Ken-Marti pakutud algatusel komparteilasi jälitada on jumet

 See on kahtlemata kiiduväärt ettevõtmine, kuigi noor inimene ilmselt ei kujuta ette, et seda tööd võib võrrelda Augeiase tallide puhastamisega. Ainult kuskohalt võtab meie Herakles jõe, mille abil sõnnik minema uhta?

Tuleks ju panna registrisse kõik EKP liikmed alates 1940. aastast, sest ainult praegu elus olejate väljaselgitamisel läheks keeruliseks registrit kogu aeg jooksvalt muuta. Täisregistrist selguks, et vaevalt leidub Eestis ühtki perekonda, kus pole ainsatki lähisugulasest või vähemalt lähinaabrist kommunisti. Nii on Eestis sündinud ja siin pidevalt elanud inimesel võimatu uskuda, nagu oleksid kõik parteilased mingite eritunnustega ja inimvaenulike kalduvustega. See paneks inimesi mõiste kommunist tähenduse üle juurdlema, sest „minu isa (tädimees, vend, naabritüdruk jne) ju ometi niisugune ei olnud/ei ole”.

Mida see „niisugune” tähendab?

 Kuidas kommunisti stereotüüpi tegelikkusega sobitada?

1995. aastal Riigikogu valimiste ajal tuli mul tegelda kahe Šveitsist pärit saksakeelse vaatlejaga, keda eriliselt huvitasid valimised idapiirkondades. Käisime Kallastel, Meerapalus, Luhamaal. Ka Põlvas, kus valimisjaoskonna esimees ise jagas selgitusi korralikus saksa keeles. Kui tagasiteel ütlesin, et see oli endine rajooni parteikomitee sekretär, läksid härra ja proua elevile, et miks ma seda varem ei öelnud, nad oleksid teda paremini silmitsenud. Mul jäi küsimata, kas nad lootnuks leida saba või sarvemükse või millised eritunnused peaksid kommunisti eurooplase silmis iseloomustama. Hiljem olen väliseestlaste pealt aru saanud, et see on pilt, mis võeti kaasa kodust lahkudes ja mille oli maalinud sõjaaegne Saksa propaganda. Teisel poolel maaliti samasugust pilti Saksa fašistidest. Mõlemad pildid on tänini elujõulised, väliselt sarnased ja omavahel lepitamatud. Seda kogesimegi taas aprillis aasta tagasi.

Lombitagune kujutluspilt

 Võõrsil elus hoitud ja nüüd tagasi toodud kujutluspilt on taasvabas Eestis arusaamatul kombel, koos okupatsioonimüüdiga (rahvusvahelise arusaama kohaselt saame rääkida kõige rohkem Nõukogude Liidu anneksioonist), ülekaalukalt ning lärmakalt esiplaanile tõusnud, olles suutnud kahtlevad või korrigeerivad hääled peletada süüdistustega punameelsuses või nõukogude korra taganutmises.

Endisi EKP liikmeid ja nendega seotud isikuid on Eestis rohkem kui kõigis meie kaasaegsetes parteides kokku. Seda on liiga palju, et pidevalt siin elanud inimene võiks uskuma jääda, nagu oleksid nad kõik inimvaenulike kalduvustega või nautinud nõukogude ajal erilisi privileege. Kuigi inimesed on enamasti nõus, et parteisse kuulumine ei tähendanud alati maailmavaadet (minu tutvusringkonda kuulunud kahest veendunud kommunistist üks oli juhuse läbi vabadusvõitlejaks tunnistatud märter Jüri Kukk), usutakse siiski, et see näitas isiku valmidust „osaleda eesti rahvuse ja riikluse vastu suunatud aktsioonides, nagu eestlaste füüsiline ja vaimne hävitamine, röövmajandamine, Eestimaa asustamine kolonistidega“ jne.

Valusad küsimused

Mõnigi  kord võib järeldada vastupidist. Ulgueestlased väldivad endalt küsida sama, mida küsis Jaan Kuldkepp (käsikiri Kirjandusmuuseumis). Ta meenutas, et tsaariaegse venestusega kaasaminejaid kutsuti tol ajal filuudeks (pr filou ‘närukael’). Kuldkepp siirdus tööle Venemaale, kirjutas aga hiljem: „Nüüd selgub tagasivaatajale, kuipalju on tollasel ametlikul venestuse ajastul, ja selle kiuste, äraandjateks filuudeks tembeldatud meeste poolt tehtud tööd eestluse alalhoiuks. Mina aga püüdsin võõra rahva seas end puhtana hoida. Kas ma tõin sellega endale ja eesti rahvale suuremat kasu?”

Tasub järele mõelda (kui mõtlemisvõime veel alles või juba olemas on), mis võinuks juhtuda, kui sakslastel õnnestunuks kõik eestlased üle mere peletada. Või kui kõik vähegi võimekad inimesed oleksid läinud metsavendadeks, öövahtideks või muidu redutanud ning Krõlovi koka kombel eemalt hurjutanud praadi vitsutavat kõutsi, s.o. lasknud võõrastel segamatult omatahtsi toimetada. Kas saaksime täna rääkida järjepidevast Eesti riigist, keelest ja kultuurist?

