Eesti vajab eelkõige armastust ja elurõõmsaid inimesi

Kumbki liitunud erakond on alati kaitsnud vasakpoolseid väärtusi ja varasem koostöö viis nad 1999. aastal ka ühiselt Riigikokku. Üleminekuperioodiks, mis kestab 2010. aastani, moodustati senistest parteidest fraktsioonid „Ühtsus“ ja „Võrdsus“, mille esimeesteks ja ühtlasi partei kaasesimeesteks on vastavalt Heino Rüütel ja Sergei Jürgens. Eeskujuks on Saksamaa kolme vasakpartei ühinemine, kes saavutasid Bundestagis üle 9-protsendise esindatuse tänu keskendumisele mõnedele kõiki huvitavatele ühistele seisukohtadele, mitte aga lõpmatule erimeelsuste arutamisele ning egode eksponeerimisele.

Lisaks majanduslikule ka eetikakriis

Eesti ühiskond on üle 15 aasta kestnud paremparteide diktatuuri tagajärjel jõudnud sügavasse eetilisse ja majanduslikku kriisi. „Keskmiste” näitajate varjus suureneb vaeste hulk, alatoidetud laste arv ja koolikatkestajate protsent. Küsitlused näitavad süvenevat stressi, pessimismi ja võõrandumist kõigis ühiskonnakihtides. Eriti on löögi alla sattunud mitte-eestlaste kogukond. Vasakpartei ei unusta, et pooled neist toetasid iseseisvusreferendumil Eesti lahkulöömist N. Liidust; iseseisvas riigis aga on tänini tõrjutud kogu muukeelne elanikkond ehk kolmandik maksumaksjatest.

Mõlemad senised erakonnad on küll vahetanud nimesid, kuid mitte veendumusi, alati seisnud eeskätt töövõtja ja tema õiguste kaitsel.

Eesti Ühendatud Vasakpartei usub, et riigi tähtsaim eesmärk ning otstarve on inimeste heaolu kaitsmine ja kindlustamine. Pole tarvis kõigile meeldida, kuid ei pea kedagi halvustama ega võimendama sallimatust.

Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisel 2000. aastal jäeti Riigikogus kinnitamata artikli 4 (õigus õiglasele töötasule) esimene punkt. See rõhutab õigust niisugusele töötasule, mis „võimaldab ennast ja peret inimväärselt ülal pidada“. Just selle punkti eiramine ongi praeguste demograafiliste ja majanduslike hädade algpõhjuseks.

Sõja asemel rohkem tähelepanu rahule

Vasakpartei on põhimõtteliselt vastu mis tahes konfliktide sõjalisele eskaleerimisele ja nõuab Iraagi okupeerimise kohest lõpetamist. Eesti ei vaja tankiarmeed ega ülikulutusi relvastumisele üleilmse majanduslanguse ajal ega peaks ka mängima maailmasandarmit. Tuleb endale aru anda riigi ressursside tegelikust piiratusest. Meil ei jätku noormehi oma kaitseväe, päästeteenistuse ja piirivalve vajaduste katmiseks; neid jääb iga aastaga vähemaks, sest ellu astuvad laulva revolutsiooni aegsetest poole väiksemad aastakäigud. Lausrelvastumise mõttetuse tegi selgeks Gruusia konflikt. Seal usuti „heasoovijate” toetust, mindi täispangale, ning jäädi pika ninaga.

Eesti peab keskenduma inimressursi kvaliteedile ehk tervisele ja haridusele, millele tehtavate kulutuste poolest oleme Euroopas küll esimese viie hulgas, kuid tagantpoolt lugedes. Valitsus aga kipub ikka just siit esmajoones kärpeid tegema. Nii jätkates pole peagi enam ei tootjaid, kaitsjaid ega kaitstavaid.

Esimene ja Teine Eesti

Eesti on geopoliitiliselt õnnelikul positsioonil, eeskätt Ida–Lääne kaubavahetust silmas pidades. Viimase tuhande aasta jooksul on siinse piirkonna õitsenguajad alati sõltunud edukast kaubavahetusest. Just Eesti väidetav soov saada sillaks ja sillapeaks kiirendas meie mööndustega vastuvõtmist nii Euroliitu kui ka NATO-sse. Nüüd aga on investorid, kes tulid siia lootustega pääseda avanevale ja arenevale põhjatule Vene turule, hakanud otsi järjest koomale tõmbama. Enne jõuti tühjaks imeda ja põhja lasta nii rahvuslik tööstus kui ka põllumajandus; väliskapitalile kuuluva panganduse ja meediatööstuse miljardid aga toidavad teiste riikide majandust. Kuid meil igati pitsitatakse kodumaist väikeettevõtjat ja nööritakse maksumaksjat.

Mida paremad on suhted naabritega, seda edukam on majandus ning seda suurem rahva heaolu. Mida kättesaadavam on tervishoid ja haridus, seda õnnelikum ja rikkam on rahvas. Mida enam pakutakse noortele tegevust, seda harvemini haaravad nad alkoholi ja narkootikumide järele, seda vähem vajatakse vanglaid ja seda rohkem sünnib lapsi.

Uuskapitalism on lõhestanud Eesti rahva nii varanduslikult kui ka rahvuslikult Esimeseks Eestiks ja Teiseks Eestiks. Meie ju olemegi Teine Eesti, kus inimesed elavad endistest poliitilistest repressioonidest veel hullemate majanduslike repressioonide hirmus. Vaja on tagada sotsiaalne kindlustunne ja tõeliselt võrdsed võimalused kõigile Eesti ühiskonna liikmetele, sõltumata passivärvist, rahvusest või keelest. EÜVP on juba teinud EV Riigikogu põhiseaduskomisjonile ettepaneku arutlusel olevas Europarlamendi valimisseaduses laiendada valimisõiguslike maksumaksjate ringi kodakondsuseta püsielanike võrra.

Esimesel Eestil on aeg aina uute leina- ja vihapäevade kehtestamise asemel rohkendada positiivset energiat. Ajupotentsiaali meil ju (veel) on. Eesti vajab eelkõige armastust. Elu viivad edasi mitte kurjad ja kurvad, vaid elurõõmsad inimesed. Minevikku muuta ei ole kellegi võimuses. Peab koonduma, et rajada tulevikku.

[esiletõste]:

Uuskapitalism on lõhestanud Eesti rahva nii varanduslikult kui ka rahvuslikult Esimeseks Eestiks ja Teiseks Eestiks. Meie ju olemegi Teine Eesti, kus inimesed elavad endistest poliitilistest repressioonidest veel hullemate majanduslike repressioonide hirmus.

 MALLE SALUPERE, Ühendvasakpartei juhatuse liige

Jaga |