Nädala juubilar ARNOLD GREEN 90

Ka juubilar jääb meie riigi ajaloo annaalidesse. Just Arnold Green luges 16. novembril 1988 Toompea lossi suure saali kõnepuldis ette iseseisvusdeklaratsiooni. Arvan, et see hetk oli tema jaoks sama ülev kui ta 1969. aasta juubelilaulupeol peetud lõpukõne, milles kõlanud hinnangut - „See oli tõesti ilus pidu, see eesti rahva laulupidu!" - tsiteerivad juubelilaulupeo tuhanded mäletajad tänase päevani.

Tuletame noorematele lugejatele meelde, et sel ajal oli isegi sellise väljendi nagu „eesti rahvas" kasutamine avalikus kohas tabu.

Arvan veel, et suur õnnetunne valdas juubilari ka siis, kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee märkis tema teeneid oma kõrgeima aumärgi, Olümpiaordeniga.

Õnn on ka see, et Arnold Green 1938. aastal loobus Läti kodakondsusest ja sai Eesti kodakondsuse. Korraliku pojana sõitis ta Riiga isa Karlise käest luba küsima. Poleks ta seda teinud, oleks ees seisnud ajateenistus Läti armees ja uues Eestis kodakondsuse taotlemine.

Ta ise on öelnud, et suurim õnn oli sõjast elusana tagasi tulla. Tema aastakäigu poistest on enamik jäänud Velikije Luki ja Sinimägede alla, tundratesse, Siberisse, merepõhja. Surm ei vaadanud mundreid ja paguneid.

Arnold Greeni tunnevad ja teavad küllap kõik eestlased. Või vähemalt mäletavad. Laulu- ja tantsurahvas, õpetajad ja õppejõud, arstid, kultuuritegelased, sportlased ja spordijuhid. Tal on olnud õnn olla rahvast ühendavate suurte kultuuri- ja spordisündmuste korraldusjuhiks ikka sellesama Toompea mäe otsas. Pole teist meest, kes oleks pidanud nii kõrget riigiametit (sisuliselt välisminister) pikki aastakümneid. Ikka Toompeal, mitte ENSV pealinna Valges Majas.

Ta tegeles üha sellega, mis talle südamelähedane: kultuur, haridus, tervishoid, sport. Mis olid ka eesti rahvale kõige olulisemad, kõige lähedasemad. Teda ei iseloomustanud poliitiline liturgia ja tühikõma. Taasiseseisvunud Eestil polnud vaja selles valdkonnas alustada nullist. Nende aastakümnete vundamenti rajas eesti rahvas, säilitades oma keelt ja kultuuri. Pidades laulupidusid, kaasa elades tippsportlastele, koolitades eestikeelses koolis oma lapsi, rajades rahvusparke. Eestis elanud inimesed, kogu meie rahvas nii maal kui ka linnades oligi see järjekestvuse peamine tagaja.

Juubilarist on palju kirjutatud. On ilmunud kolmas raamat Eesti Olümpiakomitee kirjastatavast sarjast, mis käsitleb olümpiakomitee presidente. Arnold Greeni nimi tuleb vastu paljudes kultuuritegelaste mälestustes. Temast on rääkinud olümpiavõitjad, tippdirigendid, teatrijuhid. Temast on kirjutanud ka soomlased.

Kuid natuke ka elu kurvemast poolest.  Green ise on öelnud, et ta poleks küll kunagi osanud aimata, et vana mehena tuleb tal hakata uut kodu rajama. Miks Eesti riigis peeti just nii vajalikuks, teavad korraldajad ja kohtumehed. Ajakirjandus sai leiba ja pealkirju.

Põhjanaabrid olid hämmeldunud. Juubilar ju Soomes tuntud ja lugupeetud mees. Tulid nad Tallinna. Kohviku Maiasmokk ühes kambris arutati seda lugu. Soomlased kinnitasid, et nemad on valmis juubilarile uue kodu ehitama. Meie kõige kõrgem mees tänas ja kinnitas, et katsume ise lahenduse leida.

Lahendus leiti. Juubilar elab Nõmmel oma uues kodus. Olgu tal seal veel aastaid hea ja soe olla!

Palju õnne, Arnold Green!

ENN ANUPÕLD

Jaga |