Euroopa saab olla Armeeniale valguseks tunneliotsas

SIIRI OVIIR,      24. mai 2006


Kas kujutaksite ette tänavust Eestit, millel oleks pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist selja taga aastatepikkune ohvriterohke konflikt mõne oma naaberriigiga ja kestvad territoriaalsed vaidlused, 8 mõrvatud parlamendisaadikut, Venemaa sõjaväebaasid, peaaegu täielik majanduslik sõltuvus ühestainsast riigist, s.t Venemaast? Keskmine palk oleks seejuures 100 dollarit (1264 krooni) ja keskmine pension 30 dollarit (380 krooni) kuus.
Armeeniaga võrreldes on Eestil siiski väga hästi läinud ning meil on võimalus ja kohustus Armeeniat aidata – see oli üks mu esimesi mõtteid, kui 17.–21. aprillini Euroopa Parlamendi Kaukaasia parlamentaarse koostöö-delegatsiooni koosseisus külalislahkes Jerevanis töövisiidil olin. Muide, Jerevani kesklinnas ehitatakse palju – tegutseb peamiselt Vene kapital, nagu hiljem kuulsin.

Hõõguv Mägi-Karabahhia
Üheks põhiprobleemiks, mille lahendamises edasiminekut saavutama läksime, on Armeenia ja Aserbaidzhaani vaheline Mägi-Karabahhia konflikt. Selle juured ulatuvad õigupoolest tagasi juba leninlik-stalinlikku doktriini, mille kohaselt oli ainus Kaukaasia kontrollimise võimalus sealsed riigid omavahel tülli pöörata. Mägi-Karabahhia konfliktis on tänini hukkunud 25.000–35.000 inimest ning ligikaudu miljon sealset asukat, põhiliselt aserid ja kurdid, on olnud sunnitud oma kodust lahkuma.
Meenutagem, et 1988. aasta veebruaris võttis Mägi-Karabahhia Aserbaidzhaani regiooni pealinna Stepanakerdi kohalik assamblee vastu resolutsiooni, mis kutsus seda suurelt jaolt etniliste armeenlastega asustatud piirkonda ühinema Armeeniaga, löömaks lahku tollasest Nõukogude Aserbaidzhaanist. Vastuseks sellele ründasid Aserbaidzhaani väed aastail 1991–1992 Mägi-Karabahhia separatiste. 1993–1994 asusid omakorda rünnakule armeenlased, võttes enamiku regioonist enda kontrolli alla.
1992. aastal moodustas Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (OSCE) konflikti rahumeelseks lahendamiseks 13-riigilise nn Minski grupi, mille kaasjuhtideks on nii USA ja Prantsusmaa kui ka Venemaa. 1994. aasta 12. mail algas Bishkeki protokolli kohaselt relvarahu. Sestpeale kontrollivad Armeenia väed seitset Aserbaidzhaani haldusüksust.
2004. aasta 16. aprillil kohtus Aserbaidzhaani välisminister Elmar Mammadjarov Prahas oma Armeenia kolleegi Vartan Oskanjaniga. Sellega alustati regulaarseid kohtumisi, mis on tuntud ka nn Praha protsessina. 2005. aasta veebruaris tegi OSCE esimese ametliku inspektsiooni Armeenia kontrolli all olevatele Aserbaidzhaani territooriumidele. Kokkuvõttes märgiti, et käimasolevas okupeeritud territooriumide asustamise protsessis pole Armeenia keskvalitsusel olulist rolli, küll aga täheldati selles Mägi-Karabahhia võimude otsest osalust.
Käesoleva aasta 18. ja 19. jaanuaril Londonis aset leidnud Armeenia välisministri Vartan Oskanjani ja Aserbaidzhaani välisministri Elmar Mammadjarovi kohtumisel võeti vastu lühike esialgne tegevuskava, mis sätestab tulevaste aktsioonide põhialused. Armeenia presidendi Robert Kocharjani ja Aserbaidzhaani presidendi Ilham Alijevi viimane kohtumine oli tänavu 11. veebruaril Pariisi lähedal Rambouillet' lossis. Läbirääkimisi vahendav OSCE hindas kohtumise "intensiivseks", kuid "ilma läbimurdeta" toimunuks.

FOTOL:
VENE SOLDAT ARMEENIA PIIRIL 2006. AASTA APRILLIS: Armeenia pole tänini suutnud vabaneda Venemaa sõjalisest kohalolekust. Armeenia "kodurahu" hoiab vene sõdur.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)