Nädala juubilar Edgar Naarits 90

Samad mängijad (Ilmar Kullam, Aksel Sudist, Feliks Kommussaar, Karl Kivastik, Elmar Hermann, Juhan Lintsi, Isi Trapido, Jesper Margenson, Jaan Rekand, Valdeko Soosaar ja muidugi Edgar Naarits) tuli ringkonnaklassi võitjaks ja pääses liiduklassi.

Sama meeskond oli 1939. aastal tasemel, mis lubas neil treeningmängus võita ka tollast Eesti koondist.

Naarits ja Kullam kuulusid 1941. aastal Tartu meeskonda, kes võitis Leningradis peetud kaheksa linna turniiri.

1945. aastal nimetati ta Tartu Ülikooli kergejõustiku ja sportmängude kateedri õpetajaks. Treenerina juhendas ta TRÜ meeskonda, kes võitis aastail 1948-1952 viiel korral järjest eesti meistrivõistlused.

Meeskorvpalluritega töötades oli Naaritsa treeneritöö tähthetk 1949. aastal, mil ülikooli spordiklubi meeskonda koondatud Eesti paremik naases Harkovis peetud Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt kuldmedaliga. Medaliga naases meeskond veel kahel järgnevalgi aastal. Viimane hooaeg, mil Naarits juhendas ainult meeskonda, oli aastal 1950, kui Tartu meeskond Tallinnas peetud Nõukogude Liidu kaheksa linna turniiril taas esikoha võitis.

Aastast 1954 olid Naaritsa juhendada vaid ülikooli korvpallinaiskonnad. Juba kolme hooaja järel oli ülikooli naiskond Eesti meister. Ühtekokku jõudis üks ülikooli naiskondadest järgneva 30 hooaja jooksul 28 korda Eesti meistritiitli võita.

Edgar Naaritsa kreedo lisaks korvpallimängu õpetamisele oli, et koolis tuleb kõigil käia ning seal ka korralikult õppida. Kõik tema juhendatavad korvpallurid tulid sellega toime.

Säravaim aasta Naaritsa treeneritöös oli 1959, kui kaks tema õpilast, Maie-Maret Višnjova-Otsa ja Ene-Lille Jaanson-Kitsing tulid NSV Liidu naiskonnas maailmameistriks. Kolmaski Naaritsa kasvandik, Valve Kaasik-Lüütsep, on maailmameister. Kuidas selleni jõuti?

Otsa: „Alles siis, kui Naaritsa trenni jõudsin, nägin, mida tähendab õige korvpall. Tema enda isiksus kutsus saali. Mõjus isegi tema omapärane sõnavara. Ainult tänu Naaritsale, kes mind julgustas ja tagant lükkas, sai minust ka NSV Liidu koondise mängija."

Kitsing: „Naaritsal oli erakordne sisendusjõud, võime teisi tööle panna."

Multer: „Harjutasime kõvasti. 1959. aasta spartakiaadi eel oli meil Toomemäe veeru väljakutel treening hommikul ja õhtupoolikul. Tahtsime Moskvas võita ja Naaritsa teadmata tegime lõuna ajal Salme tänava väljakul kolmanda harjutuskorra.

Tobi: „Naaritsa emotsionaalsus mõjus rabavalt. Ta ise elas viimase kui kiuga kaasa, tema harjutused polnud kunagi tüütud. Tema jutt oli võrratu. Kui trennis mängu tegime, kisas ta üle välja, nagu oleks käinud võitlus elu ja surma peale!"

Aavoja: „Tema treeningud ei väsitanud iialgi. Ta oli hea psühholoog ja oskas käike ette näha. Ta suutis muuta treeningprotsessi rahuldusttekitavaks. Ta innustas ja julgustas naisi. Temaga oli huvitav trennis, võistlustel, laagrites ja isegi pikkadel igavatel bussi- ja rongisõitudel. Ta tõesti tuli kõigega toime, mida nõuab treeneriamet. Teha päevast päeva 14-tunniseid tööpäevi... Ta näitas meile kaugeid linnu, võõraid maid ja tundmatuid rahvaid."

Naaritsa teenistuslehel on töö Tartu ülikoolis 1945-1970, Kalevi Kesknõukogu treeneriamet 1960-1976 ja Tartu Korvpallikooli õppealajuhataja 1976-1995. Talle omistati NSV Liidu teenelise treeneri nimetus.

Tema õpilaste hulgas on kolm maailmameistrit, Euroopa meistreid, mitukümmend meistersportlast, sajad kehalise kasvatuse õpetajad.

1999. aastal autasustati Edgar Naaritsat IV klassi teenetemärgiga. 2002. aastal sai ta riikliku spordi elutööpreemia.

Teenekas treener ja lugupeetud spordipedagoog Edgar Naarits suri 4. mail 2004. aastal.

Jaga |