Laenatud kandlega kaua ei mängi

Sel aastal on ootamatult taas päevakorda tõusnud Tallinna vanalinnas asuv Mustpeade maja, kus paiknevad Tallinna Filharmoonia harjutus- ja esinemisruumid interpreetidele, orkestritele, kooridele jm kultuurirahvale, samuti on leidnud sinna tee tänulik publik. Kuidas juhtus, et aastaid linna ja eraomaniku kohtuvaidlusi üle elanud ning mullu lausa Riigikohtult õiguse saanud linnale kuuluv maja taas ohtu sattus?

2011. aastal ütles Riigikohus tõepoolest, et Mustpeade maja ei saa tagastada õigusjärgsetele omanikele. Taotluse olid esitanud Saksamaal tegutseva väikesearvulise Mustpeade vennaskonna järglased. Õiguslikult oli seejärel seis, et Vabariigi Valitsus pidi tegema uue otsuse. Taotluse tagastamata jätmiseks oli esitanud Tallinna linnavolikogu. Aasta alguses saatis Rahandusministeerium kooskõlastusringile valitsuse uue korralduse tagastada siiski maja Mustpeade vennaskonnale, ja nii otsustaski valitsus juuni lõpul maja vennaskonnale tagasi anda, eirates sellega Tallinna linnavolikogu tahet.

Tallinna linn on sinna majja investeerinud miljoneid kroone maksumaksja raha ja andnud hoone Tallinna Filharmooniale kasutada-hallata. Teie kultuurikollektiivid on linna poolt korda tehtud maja omaks võtnud?

Nii on. Nagu meie ise anname sisu oma kodule, annavad muusikud, näitlejad, kunstnikud oma tegevusega sisu nendele hoonetele, kus meie kunstikollektiivid tegutsevad. Mul on tulnud oma tööaastate jooksul hallata üsna mitut kultuuriorganisatsiooni kätte antud ruumi.

Võin kinnitada, et kultuuriinimesed hoolivad nendest hoonetest väga. Kolmandast isikust haldaja või kauge omanik ei oma majaga otsest emotsionaalset seost ega suhtu ümbritsevasse keskkonda iial nii heaperemehelikult ja hoolivalt kui need inimesed, kelle teiseks koduks on meie teatrid, kontserdimajad, muuseumid. Nii on ka loomulikult Tallinna Filharmoonia meeskonna ning Tallinna Kammerorkestriga.

Mida arvata kultuurirahva kinnisvaraalasest seisust laiemalt? Kas probleeme on ainult teil või kellelgi veel?

Minu senised kogemused ning uuringud, millega olen oma akadeemilises töös

kokku puutunud, viitavad üheselt paarile suunale kultuurialase kinnisvara omandi- ja haldamisküsimustes, millest Eesti nn peavoolupoliitika järk-järgult, kuid kindlalt eemaldub.

Esiteks - väliselt ehk boheemlasena mõjuv loovisik, olgu muusik, teatri või kujutava kunsti alalt, suhtub enda omandisse väga hoolivalt ja heaperemehelikult. N-ö oma kodu puudumine, vastupidi, muserdab ja tekitab pingeid. Ilmselt mäletate üle-eelmise aasta probleeme ERSO ümber. Kogu inetu intsidendi varju jäi teenimatult see, millest ERSOkad ise üritasid kogu aeg rääkida - soov saada paremaid harjutus- ja olmetingimusi. Neid tollane kultuuriminister Laine Randjärv lahkelt maestro Neeme Järvile ja ERSO-le lubas. Oma lubadusi täita aga ei suutnud.

Teiseks -- olles nüüd juhtinud ligi kaks aastat Tallinna Filharmooniat, kellele linnavalitsus usaldas eelmisel suvel Mustpeade maja, olen näinud, kuidas auväärse ajalooga maja elavdab organisatsiooni ning, vastupidi, Tallinna Filharmoonia igapäevane tegevus ja meie struktuuri kuuluva Tallinna Kammerorkestri kontserdid elavdavad maja.

