Paastukuu muljeid

KAIDO JAANSON,      11. aprill 2007


Sellest, et Vello Helk reageeris 17. märtsi Vaba Eesti Sõnas (ilmus ka 4. aprilli Kesknädalas pealkirja all "Märtsi muljed") minu artiklile 14. märtsi Kesknädalas, tunnen üksnes rõõmu.

Seda, et ta mind kunagi „Loomingus" positiivses kontekstis tsiteeris, mäletan. Võin kinnitada, et mõtlen praegugi täpselt samamoodi. Ühtlasi kasutan juhust, et tänada teda teisegi arvamusavalduse eest, mis ilmus kunagi „Ajaloolises Ajakirjas" (või oli see veel „Kleio"?) vastusena toonase ajakirjaniku Tiit Pruuli provokatsioonilisele küsimusele, mis puudutas „Draakoni hambaid", ja millest, s.t. Helki vastusest, oli aru saada, et arhivistina adus ta, et nimet teos on kirjutatud arhiivile tuginedes. Reedan, et teadlikult jätsin kasutamata ajakirjanduses ilmunud äärmuslikud hinnangud, pahemalt „Klassivõitluse" ja paremalt kolmekümnendate lõpul ilmuma hakanud tagasivaated Eesti pressis. Paraku polnud arhiivis säilinud pilt nii ilus, kui see Borgelini mälestustes kajastub.

Mõistan, et Vello Helkile kui Taani kodanikule ja kindlasti juba üksjagu taniseerunud inimesele oli minu nimet teost üksjagu vastik lugeda. Mis teha – ajalooteaduses nagu Ajalooski on paraku sündmusi, protsesse ja teemasid, mis on vastikud ühele või teisele, eriti kui probleemile poliitiliselt läheneda.

Vabadussõda või kodusõda?

Me kõik, ajaloolased ja mitteajaloolased, siin- ja sealpool meid lahutavaid veekogusid, oleme mingite komplekside vangid. Minul, kes ma sündisin 1940 ja kasvasin nõukaliku propaganda tingimustes, kuuldes viiekümnendail aastail lakkamatult, nii et iiveldama ajas, et Vabadussõda polnud mingi vabadussõda, vaid et eesti kodanlus võitis selle ja tuli võimule Inglise laevastiku ja Soome, Rootsi ning Taani palgasõdurite toel, ning samas lugedes kodus hoopis teistsugust kirjandust, oli kompleks kuidagi seda ümber lükata. See oligi teose „Draakoni hambad" eesmärk.

Paraku langes selle raamatu kirjutamine veel vanasse aega ja ilmumine taasiseseisvumise algusse. Teoses esineb kahel korral termin „kodusõda". Seda sõna ei kirjutanud mina (esialgne käsikiri on olemas Eesti Ajalooarhiivis minu fondis, millest tuleb veel juttu, ja soovija võib seda sealt kontrollida). Selle sõna kirjutas sinna sisse toimetaja, kellega kaklesime päris parajalt. Kaklus lõppes sellega, et ma talt küsisin, kas tal on kõrgem haridus: ta vihastas; selgus, et ta arvas, et on.

Seega on too teos oma ajastu laps. Ent sellest hoolimata olen rahul, et selle kirjutasin; ta on kirjutatud ausalt, arhiivile tuginedes – nüüd poleks see enam poliitiliselt võimalik.

Oleksid taanlased ja kogu Lääs meile juba siis sellist sõjalist abi ja toetust osutanud, nagu nüüd, aidates Balti Kaitsekolledzhit luua ja muul viisil, oleks 1940 võib-olla olemata jäänud või toimunud üksjagu teistmoodi.

Oleks... oleks... oleks. Pole päris ajaloolaslik, kuid teinekord ei saa teisiti, kui tuleb ka minevikust unistada. Võin aga kinnitada, et minu koostööd kolledzhi taanlastest töötajatega, mis on küllalt tihe olnud, pole see raamat rikkunud.

Wilhelm Munters, keda lugupeetud Vello Helk minu poolt väidetule vastupidise näitena toob, on õnnetuseks või õnneks erand, mis kinnitab reeglit. Paraku saan siin tugineda üksnes mälule. Miks, sellest allpool. Nimelt eelnes järgmisele mahalaskmisele õhtul eestlaste pidu, ent neil polnud kedagi, kes muusikat teinuks. Selleks olnud aga valmis Munters, kes mänginud (vist oli see klaver; tõenäoliselt toimus kõik mingis Põhja-Läti mõisas) nii hästi, et tema otsustatud seetõttu ellu jätta.

