Hea lõppmäng otsustab kõik

Seoses aastapäevaga avaldas ajakirja peatoimetaja ja kohaliku PEN-klubi esimees Vjatšeslav Karpenko katkendi rahvusvahelise PEN-klubi hartast: "Kirjandus, mis on oma olemuselt rahvuslik, ei tunne ometi piire ja peab jääma rahvastevahelise suhtlemise vahendiks, ka rahvusvaheliste või rahvuslike takistuste kiuste. PEN-klubi kaitseb trükivabadust ja on rahuajal kasutatava omavolilise tsensuuri vastu. PEN-klubi on kindel, et inimkonna liikumisel poliitiliste ja majanduslike kõrgemate vormide poole on vajalik valitsuse, aga ka muude poliitiliste ja juhtimisstruktuuride vaba kriitika."

Rahvusvaheline Kaliningrad

Kaliningrad, mis on sakslastele kallis Königsbergina ja kus kord Ida-Preisimaa sadulsepa peres sündis Immanuel Kant, on rahvusvaheliselt väga vastuoksusliku mainega. Seejuures teavad ilmselt vähesed üht tõsiasja, mida mulle raudkindlalt väitis Klaipeda kirjanik Nijole Kepeniene. Nimelt olla pärast sõda pakutud hävingust laastatud Königsbergi maatükki Nõukogude Leedule, aga kohalikud ülemused olevat sellest keeldunud: milleks niisugust pommirusu veel leedulastele lisamureks vaja? Pealegi pidi NSV Liit kestma igavesti. Kui oleks oldud veidigi ettenägelikumad, poleks Kaliningradi piirkond praegu pinnuks silmas kogu Euroopa Liidule, vaid säraks õnnelike sakslaste poolt taastatud Königsbergina Leedu Vabariigi kaardil ja oleks kohalik turismimagnet lisaks Nidale, kus asus Thomas Manni suvila.

Igatahes on selge, miks üks liigutavamaid Kaliningradi kirjanike lugusid on Mihhail Nikitini "Kohtumine Berliinis", milles ta kirjeldab tutvumist vana naisega, kelle kodulinnaks kuni aastani 1945 oli Königsberg. Kui Nikitin kinkis sellele naisele albumi "Königsberg mälestustes", järgnes meeleheitestseen: "Lehitsedes raamatut, hakkas tundmatu ahastavalt nutma, aga embas seejuures mu abikaasat, silitas sõrmedega ta nägu ja rääkis sõnu, millest me kumbki aru ei saanud, aga mille tähendust me aimasime. See stseen, mis oli vapustav nii meile kui ka vanale daamile, jätkus mitu pikka minutit." Kui aga kirjanik küsis, kas ta tohiks tundmatut tema endisesse kodulinna külla kutsuda, vastas naine kindla eitusega: "Ma ei sõida enam mitte kunagi Königsbergi - see linn on nüüd minu jaoks võõras!"

Kirjanduslik Königsberg

Praegune Venemaa koloniaalsaareke on sellegipoolest suutnud säilitada tihedad suhted muu maailmaga, eriti Leeduga. Vähemalt kirjanduselus. Aga see ei muuda tõsiasja, et Kaliningradi sõites tuleb eurooplasel läbida piiripunkt, mis endisele sovetkodanikule meenutab igavikku kadunud impeeriumit, kuid tekitab ka õnnejoovastuse, et raudset eesriiet enam pole. Väga ergastav kogemus igal juhul! Soovitav ka neile, kes uue elu positiivseid külgi enam üldse näha ei suuda.

Kõige usalduslikumad sidemed on Kaliningradi kirjanikel tänini Klaipeda omadega. Seda tänu nende kirjanikeliidu pikaajalisele esimehele Rimantas Černiauskasele, kes oskas ja suutis korraldada mitmekesiseid kirjandusüritusi, kus ka Kaliningradi mitte kunagi ei unustatud, vanu sõprussidemeid julmalt läbi ei lõigatud. Varalahkunud Černiauskasele on pühendatud tema kolleegi, poeet Lord Clandestinuse laast "Gustas, kes otsustas nime vahetada". Leedu luuletajad on almanahhis esindatud kõige rohkearvulisemalt, nende seas ka armastatud klassik Marcelijus Martinaitis.

Kaliningrad ja meri

Kaliningradis oli aga juba stagnaajal omanäoline kirjandus- ja mereelu. Siin otsisid pelgupaika mitmed vene-juudi meremehed, ja mitte ainult nemad.

Ühest niisugusest meremehest sai hiljem rahvusvaheliselt tuntud juudi kirjanik Oleg Gluškin, keda sageli Euroopasse esinema kutsutakse. Almanahh "Paralleelid" avaldas seekord tema jutustuse "Juba ette kaotatud endspiel", mis algab nii: "Kahetsen, et ma kaua ei pööranud piisavalt tähelepanu lõppmängule. Ma püüdsin malemängus kõike otsustada juba mängu keskel... Tõsised mängijad mõtlesid alati ette, missugune saab olema "endspiel", ja püüdsid jõudu mitte asjatult raisata."

Kirjanikuna teab Gluśkin siiski suurepäraselt puändi mõjujõudu, igatahes oma jutustuse lõpetab ta võimsate ridadega: "Need, kes hukkusid kuulide all või gaasikambrites, röökisid välja ahastussõnu. Või needussõnu oma timukatele. Või pöördusid palvesõnadega Jumala poole, anudes temalt pääsemist. Aga oli ka neid, kes ei kartnud surma. Räägitakse, et kuulus tantsijatar Mata Hari, kes hukati spioneerimises süüdistatuna, olevat saatnud teda sihtivate soldatite poole õhusuudluse ja hõisanud: "Poisid, ma olen valmis!" Ehk meenusid tantsijatarile poeedi sõnad: "Ükskord naeratab surm meile kõigile. Ainus, mida me võime teha, - talle vastu naeratada!"

Minu "endspiel" oleks aga almanahhi "Paralleelid" peatoimetajalt Vjatšeslav Karpenkolt, kes jutustuses "Minu mälu" meenutab kohtumisi niisuguste kuulsustega nagu Andrei Voznessenski ja Bella Ahmadulina (mõlemad surid 2010).

Kaliningrad ja "köögid"

Eriti lennukas on Karpenko nooruspõlvemälestus "Bella - Bella", aga veel hingeminevam lugu stagnaaja "köökidest": "Kuipalju tähendasid tookord meie maa elus just need köögid! Ja ka meie riigi hilisemas saatuses. Kahtlematult on nimetus "köök" tinglik - olid ka kunstnike korterid ja ateljeed, kuhu võis koguneda, juua veini ja jutustada "Armeenia raadio" uusi anekdoote, aga olulisim - rääkida sellest, millest ametlikud teadaanded vaikisid või valetasid."

Meile, kes me oleme taas jõudnud "köökide" ajajärku, mil paljud riigi poolt ülistatud väljaanded kipuvad oskuslikult vaikima või valetama, olgu lohutuseks, et ka "köögi" kaudu võib impeeriume ja näiliselt igavesi võimumehi kukutada.

Hea lõppmäng otsustab kõik - nii males kui ka elus.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste] REET KUDU: Meile, kes me oleme taas jõudnud "köökide" ajajärku, mil paljud riigi poolt ülistatud väljaanded kipuvad oskuslikult vaikima või valetama, olgu lohutuseks, et ka "köögi" kaudu võib impeeriume ja näiliselt igavesi võimumehi kukutada.

Jaga |