Nädala juubilar MÄRT MÜÜR 75

Küllap paljudele seostub Märt Müüri nimega esimesena telesaade „Viljaveski“ Koos Mati Naruski ja Rein Hansoniga oli ta selle saate idee algatajaid ja üks püsisaatejuhte. Mitmetest ajalehtedest (näiteks Maaleht) võib lugeda, et saate sisu ja nime üle koguneti arutama Müüri kodumajas paiknevasse sauna. Tegemist oli igati asjaliku nõupidamisega. Esimene „Viljaveski“ läks eetrisse 5. oktoobril 1982. Televaatajad panid „Viljaveski“-vaaladele ka nimed. Mati Naruskit kutsuti Romantikuks, Rein Hansonit – Filosoofiks, Märt Müüri aga Buldooseriks. Seda tänu sirgjoonelisele läbiminekule käsitletavast teemast, oma arvamuse selgele väljaütlemisele.

Küllap jõudsid „Viljaveskisse“ mitmeid kordi ka jutud veskitest. Ühe saate algul laulis ansambel „Kukerpillid” Hando Runneli sõnadele kirjutatud laulu „Üks veski seisab vete pääl, kuid veskitööd ei tehta sääl“. Tagajärjeks oli, et see jäi „Viljaveskil“ viimseks otsesaateks, sest Runneli luulekogu „Punaste õhtute purpur“ oli parajasti kauplustest müügilt ära korjatud.

Müüril ja tema meeskonnakaaslastel pidi olema ka oskust üles leida nõrgemad kivid totalitaarse ühiskonna müüris, et neid vajadusel oma mõtete teostamiseks kõrvale lükata. Näiteks eestimeelse „Viljaveski“ ekraanile toomiseks kasutati ära toitlusprogrammi väljakuulutamist terves N Liidus.

„Maaharimine on inimese üks ürgsemaid tegevusi. Seepärast on veidi kummaline, et maaharimisriistade areng nii aeglane on.“ Nende sõnadega algab „Adra järel“ – Märt Müüri debüütfilm režissöörina (kaasstsenaristiks lellepoeg Jüri Müür). Tehnilistesse üksikasjadesse tungides räägib see film põllutöömasinatest, millega Eestimaa kivistel põldudel väga keeruline töötada. Sellele filmile rohelise tee saamisel tuli kasuks asjaolu, et viletsasti ehitatud põllutöömasinaid oli ühel pleenumil kritiseerinud ka Leonid Brežnev. „Kadestamisväärselt tore debüüt,“ avaldas ajakirjanduses filmi kohta arvamust Sirje Endre. Režissöör pälvis üleliiduliselt põllumajandusteemaliste dokumentaalfilmide festivalilt aukirja.

12. juulil 1942 Viljandimaal Suislepa vallas Kivilõpe külas Matsimärdi talus sündinud Märt Müür on saanud vahetult tunda ka Eestimaa elu ja eriti maaelu kõige traagilisemat sündmust – 1949. aasta küüditamist.

Pärast Eestisse tagasipöördumist taheti Müüride peret 1957. aastal Siberisse tagasi saata, sest ametlike dokumentide järgi oli neile elamiseks määratud see paik. Sõnumi tagajärjel haigestus raskesti Märdi isa. ENSV Ministrite Nõukogu muutis korralduse siiski ümber, ja Müüridel lubati elada Eestis.

Märdi käesirutus meediamaailmale algas sellest, et ta kutsuti tööle Põllumajandusministeeriumisse infoosakonna toimetajana, tööks suuresti õppefilmide tegemine. Märdi kui filmimehe võimetesse tekitas usu seegi, et tema lellepoeg oli tunnustatud filmitegija Jüri Müür ja filmindusega olid seotud mõned teisedki lähisugulased.

1974. aastal kutsus ETV põllumajandussaadete toimetaja Helgi Oidermaa Märt Müüri üht filmi tutvustama saatesse „Jõudu tööle“ (saatejuht Endel Sõerde). Paar päeva hiljem pakkus Oidermaa Müürile osalemist kaheaastastel teleajakirjanike kursustel. 1975. aastast kuulus Märt „Aktuaalse kaamera“ meeskonda ja jäi sinna viieteistkümneks aastaks. 1980. aastate algul õppis ta kaugõppes Moskvas kinematograafiainstituudis.

