Ühiskondlikus leppes pandi pensionärid sulgudesse

HILJA KUKK,      06. oktoober 2004


Rohkemat kui paari sõna sulgudes ja mõnda lauset koalitsioonileppes meie vanainimesed ei vääri. Samas teatakse Euroopas, et mida enam tähelepanu pensionäridele osutatakse ja mida rohkem neist suudab endaga toime tulle, seda vähem lähevad vanurid riigile maksma.

15. septembril 2004. aastal ilmus Kesknädalas Eesti pensionäride organisatsioonide ühisavaldus. Valitsuse vastus pensionäridele kujunes aga üldsõnaliseks ning selles puudus igasugune analüüs.
Leedu pensionäride kongressil Vilniuses, kus paar nädalat tagasi viibisin, jäi kõlama Leedu valitsuse tahe viia pensionisüsteem kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega ja 1990. aasta sotsiaalkindlustuskoodeksiga. Leedus ei ole kahte pensionisüsteemi, kõik pensionärid saavad pensioni ühtse kindla seaduse kohaselt, kaasa arvatud parlamendiliikmed.
Leedus on pensionide väljamaksmisel aluseks keskmine palk. Meie praeguse valitsuse koalitsioonileppes on pensionäride küsimuste lahendamise probleemid üldsõnaliselt kirjas kahel real ning ühiskondlikus kokkuleppes on pensionäre meeles peetud tekstisulgudes.
Soomes seevastu on pensionäre käsitlev sotsiaalpoliitika kirjas 50 leheküljel. Väga sisuliselt, detailselt ja üksikasjaliselt töötatakse sotsiaalpoliitika põhimõtteid välja ka Leedus. Aluseks on võetud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi nõuded.

Õudus, mitte pension
Kui ma sain tutvuda 7. augustil 2003. aastal toimunud ümarlaual rahandusministeeriumi esitatud pensionitõusu arvutustega, siis see analüüs lausa kohutas mind. 44 aastase tööstaazhiga pensionär hakkaks nende arvutuste kohaselt 2004. aastal pensioni saama 2283 krooni ehk 145 eurot, 2005. aastal 2511 krooni (160 eurot), 2006. aastal – 2762 krooni (176 eurot), 2007. aastal – 3038 krooni (199 eurot), 2008. aastal – 3342 krooni (213 eurot), 2009. aastal – 3676 krooni (235 eurot) ja 2010. aastal – 4044 krooni ehk 250 eurot.
Naaberriigis Soomes on tööstaažita või väheste tööaastate eest saadav pension 500–600 eurot ehk siis 7820–10 322 krooni. Seega valitsus planeerib, et aastal 2010 hakkab meie pensionär saama pensioni kaks korda vähem kui soomlasest saatusekaaslane praegu.
Nüüd tahakski küsida valitsuselt, kuidas ta kindlustab eakatele inimestele sotsiaalse turvalisuse. Kui paljud praegu töötavad inimesed jäävad eurole üleminekul väga vaesesse elanikkonna kihti. Sest rahaliselt absoluutse vaesuse piir ja keskmine pension juba ühtivad. Kuidas saab keskmine pension olla väiksem kui miinimumpalk? Nii pole see üheski Euroopa Liidu riigis. Isegi mitte meile euroliidu vaeslapsena kujutatud Portugalis.

Kriis tuleb kahe aasta pärast
2007. aastal võib eakatele inimestele kujuneda raskeks katsumuseks. Ja mitte üksnes eakatele. Valitsus ning sotsiaalministeerium pole välja töötanud mingeid meetmeid üksikuks jäänud pensionäride hooldamiseks ja kallid vanadekodud ei rahulda pensionäre. Eesmärgiks peaks saama hoopiski taastusraviga pansionaatide süsteemi käivitamine. Pensionäridele peaksid abiks tulema pangad, liisingufirmad ja kindlustusseltsid. Need võtaksid eakate pensionäride vara enda hoolduse alla, tasuksid kuni inimese elu lõpuni nende elamise pansionaadis ja hiljem juba saaksid realiseerida lahkunute vara.
Inglismaa ja mujal Euroopa riikides toimib selline süsteem edukalt. Pansionaatides elavad pensionärid, kes külma talvise aja veedavad pansionaadis, suve aga oma kodus. Needsamad pansionaatides elavad pensionäride grupid võivad ühel aastal puhata Inglismaal, teisel Šveitsis jm. Selle võimaluse võimaldavad kindlustusseltsid, pangad ja liisingufirmad.
Meie vabariigis aga ei suudeta pensionäridele kindlustada isegi abonentmaksuta telefonikasutust. Pensionäridel on niiviisi tugevalt piiratud suhtlemisvõimalus. Üksindus aga süvendab kriisi veelgi.

GRAAFIK. Vanainimene vaesuse piiril: kuigi pensionide tõstmisest räägib valitsus päevast päeva, pole tegelikkuses pilt vanema põlvkonna sotsiaalse kindlustatuse kohta muutunud. Nagu graafikust näha, püsib pensionäride elatustase kindlat riikliku vaesuspiiri lähedal ja pole viimastel aastatel sellest oluliselt kaugenenud. Seega ei saa rääkida ka vanainimeste elukvaliteedi tõusust või pensionide järsust kasvust, millele Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu valitsus järjekindlalt osutab. Endiselt tulevad pensionärid oma eluga vaevalt toime ja nende ametlik elatustase pole märkimisväärselt paranenud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)