Ja veel, Mustpeadesse kolimise järel on Tallinna Filharmoonia vedanud selle pika ajalooga kultuurikeskuse erinevates saalides käima kammerorkestri-sarju, Raivo Taffenau jazziklubi Taff-Club, muusikaliste kammerteatrietenduste traditsiooni ning ka ekskursioone, kombineerituna barokkmuusikaõhtutega.

Võib-olla olete filharmooniat lihtsalt nii hästi juhtinud, ja seda võib ju teha ka igas teises majas?

Ei oska mina oma tööle hinnangut anda ja ma pole kindlasti seda tüüpi juht, kes päevast päeva käsulaudadega oma visiooni ajel kaastöötajaid taga ajaks. Just oma maja on inspireerinud kolleege tulema välja ideedega, mis omakorda on avanud maja linnaelanikele ja külalistele ning kaunitele kunstidele.

Ometi on see hoone libisemas eraomaniku ilmselgelt ärihuvilisse kasutusse. Mis juhtub, kui see tõepoolest tagastatakse, missuguseks võiks kujuneda maja saatus?

Valitsuse korralduse algatas, nagu ma eespool ütlesin, Rahandusministeerium. Ministeeriumi asekantsler Agris Peedu kirjutas ajalehes Pealinn, et valitsus saab tagastamata jätmise otsuse tegemisel arvesse võtta vaid olemasolevaid asjaolusid, mitte selliseid, mis võivad hüpoteetiliselt tulevikus ette tulla - näiteks hoone või selle mõttelise osa müük. Aulikud ametnikud Suur-Ameerika tänavast tegelikult just nii peakski talitama - see oligi nii Tallinna Filharmoonia kui ka erinevate loomeliitude ja kultuurikõrgkoolide mõistuspärane palve: et arvestataks just olemasolevaid argumente!

Juba sellesse Rahandusministeeriumi ametniku väitesse endasse on sisse kirjutanud suisa kaks vastuolu. Et lähtuda tuleb olemasolevast, aga kui tulevikus midagi juhtub (vennaskond pankrotistub vms) ning kinnistu läheb müüki, siis seda varianti arvesse võtta justnagu praegu ei saaks. Kuid mis meie kodanike huvi siis veel peaks olema, kui mitte see, et selline muinsuskaitseline pärl ja suur kammermuusikakeskus nagu Mustpeade maja on, teadmatutesse kätesse ei läheks.

Ning teine vastuolu - kui arvesse saab võtta vaid olemasolevaid fakte, siis Tallinna linn koos Tallinna Filharmooniaga on Mustpeade maja kompleksi pelgalt viimase aasta jooksul investeerinud üle 60 000 € (mis mäletatavasti on vanas rahas ca 1 miljon EEK). Kui investeeringud pole Rahandusministeeriumile arusaadav ja olemasolev asjaolu, no mis siis see veel peaks olema?

Vennaskond lubab säilitada maja kultuurialase kasutuse?

Jah, sellel põhinebki nende nõue, et nad kultuuriga jätkavad. Vaadake, kultuurile võib anda tänapäeval ikka väga palju erinevaid definitsioone! Pole kahtlust, et Mustpeade vennaskonna seni avalikustamata plaanidega võib nende definitsioonide hulgast kindlasti mõne kattuva leida. Pole ka välistatud, et vennaskond pakub Tallinnale või Tallinna Filharmooniale üürnikustaatust.

Aga ühtegi konkreetset ettepanekut laual pole, ja ka see kõneleb mõndagi. Kultuuriasutuste võimekus tänapäevasel kasinuse ajastul rente maksta on aga pea olematu.

Kui pidasite aprillikuus omandireformikonverentsil oma mureliku ettekande Mustpeade maja vajalikkusest just kultuuritegevuseks, kasutasite head võrdlust Vanemuisest ja laenatud kandlest!

Nii oli. Enamik eestlasi teab peast "Kalevipoja" algusstroofi: „Laena mulle kannelt, Vanemuine!" Üha enam viimase aja suundumusi kultuuris ja tema kinnisvarakasutuse muutusi analüüsides on mu mõte liikunud sellele, et miks Vanemuiselt seda kannelt ikkagi laenuks võtma pidi? Justkui oleks toda kannelt loojale ainult korraks vaja, mitte kogu eluks. Justnagu oleks liisingus olev pill, ajutise rendilepinguga kasutada olev teater või kontserdisaal, kellegi teise kui muuseumi käes olev kirik midagi, mis on parem, efektiivsem, mõistlikum.

