Vastukaja vastukajale

Veljo Kalep Torontost oskab tähelepanelikult koputada eestlase südametunnistusele. Teda paneb imestama meie kilplaslik (või koguni tölplaslik?) käitumine oma põllumajandusega. Eestlane on juba aegade algusest osanud põldu harida ja suutnud oma rahvast toita, miks küll nüüd on hakanud nii viltu vedama?

On ütlematagi selge, et Euroopa Liitu astudes meid võeti küll näiliselt vastu sinna võrdväärse liikmena, kuid ometi olime uue põllumajandusriigina sealsele ületootmisest küllastunud põllumajandusturule mitteteretulnud. Ja hakatigi meie põllumajandusele vastu töötama -  algul loosungitega, hiljem ka tegudega. Ja mis kõige hullem - meie paremliberaalne Mart Laar "osteti üles". Temalt  kuulsime vaid: põhjamaal põlluharimine ei tasu end ära; plats puhtaks; otsige põllumajandusele alternatiivi; uppuja päästmine on uppuja enda mure; aita ennast ise, siis aitab sind ka riik; ostame Euroopast odava subsideeritud toidu; ei tollidele piiril; et midagi sotsiaalhooldeks jagada, selleks on enne vaja rikkust koguda-koguda (oma taskuid täita) jne.

Nüüd juba 20 aastat kogutakse, ja ikka ei ole veel küllalt. Nimetaksin sellist maailmavaadet röövkapitalismiks. Ise pooldan euroopalikku sotsiaalset turumajandust, sealhulgas kiidan Inglismaa maksumaksjate solidaarsusmaksuna oma vaesema elanikkonna suhtes astmelise tulumaksu kõrgeimat, 50-protsendist määra. Eks tänu sellele pole neil ka nii üüratut kuristikku rikaste ja vaeste vahel nagu Eestis.

Hukatuslik liberaalmajandus

Sellise liberaalse turumajanduse põllumajanduspoliitika tagajärjed annavad end meil tunda tänaseni ja vaid süvenevad. Pole meie laiuskraadil see põlluharimine nii lootusetu sugugi - meist põhjapoolsemates maades (Soomes, Kanadas, Põhja-Norras, Põhja-Rootsis) põldu haritakse edukalt. Samas on lõunamaade ees meil ka eelis - siinsed põllumaad ei vaja kulukat kastmist.

Jah, meie aga oleme "õnnelikud" selle tuhande krooni eest, mis me söötis ja võssakasvanud hektari hooldamisest saame. Majanduslikult mõeldes on see ju vaid lisakulu mittemillegi eest - selle "töö" teeksid ideaalselt ära vähenõudlikud lambad või veised.

Oleme oma Eesti riigiga nagu otsi kokku võttev firma odava lõpumüügiga... Tuhandeid hektareid riigimetsa müüme, Telekomi juba müüsime, elektrienergia viime ka turule jne. (Õnneks raudtee ostis Savisaar sullerite käest tagasi.)

Kui me jätkuvalt ise oma rahvast ei suuda toita eestimaise kartuli, kapsa, õunte või leivaviljaga, ja seda olukorras, kus meie põllud on söötis ja võssa kasvanud ning ise oleme samas töötud, siis ei ole me küll oma riiki väärt...

Samas teeb murelikuks, et imporditud rämpstoit on Eestis omamaisest  palju odavam. Toon ühe näite: poes on toiduõliriiulis suur valik, kuid eestimaise kahjuks - sinimustvalge lipikuga maitsekalt märgistatud Eesti õli hind 26 krooni, kõrval sama suur pudel 13 krooniga (tootjamaa teadmata). Kes ostis kaks korda odavama, sai mööda pükse: kodus uurides selgus - tehtud geneetiliselt muundatud sojaubadest. Miks Eesti riik Eesti tootjat meid ei toeta, et eestimaine ka odavam oleks?! Ja kuidas nimetada seda välismaist odavat geneetiliselt muundatud "kräppi" - kas dumpinguks, kartellikokkuleppeks või kõlvatuks konkurentsiks? Kus nüüd euronõuded on, et sellist rämpsu üldse müüa tohib?!

Kas võtame Haiti eeskujuks?

Kui me ei taha muutuda Haiti-taoliseks vaeseks riigiks, peame esimesel võimalusel taastama ekspordi (ja transiidi) naaberriiki, sest läbi ajaloo ajasime  Peterburi põhjatul turul edukalt äri oma liha ja piimaga või Peipsi-äärse kurgi ja sibulaga.. Sest kui esimese Eesti Vabariigi aegu olime edukad Inglismaale Eesti võid ja peekonit müües, siis nüüd on Euroopa turg isegi üleküllastunud. Seega lootus jääb idaturule.

Euroopa riigid põhjendavad oma Eestist mitmeid kordi suuremat põllumajandustoodete subsideerimist väga lihtsa loogikaga: riigile teeb palju vähem kulu maksta oma riigi põllusaaduste ekspordile peale ja selle meetme abil säilitada maal töökohad ja täisvereline maarahva elujõud, kui et ilma doteerimata jääksid maainimesed töötuks ja riik peaks ikkagi palju suuremaid summasid kulutama töötute abirahadeks. Nii et meil on kellelt õppida. Ja tõesti, nagu ütleb lugupeetud Veljo Kalep: meie 120 000 töötust leiaksid pooled nii ka Eestimaa väljasurnud ääremaadel tööd...

Seni võime end rahustada vaid sellega, et Põhjasõja-aegsetel katku- ja nälja-aastatel oli olukord Eestis praegusest veel hullem, aga visa hingega eestlane suutis ka lootusetust olukorrast auga välja tulla: kes elama jäid, lõid perekonnad, kus vähemalt 6-10 last,  ja eesti rahvas päästeti. Mida on meil täna sellele vastu panna?

UDO  KNAPS,  pensionär Märjamaalt, Rapla maakond

Jaga |