Parteisse vastuvõtmise plaanimajandus

 Perestroika algaastail kuulus EKP-sse üle 110 000 inimese ehk 12–13% töötavast elanikkonnast, sh vähemalt 90% juhtivtöötajatest ja juristidest. Parteisse vastuvõtmisel valitses plaanimajandus: parteikomiteedes kaaluti hoolikalt, kellele vastavaid ettepanekuid teha; sealjuures tuli veel jälgida tööliste-teenistujate tasakaalu: ühe vajaliku nomenklatuurse intelligendi liikmelisus tuli hüvitada vähemalt kahe töölisklassiesindaja värbamisega. Niihästi kogu ühiskonna kui ka partei „klassistruktuuri parandamiseks“ võrdsustati seitsmekümnendail üliõpilased, koristajad, müüjad ja teised varem teenistujateks loetud isikud töölistega. Nii saavutati 1956. aasta 55-protsendise teenistujate osakaalu langetamine 1986. aasta 45 protsendile 109 599 liikmest. Tavaliikmetel ei olnud mingeid privileege, vaid nende käitumist ja “moraalset kindlust” peeti terasemalt silmas. „Koputajateks“ ei olnud aga kompartei liikmeid mõtet kutsuda, ja ega ei kutsutudki.

Parteisse ei astutud – sinna võeti

 Üldse ei olnud tavaks, et parteisse astuti, ja peale Tunne Kelami on teisigi sinna kippujaid tagasi lükatud. Temal tuleb surmani tänada printsipiaalset vanadest kommunistidest koosnevat Tartu parteikomisjoni, kes tema erakorralise vastuvõtmise otsust ei kinnitanud. Nimelt kaebas ta linnakomiteele, et Ajalooarhiivi parteialgorganisatsioon oli tema avalduse tagasi lükanud (tuli välja, et ta oli kaugõppes tasulise eksamipuhkuse saamiseks endale ise tõendi võltsinud). Linnakomitee tegi erandkorras otsuse püüdlik noormees (tavalise kahe lause asemel oli tema avaldus lehekülje pikkune) siiski vastu võtta, aga parteikomisjon ei lubanud põhikirja eirata. See solvumine on  Kelamist teinud sama kirgliku kommufoobi, nagu omal ajal mõisniku piitsahoop tegi noorest Jakobsonist saksavihkaja.

Tühjale kohale tekkinud paranoia

 Igasuguse vasakpoolsuse ja sotsialismi resp kommunismi tänased stalinismiga võrdsustajad käituvad nagu ateistid, kes samastavad inkvisitsiooni ja nõiajahid ristiusuga. Parempoolsus, tõstes ise kilbile individuaalsuse, lähtub oma propagandas umbisikulise maalitud tondi klohmimisest. Vaino Väljas on seltsimeestele härrasmeestele juba meenutanud, et Eestis pole ühtki parteid, kelle liidrid ja kaadrid ei pärineks EKP-st.

Needsamad liidrid püüavad rahvast hirmutada kommunismitondiga. Unustatakse, et kõik maailma pahemparteid on välja kasvanud Marxi–Engelsi 1848. aasta „Kommunistliku Partei manifestist“ ja selle ideoloogiast ning laulavad „Internatsionaali” (mille eestikeelne tekst, muide, pärineb Hans Pöögelmannilt). Stalinlik kompartei oli vaid selle ideoloogia väärastunud erijuhtum.

Lääne, eriti meie ihaletud Põhjamaade heaoluühiskonnad on rajatud ja valitsetud vasakjõudude poolt. Kõigis normaalsetes parlamentides ja valitsustes tasakaalustavad ning kontrollivad vasak- ja paremparteid üksteist, küll omavahel konkureerides ja vahetudes, aga mitte vaenutsedes ega üksteist alandades, nagu Eestis tavaks.

Varjatud nõiajaht

 Ammugi ei peeta, peale Eesti, ja võib-olla ka kusagil totalitaarses riigis, mõnda vasakparteisse kuulumist kriminaalseks või riigivastaseks.

Ametlikult saab küll eelneva väite ümber lükata, aga tegelikult on eduka ajupesuga suudetud niisugune mulje jätta, ja nii töövõtjad kui ka tööandjad kardavad näida ebalojaalsetena. On piisavalt näiteid (kuid neid ei saa samal põhjusel avalikustada), kuidas tegusad inimesed on pidanud loobuma vasakparteist, et mitte ilma jääda töökohast või edutamisest.

Lõpuks arvan, et Ken-Marti initsiatiivi tuleb tervitada. Ainult ei maksa loota, et see võimaldaks tõrjuda avalikust elust kõik nn endised, nagu see ei õnnestunud isegi selle mõiste omaaegsetel käibeletoojatel N. Liidus. Meenutame vaid nimekirja kurikuulsatel T-särkidel. Registri kasutegur oleks arusaamises, et inimesed olid, on ja jäävad inimesteks kogu oma mitmekülgsuses, ning sorteerida neid parteilise või rahvusliku kuuluvuse järgi on sama mõttetu, kui võtta aluseks silmade või juuste värv.

 [esiletõste]        Lääne heaoluühiskonnad on rajatud vasakjõudude poolt. Kõigis normaalsetes parlamentides ja valitsustes tasakaalustavad ning kontrollivad vasak- ja paremparteid üksteist, küll konkureerides ja vahetudes, aga mitte vaenutsedes ega üksteist alandades, nagu Eestis tavaks.

[fototekst]       Vaid noored ei mäleta, et kommunistliku partei ja komsomoli roll oli meie elus sama orgaaniline nagu hommikukohv - leitakse, et kohvijoomine on tervisele kahjulik, kuid kõik joovad. Fotol: Põlva rajooni suvepäevad 1958. aastal.

MALLE SALUPERE, Vasakpartei

Jaga |