Kirjanik Hando Runnel on ühes oma lühiessees "Omandi küsimus" sellel teemal kunagi ka mõtisklenud. Küsimus tõuseb ümberringi toimuvat hinnates üha teravamalt: kas üüripinnal või kasutusrendis oleva kandlega tuleb kunst kuidagi efektiivsem? Ja kas see efektiivne kunst võrdub: parem, huvitavam, avalikum, rahvuslikum?

Kunsti teha ja avalikkust teenida saab ausalt vaid korporatiivsete huvide puudumisel. Kõik muud lähenemised muutuvad pigem varem kui hiljem klubiliseks tegevuseks, millest avalikud asutused - ka Tallinna Filharmoonia - peavad selgelt distantseeruma. Eraomand pole muud kui väike grupp minasid, avalik omand on üks ja alati tähelepanu all püsiv meie.

Mida teha, et Mustpeade maja eesti kultuurile alles jääks? Mida pillimehed-lauljad ise arvavad? Paistab ju kaugele, et tegemist pole seadusest tuleneva, vaid poliitikute-ärimeeste erahuvist tuleneva survega Tallinna linnale? Kõik kommentaariumid näitavad rahva toetust piltlikult 99:1 maja säilimisele senises kasutuses.

Ma ise suur veebikommetaariumide lugeja pole, küll on aga palju on olnud murekõnesid teemal: mis saab edasi? See on muidugi väga häiriv, et just praegu, kui nii Eri Klasi kui ka kogu Tallinna Filharmoonia meeskonna tähelepanu peaks koonduma läheneva Birgitta festivali ja uue hooaja ettevalmistamisele, peab seda kõike tegema sellise äärmusliku stressi tingimustes.

Eks valitsuse otsuse tegemise ajastus on juba iseenesest kõnekas fakt.

Muusikud (ja mitte ainult) on oma esindusorganisatsioonide ja loomeliitude kaudu peaministrile kevadel arvamuskirjad saatnud. Tõsi, Stenbockist pole minu teada ühtegi vastust neile tulnud.

Nii õiguslikust kui ka isiklikust eetikast tulenevalt on minu ülesanne meie organisatsiooniga viimase võimaluseni kaitsta väärtusi, mida Mustpeade maja on kandnud ja milleks Tallinna Filharmoonia on ellu kutsutud. Meie asi on Mustpeades mängida kõrgetasemeliselt muusikat. Kõik need, kes sellest ei hooli, mingu ja mängigu noid teisi mänge.

Küsinud URMI REINDE

[esiletõsted]:

MARKO LÕHMUS: Kunsti teha ja avalikkust teenida saab ausalt vaid korporatiivsete huvide puudumisel. Kõik muud lähenemised muutuvad pigem varem kui hiljem klubiliseks tegevuseks.

Muusikud (ja mitte ainult) on oma esindusorganisatsioonide ja loomeliitude kaudu peaministrile kevadel arvamuskirjad saatnud. Tõsi, Stenbockist pole ühtegi vastust neile tulnud.

[fotoallkirjad]

MIKS PEAB KANNELT LAENAMA, KUI VÕIKS OMA KANDLEL MÄNGIDA? Tallinn läheb jälle valitsuse vastu kohtusse, et kord juba võidetud protsessi Mustpeade maja tagastamata jätmise üle korrata. Mingeid mustpäid reaalselt ei eksisteeri, küllap kinnisvaraärimehed on kaunile majapärlile silma peale heitnud. Eesti valitsust ei huvita kannel, vaid raha...

KAUNIS INTERJÖÖR: Tallinna linn koos Tallinna Filharmooniaga on Mustpeade majakompleksi pelgalt viimase aasta jooksul investeerinud üle 60 000 euro (vanas rahas ligi miljon EEK). Rahandusministeeriumile peaks see suur investeering olema arusaadav asjaolu, mis välistaks tagastamise mõtte juba eos. Või tahetakse Tallinnale taas kord poliitiliselt ära teha? Kannatajaks jäävad kultuuriavalikkus ja publik.

Jaga |