Üks prügikoll käib ringi mööda Eestit

VÄINO UBINA,      19. detsember 2007


Juba üle kümne aasta korrastatakse ja reformitakse õnnetut prügivedu, lausa kakeldakse selle ümber, kuid pilt põhimõtteliselt ei muutu. Isegi presidendid vahetuvad, aga olemasolevad prügikastid ajavad endiselt alailma üle ning metsaalused, teeääred, nurgatagused ja kõrvalisemad jäätmaad ägavad prügi all.

Miks siis? Kuhu see koer on lõpuks maetud?

Tants käib aina tasude ja trahvide ümber, ning seda ikka kodaniku kahjuks. Ei saa ju olla, et meie, kodanikud, ikka veel nii metsinimesed oleme, et ei saa aru kodukandi trepiesise puhtusest, loodushoiust või keskkonnakaitsest. Kõik saavad aru, aga asi on milleski muus, kui kodanik ei tee koostööd kohaliku omavalitsusega. Sest kodanik näeb ja tunneb, et kõik teenistused tahavad vaid sundseisus kodaniku kulul kohe ja ruttu kasu saada.

Pole mingi saladus, et prügikäitlejad ise mõnegi koorma kõrvalisemasse kohta ära sokutavad vältimaks veokulusid ja kaugetele prügilatele maksta tulevat tasu.

Ei tohi aga olla, et kodaniku prügimure on kellegi tuluallikaks. Ehk siis selles ongi see tõrge, miks kodanik ei lähe kuidagi ühte jalga käima alailma prügiveo ümber sekeldava linnavalitsusega või mõne muu kohaliku võimuga. Kui kodanikul on juba korra kõik maksukoormised makstud, siis hakatakse temalt välja pressima veel ka prügi pealt.

Miks just kodanik peab olema see patuoinas, kes peab võimaldama tulu teenida nii prügiveo korraldajatel kui ka vedajatel, ise aina mööda pükse saades?

1. jaanuariga hirmutatakse kodanikku juba kui globaalse katastroofiga: prügi tuleb sorteerida tal endal ja sorteeritu tuleb panna ainuõigesse kohta, vaatamata sellele, kas kommunaalametitel asi üldse korraldatud on ja kas „sordiprügi" on võimalik igas õues ettenähtud reegleid järgides paigutada.

Siitki nüüd meie tuntud ütlemine: tule, taevas, appi!

Lisaks viiele õuekonteinerile tuleks ka köögis püsti panna viiekohaline prügikogumine eraldi nõudesse. Köögid tuleks siis ju ümber ehitada või paljude suurelamute pisiköögist ise välja kolida.

Mida teha kõrgmajade prügishahtidega? Kas neid tuleks nüüd neli tükki juurde ehitada või olemasolevgi likvideerida, et segasodi alla ei saadetaks? Või tuleks iga suurema maja juurde luua oma sorteerimispunkt? Kui samal ajal suleti isegi Tallinna jäätmete sorteerimistehas kui mitterentaabel... Aga kodanikule peab see sorteerimistegevus rentaabel olema?

Pealegi peaks 1. jaanuarist jõustuva seaduse järgi olema teisaldatav taara ka pestud ja puhastatud, isegi piima kilekott peaks olema ära loputatud, rääkimata igasugustest muudest karpidest ja totsikutest. Milline veekulu, ja jälle kodaniku kukrust kinni makstuna! Isegi kui lugeda kinnimaksmine lihtsalt kinnimaksmiseks, ei saa jätta imestamata: milline vee kui elulise loodusressursi raiskamine!!!

Vähe sellestki. Valestisorteeritud prügi võib vedaja koguni jätta teisaldamata või nõuda kümnekordset tasu. Hindamine jääb ilmselt teisaldaja suvaliseks lõbuks, sest polevat veel isegi ühtset mõõdupuud, mida milleks nimetada. Näiteks: kas viinerikile on pakend või miski muu; ja kui viinerid on pahaks läinud, kas neid võib siis koos kilega ära visata toidujäätmetesse või peab ka need eelnevalt kilest vabastama, kile ära pesema ja siis selle kõik erinevatesse konteineritesse panema.Aga näiteks vanade jalatsitega on juba hoopis keerulisem lugu: tallad, pealsed, nöörid jm osised on kõik erinevatesse kategooriatesse kuuluv utiil.

Nali naljaks – parafraseerisin suvaliselt seda, mis meedias juba ilmunud. Asi pole enam naljakaski – ainuüksi soliidse Maalehe 6. detsembri numbris ilmus korraga kolm mahukat lugu prügist ja tulevasest prügiveost, mis peaks põhja panema kogu edasisele prügimajandusele: kas hea uus aasta toob igasse hoovi tõesti viis prügikasti ja kas kogu maa tuleb täita prügikogumisega?

Puhuti pole need probleemid aga üldsegi naljakad, sest kogu mäng on käinud ja käib uueski jäätmeteisaldusseaduses aina ühte väravasse, ilma et keegi püüakski probleeme näha kodanikumättalt.

Kust tuleb kodaniku kätte kogu see pakendiprügi, olgu too siis plast, klaas, paber või riie? Ikka ainult kaubandusest, sest kodanik ei saa sealt enam mitte midagi pakendita kätte – iga vorstiseib ja juustuviil, rääkimata poolfabrikaatidest või valmistoidust, on ju pakitud kilesse, karpi või topsi, milleta ostja seda kätte ei saa ja ostmata jätta ka ei saa. Ühes soovitusloos leitakse, et kodanik olgu teadlikum ja kasutagu vähem poepakendit. Ei tea, kuidas see praktikas välja näeks? Kas nii, et kodanik kougib vorstid-juustud kilest välja ning kassas maksab kauba eest pakendi ja pakendushinna võrra odavamalt; piima ja muu vedela aga tühjendab oma taarasse?

Seegi on veel vaid üks tahk kodaniku poolt vaadatuna. Tema maksab kinni ju kogu selle taara- ja pakendikülluse valmistamise koos toorme ja töötajate palkadega, samuti ka pakendamise kas tööstuses või kaupluses – kõik see on ju arvestatud kauba hinnasse. Kodanik peab sundseisus kogu selle taara- ja pakendilasu koju tarima ning siis selle pärast tühjendamist sortima, puhastama-pesema, erinevatesse konteineritesse viima, ja ka kogu kraami äravedamise omast taskust kinni maksma. Ja ikka veel nii, et vedajalgi sellest tulu tõuseks. Kas see pole siis mäng ühte väravasse?

Kas ei leidu autoriteetset teadjat, kes kogu selle sasipuntra ära lahendaks ka kodaniku seisukohti õigesti arvestades? Muidu on teada, mis saab, kui otsitav konteiner on kaugemal kui nurgatagune või põõsa- ja metsaalune tundub kõvasti kodanikusõbralikum.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)