad saavad kompenseerida USA retsessiooni kaldumist ja Saksamaa majandustõusu haripunkti möödumist Peterburi majandusbuumiga.

Meie tänase valitsuse lausa imestusväärset majanduslikku ebakompetentsust väljendab veel ka aktsiiside vabatahtlik lakkeajamine. See kindlustab üldise rahulolematuse.

Õied ja viljad

Ent eelnev on alles õied. Andrus Ansipi ja tema ministrite rumaluse tipuks on geopoliitilisse võitlusse asumine EL-i juhtriigi Saksamaa eluliste huvide vastu Läänemere gaasitrassi asjus. Ansip ei lähtunud oma otsuses muidugi Eesti rahvuslikest huvidest, sest gaasitrassid on meepirukad, mille eest võitlevad kõik riigid, ka Poola, Leedu jne.

Kui Eesti avalikult astub välja Saksamaa huvide vastu, siis see ei ärata meelepaha üksnes Saksa maksumaksjates, kelle rahast meile EL-i toetusi jagatakse. See, kuidas Eesti elab üle eesseisvad majandusraskused, sõltub ka Saksa kapitalist – firmadest, kes on Läänemere ruumis põhitegijad.

Venemaa võimalused

Erinevalt provintslase silmaringiga Ansipist mõtleb Putin strateegiliselt ega püüdle mingit taktikalist propagandavõitu praeguse Eesti valitsuse tagasiastumisest. Vastupidi, Kreml püüab igati kindlustada Ansipi valitsuse võimalikult pikemat püsimist, sest too lukustab Eesti strateegilisse kaotusseisu.

Venemaa ei võta alanud aastal ette midagi dramaatilist Eesti suhtes, vaid kasutab Ansipi vigu järjekindlalt ära oma positsioonide tugevdamiseks. Raginat on aga oodata järgmisel aastal.

Muidugi jätkab ja tugevdab Venemaa Eesti-vastast propagandat venelaste diskrimineerimise ja inimõiguste teemal.

Vene kapitalil on Eesti majandusele suur mõju. Muidugi ei aita see eesolevat majanduskriisi leevendada, pigem vastupidi. Kui kriis on haripunktil ja hinnad maas, on oodata Vene kapitali suurt pealetungi. Ma ei imestaks, kui üles ostetaks Eesti majandust tüüriva Rootsi panga kohaliku filiaali aktsiakapital.

Meil ainsana puudub täna piirileping Venemaaga. See põrutati läbi Ansipi peaministriks oleku ajal, ehkki peamised põrumise algatajad olid Mart Laar ja Marko Mihkelson.

Kuna USA pressib tõenäoliselt kevadeks läbi Kosovo iseseisvuse tunnustamise, siis tekitab see meile ohtliku pretsedendi, avades Venemaale võimaluste-akna Euroopa pehmes kõhualuses. Loomulikult pürib Kreml teha kompaktselt venelastega asustatud Ida-Virumaast oma Kosovot. Ilma Narva elektrijaamadeta oleks Eesti majandus (ja valitsus) muidugi käpuli.

Millised on prognoosid?

Eestit ootavad tänavu ees tõsised majandusraskused ja tugev Venemaa surve. Selgelt ebapiisava intellektuaalse ressursiga ja legitiimsusprobleemidega Ansipi valitsusel on suuri raskusi, kuidas vältida kaost Eesti sügavalt lõhestatud ja fragmenteerunud ühiskonnas.

Praeguse valitsusliidu poliitikud on Maarjamaa muutnud Venemaa ja USA võimuvõitluse tallermaaks. Just viimast on Soome eliit iga hinna eest püüdnud vältida.

Kuna Eesti ja Soome asetsevad samas geopoliitilises ruumis, siis diametraalselt erinevad arusaamad rahvuslikest huvidest tõstatavad loomulikult küsimuse emma-kumma maa eliidi kompetentsusest ja riigitruudusest. Soome riigimeeste patriootlikkuses ja tarkuses kahtlusi ei ole.

Täna on Ansipi valitsus oma küündimatusega Eesti suurim julgeolekurisk. Seda ei ole võimalik maandada võimsa veekahuri ostmisega ja märulipolitsei suurendamisega 200-meheliseks.

ESILETÕSTE
Valitsusliidu poliitikud on Maarjamaa muutnud Venemaa ja USA võimuvõitluse tallermaaks. Just seda on Soome eliit iga hinna eest vältinud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (60)