Nauding nõidade põletamisest

Need sõnad edastas Eesti rahvale – valijatele – eelmine Riigikogu esimees Toomas Varek 1. jaanuaril 2007 oma telepöördumises. Valijad tegidki valiku, ja aasta tagasi võtsid ausad ja kohusetundlikud, tublid ja põhjalikud, kutsutud ja seatud, parimatest parimad rahvaesindajad Toompeal sisse oma kohad. Olime nende kätesse usaldanud ei vähem ega rohkem kui terve riigi.

Vähemasti mina olen absoluutselt veendunud, et tegin õige valiku. Kolleegide avameelsushetkil olen samuti tähele pannud rahulolu „oma saadikuga“. Ka seltskondlikel koosviibimistel ei tunnista suurt keegi, et on demokraatlikus valikus mööda pannud.

Kust küll nüüd on parlamendisaali sattunud ahned, lollid, laisad, valelikud, jobud, molutajad, muidusööjad jm nagu neid käimasolevas riigikoguliikmete palka käsitlevas allkirjakampaanias tituleeritakse? Olen suurimate vahutajate, vihastajate ja sõimajate käest küsinud: mida teie lootsite? Et heliseb kell või kõlab koputus, ja teie ukse taga seisab säravi silmi Poliitik, käes kandik koos kõigi teie täidetud soovidega: palun, kallis valija!?

Kust on meil tekkinud mõte, et käin valimas ära (või ei käi üldse) ja unustan riigi aastateks? Et palgaline Poliitik ajab korda kõik meie asjad (ja minu asjad eriti)? Ja teeb seda 12 651 krooni eest, nagu üks nupukas Delfi kommentaator välja arvutas, võttes aluseks Soome parlamendiliikme palga suhte Soome SKP-sse ja võrreldes sama suhet Eesti vastavate näitajatega.

On hirmutav vaadata, kuidas hästiharitud ja infotehnoloogiast läbi imbunud inimesed haakuvad iseenesest üsna ratsionaalses parlamendipalga küsimuses nõidade põletamisele üleskutsujatega. Tuhanded allkirjad internetis ja hüsteerilised sisinad raadio ja TV otsesaadetes panevad esialgu võpatama, siis aga kaasa tundma, isegi haletsema. Meenub inkvisitsiooniajastu, mil rahvas aeti linnaväljakuile kokku – järeldusi tegema saatusest, mis sai osaks nõiaks tunnistatuile. Nõid olemine oli süü. (Kas poliitik olemine on ka süü?)

Ega keegi tollasest rahvamassist ju ise enamasti ühtegi „nõida“ ei tundnud. Kuid „nõid“ võis olla ka su pere ravitseja. Ta võis osata lohutada või lahendusi pakkuda. Ta võis aidata, teada, õpetada. Ta võis olla sinust lihtsalt targem. Aga äkki oli kõik hea unustatud. Kui anti võimalus, viis ka väeti vanur värisevi käsi oksarao tuleriita, et omaltki poolt panustada põlatud nõia põletamisse.

Tahaks kuulda, miks tuhanded allakirjutanud ja raadiosisistajad sama innukalt ei võitle omaenda palga ja pensioni, parema töökoha, parema elamise, parema hariduse jne eest? Miks tekib seesugune suurejooneline koorismõtlemine, kui on vaja sõimata kõiki teisi, sorida võõras rahakotis, mõista inimesi süüdi üksnes telepildi põhjal, otsustada arstide, õpetajate, poliitikute jne pädevuse üle?

Mõnikord üritan piiksuda mõne kõiketeadja sõnadevoolu vahele, kes riiki diletandile omase enesekesksusega ümber korraldab: kas sa annad oma lapse ravida arstile, kes tunneb meedikutööd niisama vähe kui sina riigikoguliikme tööd? Kust sa siis tead, et saadik on loll ja laisk? Olen Riigikogus töötanud ja selle “köögipoolt” näinud. Seepärast ütlen, et Eesti riigil pole midagi häbeneda – meil on võimekaid poliitikuid, kes ei jää hätta ei riigi esindamisel ega seadusandluse loomisel. Ja seda olenemata erakonnast.

Ning muidugi on saadikuid, kes on sattunud parlamenti mingite suurte panegüüriliste hoovuste najal (Plats puhtaks! Vali kord! Savisaare vastu!) ja kes valituks osutudes asuvad esimese asjana erastama kortereid, liisima luksautosid, kuuluma nõukogudesse, täitma kanistreid, maksma pitsaarveid, käima erareisidel, ajama isiklikku äri. Samuti olenemata erakonnast.

Riigikoguliige ei pea saama vähe palka, vaid peab tegema palju tööd. Tööd, tööd ja veelkord tööd on neilt vaja nõuda, mitte aga internetis palga vastu allkirju koguda. Aga me peame valijatena ise teadma, missugust Eestit nad peavad üles töötama - kas sellist nagu Soome või nagu Ameerika. Minu meelest me sellele põhiküsimusele 17 aastaga vastanud ei ole. Ei saa unistada tugeva keskklassiga ühiskonnast, hääletades lausliberaalse maailmavaate poolt, mis töötab üksnes tippude rikkuse heaks. Eesti on seni valinud riigikoguliikme kõrge palga ja professori madala palga. Kahjuks.

Jaga |