Nädala juubilar KALMER TENNOSAAR 80

Kui tänapäeval tekib ja kaob Eesti muusikas pidevalt staare ja staarikesi, siis 1950. aastatel säras meie muusikataevas üks ja ainus esimese suurusjärgu täht – Georg Ots. Seda kuni 1957. aastani, mil Moskvast ülemaailmselt noorsoofestivalilt tulid hõbemedalitega tagasi Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar. Kaks uut tähte olid sündinud.

Töötasin Kalmeriga koos Eesti Televisioonis üle 20 aasta. Tõsi küll, mitte samas toimetuses, ja seepärast usun, et tema lähedased kolleegid Enn Eesmaa või Reet Linna, Jaanus Nõgisto või Vahur Kersna võiksid temast palju rohkem rääkida kui mina.

Ega Tennosaarest ei saanud Telemajas keegi mööda vaadata. Juba tema välimus püüdis pilku: soliidne härrasmees, kena ja alati hästi riides. Neiud ei suutnud temalt pilku pöörata. Kalmer teadis ja, ma usun, nautis seda.

Abiellus ta ka väga kena neiuga. Sirje Arbi oli minu kooliõde Tallinna 21. Keskkoolist, kooli vist kõige populaarsem tüdruk. Mängis ta ju juba kooliajal peaosa filmis „Jääminek“. Kahe andeka inimese kooselust sai alguse kolmas – näitleja Liina Tennosaar on praegu oma edu tipus.

Inimesena oli Tennosaar vaikne, mõnus ja muhe kolleeg. Istusime teinekord temaga tunde telemaja kohvikus ning rääkisime maast- ilmast. Aga eelkõige muusikast. Minu jaoks jäi Kalmer kuni „Entel-tentelini“ ikkagi lauljaks. Laulis ta väga erinevat repertuaari, aga eriti kuulsaks sai ta bel canto stiilis itaalia lauludega. „Lucianella“, „Cucuca“ ja teised sellised nimed räägivad iseenda eest. Ülipopulaarseks laulis ta „Jamaika hällilaulu“, „Vana klaveri“ ja sadu teisi. Tema mahe paitav hääl ei jätnud kedagi külmaks.

Kontserdireisidel juhtus nii mõndagi. Kadunud Sulev Nõmmik rääkis kord, kuidas nad koos Tennosaare ja Vello Viisimaaga Lõuna-Eestisse esinema sõitsid. Oli talv ja teed olid libedad. Ja siis juhtuski, et nende auto libises teelt välja ning käis mitu korda üle katuse. Kui Nõmmik toibus, oli autos surmvaikne. Kusagilt tilkus midagi. „Vist veri?..“ mõtles Nõmmik. Katsus käega ja nuusutas ning tuvastas – ei, konjak! Viisimaa oli autos, jalad taeva poole, ja poolikust konjakipudelist tema põuetaskus tilkus märjukest teistele  otse pähe. Eks see nad elule ärataski. Koos kahlati läbi lume suure tee peale ja peatati esimene mööduv auto. See viis nad kontserdipaika, ja juba tunni aja pärast laulis Tennosaar vaimustunud kuulajatele muinasjutulisest sinilinnust.

Telemajas räägiti sageli Kalmeri sõprusest kosmonaut German Titoviga. Sel ajal tundus veidi uskumatuna, et maailmakuulus kosmonaut käib läbi ühe Eesti perekonnaga. Aga tõsi see oli. Viis aastat tagasi „Õhtulehele“ antud intervjuus valgustab Tennosaar selle sõpruse tagamaid lähemalt: „Titov oli väga lõbus poiss, me saime tuttavaks Soomes Ahvenamaal, mingitel rahupäevadel, kuhu Laansoo ansambel oli saadetud. Moskva delegatsioonis oli Titov. Me saime tuttavaks ja ma ütlesin nagu mokaotsast, et meil on laulupidu tulemas, tule vaatama. Tema ütles, et tead, vanake, ma võib-olla isegi tulen, sest Moskvas on niisugune komme, et sellistele üritustele saadetakse ka kosmonaut. Nii ta siia sattuski. Teine kord tuli ta Tallinna inkognito. Tulen mina ükspäev koju, tema mul juba toas ja ajab minu masinaga habet. Siis me puristasime mitu päeva, käisime Kunstiklubis, kus kolleegid uurisid, kas on ikka Titov, ta ju erariides. Ta oli väga haritud poiss, teadis hästi Puškinit.“

Usun, et igal inimesel on elus oma missioon, oma ülesanne, milleks ta siia maailma on sündinud. Arvan, et Kalmeril oli selleks saatesari „Entel-tentel“ – tema suur armastus. Kalmer armastas väga lapsi ja lapsed vastasid sellele omapoolse armastusega. Ja laulud, mida neis saadetes lauldi, muutusid lausa rahvalauludeks, nende najal kasvasid üles mitmed põlvkonnad noori eestlasi. Tennosaarest sai onu Kalmer tuhandetele lastele.

Aga aeg tegi oma töö ja juba pensionipõlve pidavat Tennosaart hakati unustama. Kalmer võttis seda väga südamesse. Oma intervjuus ta ütles: „On tunne, et maailm hakkab unustama. Tulevad uued ja vanad unustatakse ära. Maailm on julm ja unustab kiiresti. Ega muidu pole öeldud: ei leina sind turuplatsil uhke sammas, vaid sinu kalmul maarjaheina sööb kellamehe vaikne lammas.“

Võõras ei olnud Tennosaarele ka poliitika. Noorema koolivenna Edgar Savisaare karisma oli nii tugev, et Kalmerist sai Keskerakonna liige. Ka olid tema tundlikule ja õiglasele hingele lähedased erakonna põhimõtted. Tennosaar võttis kahel korral osa kohalikest valimistest ja oli valitud Mustamäe linnaosa halduskokku. Kuus aastat juhtis ta seal edukalt kultuurikomisjoni.

Täna vaatab Kalmer Tennosaar meie sagimisi sealtpoolt, tähtede tagant. Ja arvatavasti muigab mõnusalt. Tema laulud aga soojendavad endiselt  meie südant.

KALLE MIHKELS

Jaga |