Ma ei ole kusagil kirjutanud, et Läti operatsioon toimus saanidega või saanidel, vaid kirjutasin, et Georg Meri sõitis (ma ei väitnud, et ta osales operatsioonides) saanil läbi äsja punastest puhastatud Põhja-Läti. Kuid see on pisiasi.

Eks me mõlemad, Helk ja mina, ole hädas tervisega. Helki lugu kuulmisega võib soovija lugeda ajakirjast Tuna, minu nägemine on kaugel normaalsest. Seepärast ei saa ma oma väiteid viidetega kinnitada. Kuid ajalehes polegi see võimalik ega obligatoorne, peaasi et jutt on õige.

Lenin ja Aleksander Kesküla

Mis puutub Aleksander Keskülasse, siis oli tegu mehega, kelle eesmärgid olid teistsugused, kui Vello Helk näib arvavat. Lühidalt öeldes, Kesküla sokutas Lenini venelastele kaela selleks, et Venemaad nõrgestada (vt minu artikkel „Mida tahtis Aleksander Kesküla" ajalehes SL Õhtuleht, 10. märts 2007). Mul on ka teisi artikleid sel teemal, kuid ilmselt väljaannetes, mida härra Helk ei loe, vähemasti mitte järjekindlalt.

Siinkohal kordaksin üksnes seda, mida Kesküla teatas sakslastele juunis 1917, kui ta nendega suhted katkestas. Seda, et tema seisukoht jääb alati Venemaa-vastaseks, kas ilma Saksamaata, koos Saksamaaga või vastu Saksamaa tahtmist. See kõlas kui vanne. Kesknädala lugejal on olnud võimalik selles ka veenduda artikli alusel, mis käsitles A. K. tegevust Hispaanias (Kesknädal, 2. august 2006).

2002. aastal, mõned kuud enne infarkte, veetsin mitu nädalat Berliinis Saksa Poliitilises Arhiivis ja nägin seal väga huvitavaid dokumente. Tehtud koopiatest olen jõudnud kasutada ainult osa. 2005. aastal algasid mul insuldid. Kuid nii need koopiad kui ka nood, mida olen hankinud selle mehe tegevuse kohta Helsingi, Stockhomi ja Yale'i ülikoolist, mida mulle on saadetud Stanfordist või toodud sõprade ja õpilaste poolt sealt ja mujalt, saavad säilima minu fondis Eesti Ajalooarhiivis.

Üldiselt on aga nii, et väljaspool aega ja konkreetseid sündmusi elades, neist kirjutades ja neid kommenteerides, võib luua üsna kõvera pildi. Mida ma just teeksin, kui hakkaksin kommenteerima näiteks jesuiitide kolleegiumi aegse Eesti poliitilist elu, ehkki lugesin lugupeetud Vello Helki kohast teost juba selle esmatrükis ja hindan seda kõrgelt. Lugu kisub hoopis kõveraks, kui seda veel poliitikaga tempida.


Wilhelms Munters (1898–1967)
Sündis 25. juulil 1898 Riias
1915–1917 õppis keemiat Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnilises Instituudis
1917 teenis Vene armees
1918 saabus tagasi Lätti
1919 astus Eesti armeesse
1920 oktoobris vabanes armeest ja pöördus tagasi Lätti
1920 detsembrist asus tööle Läti välisministeeriumis
1925 omandas Läti Ülikoolis keemikudiplomi
1936 sai Läti välisministriks
1940 juunis deporteeriti Voronezhi, kus töötas võõrkeelte instituudis
1941 juunis vangistati (Voronezhi, Saraatovi, Kirovi ja Ivanovo vanglad)
1942 septembris uurimine peatati; kuulutati sõjaajaks interneerituks
1952 veebruaris viidi uurimine lõpule, paragrahv 58-4 alusel mõisteti 25 aastat vangistust; hoiti Vladimiri vanglas
1954 augustis vabanes; jäi Vladimiri traktoritehasesse tööle tõlgina
1959 sai loa pöörduda tagasi Lätisse; osales mitmete Nõukogude okupatsioonivõimule sobivate trükiste koostamisel
Suri 11. jaanuaril 1967 Riias

Allikas: Läti välisministeeriumi kodulehekülg

[fototekst]
TAANI VABATAHTLIKUD TONDIL: Esimene taanlaste salk – 16 meest kapten Paludeni juhatusel - ales juba 1919.a. algul lahingus arva all.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)