Televisioonis on Märt Müür olnud saatejuhiks ja autoriks ka saadetele „Põllumeeste pooltund“, „Vaatevinkel“ ja „Pressiklubi“ ning autorisarjale „Läbi müüri“.

Riigikogu liige ja Raadio Marta saatejuht Toomas Paur meenutab, et oma elu esimese intervjuu on ta andnud Märt Müürile. „Oli 1976. aasta. Olin siis Nõo sovhoosi Nõgiaru osakonna juhataja. Me rääksime rukkilõikusest. Müür oli sõbralik ja asjatundlik küsija. Järgmises intervjuus rääksime juba kevadkülvist,“ lausus Paur.

„Teletegemiseks on vaja telemasti, on vaja teletegijat ja loomulikult on vaja, et seda pilti saab näha kodusest televiisorist,“ nii räägib Märt huumorihõngulises telesaates, mis räägib televisioonist ja selle tegijatest läbi vana telemasti.

Raamatus „Eesti põllumajandus XX sajandil“ II märgib Voldemar Lindström televisiooniteemalises artiklis, et põllumajandusalaste filmide tegijate hulgas olid tuntud teleajakirjanikud. Ühena neist nimetab ta Märt Müüri.

Mitmed Märt Müüri loodud filmid räägivad ületöötamise (plaanide täitmise eesmärgil), bürokraatia ja salakaebuste räsivast ja hävitavast mõjust Eesti põllumeestele praktikutest kuni tippjuhtideni. 1987. aastal valminud film „Miks kukuvad tähed“ rääkis majandijuhtide surma põhjustest. Aasta hiljem sündinud „Aidake meil elada“ peategelaseks oli õiguskaitseorganite hammasrataste vahele sattunud majandijuht, ühiskonna- ja kultuuritegelane Kalev Raave. Film „Miks kukuvad tähed“ pälvis 1988. aastal Eesti dokumentaalfilmide festivalil esimese preemia.

Kaheksakümnendate aastate lõpul tegi Märt Müür filmi ka Ida-Virumaa keskkonnaprobleemidest ja nende mõjust elanike tervisele „Väikesed kohtlajärvelased jäävad teistest eakaaslastest arengus neli-viis korda maha. See on ökoloogiline genotsiid,“ kõlab üks tema öeldud lauseid selles filmis.

Pööre Märdi Müüri elus tuli 1989. aasta mais. Kaks päeva kestnud Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil löödi lahku üleliidulisest liidust. Iseseisva ajakirjanikeliidu juhatuse esimeheks valiti Märt Müür.

Saates „Vastavad küsijad“ räägib Märt Müür Igor Kurvele, et ajakirjanikeliitu juhtides praktiseerivaks ajakirjanikutööks aega ei jää. 1992. aastal tuleb Märt siiski ekraanile – Paide Kultuurikeskuses salvestatud „Viljaveski“ lõpusaatesse ehk „matustele“. Müür toob selles saates esile toona esile kerkinud negatiivse suhtumise nõukogude perioodil oma tööd teinud majandijuhtidesse ja põllumajandusspetsialistidesse

Märt Müür jätkas ka filmiloomist. 1994. aastal valminud „XXI sajandi presidendid“ räägib presidendiametist unistanud toonastest noortest meestest Jaanus Raidalist ja Ülo Siinmaast. 1996. aastast on Märt Müür vabakutseline ajakirjanik ja filmilooja. 2016. aastal valmis tal film erinevate aegade (1981–2014) põllumajandusministritest, pealkirjaks „Meie, Laia tänava ministrid“.

„Märt Müür lahkab teemat sügavuti, oskab välja tuua iga ministri isiksuse,“ ütles Kesknädalale Aavo Mölder, kes oli põllumajandusministriks Eesti krooni tuleku ajal. Märdi sotsiaalselt aktiivset eluhoiakut tõestab seegi, et 2001. aastast kuulub ta Keskerakonda.

Mida loomingulist võib aga Mulgimaa juurtega vanameistrilt oodata? Eks näe. Üks Märt Müüri kauaaegseid kolleege ütles: ega Märt enne ei räägi, kui tal midagi valmis on.

JAAN LUKAS

Jaga |