Nädala juubilar HUGO HIIBUS 80

Elujaatav šaržimeister

Isa suri aga nii noorelt, et teda Hugo ei mäletagi.

Kooliminekuks ostis ema talle uued kingad, mis läikisid ja olid kriuksuga. Hugole meeldisid need nii, et ei tahtnud ööselgi jalast võtta. Tagajärjeks rakk jalal ja ... kopsupõletik(?). Tegelikult oli arst pannud valediagnoosi – tegemist oli üleüldise veremürgitusega.

Hugo tegi 7-aastaselt „faktiliselt läbi esimese surma”, nagu ta tagantjärele meenutab. Palavikku mõõdeti 41,6 kraadi. Elupäästjaks sai vanem tohter, kel polnud tuimestusvahendeid kaasas ja kes oli sunnitud operatsiooni tegema ilma tuimestuseta. Sestpeale on Hugol kompleks valge värvi vastu, kuid õnneks pole ta sellesarnast kogemust pidanud rohkem üle elama, sest pärast seda pole Hugol kogu elu jooksul olnud asja arstide käest abi küsima minna.

Kolm aastat voodis ehk teine sünd

Järgmised kolm aastat oli Hugo voodis, sõna otseses mõttes. Veremürgitus oli nii ränk, et kui naabripoisid õues jalgpalli mängisid, tuli tulevasel karikaturistil uuesti käima õppida.

Haiguse ajal hakkaski Hugo igavuse tõttu joonistama. Inimest.

Korraliku koolipoisi maine rikkuski niisuguste karikatuuride tegemine, mis noortele naisõpetajatele sugugi ei meeldinud, sest Hugo tehtud piltidel said nende nina pikemad ja noorkunstnik kanti psühhohuligaanide nimekirja ning jäeti rahule.

Tollases Pärnu I Keskkoolis, mille Hugo lõpetas 1949. aastal, võttis Pallase kunstikooli haridusega kunstnik Marie Lekstein Hugo tõsiselt käsile, sundides teda ka nädalavahetustel, olenemata ilmast, väljas joonistama. Tasuks olid kuldmedalid olümpiaadidelt. Edasi oli õpetaja antud suund selge – Kunstiinstituuti! Kuid Hugo arvas, et on veel aastakese keskkoolis kunstiõpetaja, kogub töid ja kogemusi juurde, ning siis läheb edasi õppima. Juulikuus, kui vastuvõtueksamid Kunstiinstituudis juba käisid, jäi Hugo Pärnus õpetajale kogemata vahele: „Mis sa siin teed?” Hugo, kes valetada ei osanud, vastas lihtsameelselt: „Mul pole sõiduraha.”

Edasi läks kõik kiiresti, õpetaja Lekstein võttis rahakotist raha, käskis diplomid kaasa võtta ja õhtul kohe Tallinna sõita. Nii ka läks ja Hugost sai klaasehistöö osakonna tudeng, kuid lõpetas ta graafikaosakonna.

Diplomitööks anti teema „Mineviku varjud”.

Üle 30 000 karikatuuri

Eestis on karikatuur kogu aeg populaarne olnud: Gori, Tiitus, Jensen...

Tol ajal avati igas väljaandes naljanurk. Sellega olid varustatud ka „Noorus“, „Täheke“, „Õhtuleht“, „Rahva Hääl“, „Sotsialistlik Põllumajandus“. Samuti oli olemas „Krokodil“ (NL ajal väga populaarne ajakiri, mille praeguse ilmumise kohta ei oska Hugo midagi öelda). 

Karikatuuritellimusi tuli uksest ja aknast. Tekkis ka omamoodi ja heas mõttes rutiin: sporditeemalised karikatuurid küpsesid alateadvuses, kui samal ajal tuli lastele joonistada. Ehk tänapäevast väljendit kasutades: kõik failid olid lahti.

Hugo Hiibuse ainsaks koosseisuliseks töökohaks jäigi satiiri- ja huumoriajakirja "Pikker" kunstilise toimetaja oma. Pliiatsi ja piibuga on ta end siiani ära toitnud.

Raamatuteks on saanud Hiibuse joonistatud A. H. Tammsaare kirjanduspreemia laureaadid. Samuti on „ära joonistatud” terve Tartu Füüsikainstituut – üle kahesaja näo.

Bulgaarias on teadupärast Gabrovo linn, mille kohta ütleb Hiibus, et gabrovlased varastasid šotlastelt idee olla ihnsad ning tegid 60-ndatel aastatel huumorimuuseumi, mis on Hiibuse sõnul esimene selline maailmas. Seal korraldatakse  ülemaailmseid karikatuurivõistlusi, kus Eestimaa mees Hugo Hiibus on kolmel korral laureaadiks tulnud...

Lahutamatu kaaslane suupill

Suupilli sai Hugo 12-aastaselt kingituseks sakslaste aitamise eest. Mängis esimese pilli häälest ära ja ostis uue, sest tegelikult tahtis Hiibus muusikuks saada. Et aga pliiats vähem maksis kui klaver, hakkas joonistama.

Neli asja, mis tänasele juubilarile omased: pliiats, piip, kübar ja suupill.

?he asja ütleb Hugo ise: „Mul pole kunagi stressi olnud. Loodus on andnud mulle hea omaduse ennast halvast kohe välja lülitada ja heade asjade peale mõtlema hakata.“

Loodus on andnud Hugo Hiibusele veel paljugi, millest kirjutada.

Praeguseks aga – olgu Su pliiats terav, tubakas tahe ja suupillil hääl sees!

JAANUS KÕRV

[Pedagoog Maria Lekstein (1905-1975) sai 1962. aastal Eesti NSV teeneliseks õpetajaks - Toim.]

Jaga |