Arlekiinide tants

ENN MÄLGAND,      16. juuni 2004


Kuhu jääb Eestis ühiskondlik hukkamõist?

Eesti ühiskond on minetanud ühtehoidva inimkogukonna maine. Sagedane küsimine - kas me sellist Eestit tahtsimegi? - on üks rahvusliku ühtsuse kaotuse väljendusvorme. Meil puudub kellegi hukkamõistmise järele vajadus ja nõudmine, see pole kellegi asi.

Hiljaaegu lugesin ühest maakonnalehest, et miks ühiskond roolijoodikuid hukka ei mõista? Küsimuses iseenesest ei ole midagi kummalist, sest vindise peaga roolikeerajate arv aina kasvab. Probleem tekib küsimuse teisest poolest: kuhu ikkagi vaatab ühiskond, et midagi ette ei võta? Roolijoodikusse (kuid ka mõnesse teise analoogsesse üleastujasse) hukkamõistu ei kohta me ju mitte kusagil. Vähe sellest, roolijoodikute kahetsusväärselt pikas reas on "aukohal" tihti kõrged valitsusametnikud. Siin-seal avaldatavad roolijoodikute nimekirjad koos trahvisummadega on vaid faktist teatamine, ei enamat.
Praeguses Eestis ei olegi võimalik kedagi või midagi hukka mõista. Isegi sellest kõva häälega rääkimine ei ole soovitatav. Põhjusi on mitu, kuid kaks olulist tunduvad olevat sellised: esiteks, eraomand on püha ja selle saamise (hankimise) viisid arvustamisele ei kuulu. Teiseks, eraelu on kuulutatud puutumatuks, sellesse sekkumine, sealhulgas ka kritiseerimine, rääkimata hukkamõistust ei tule kõne allagi. Mõlemal juhul võib "kannatanu" kasutada kohtu abi oma "au ja väärikuse" kaitseks.
Mis siit järeldub?

Imetleme sulide elulugusid
Lihtviisil äraseletatult tähendab see, et meie ühiskond koosneb kõlbelises mõttes persona non grata'dest, kelle teguviisi (ehkki see võib olla täiesti ebamoraalne) me ühiskondlikult arvustada ei saa.
Kes meist on kunagi uue iseseisvuse ajal lugenud ajalehest mõnda suursuli hukka mõistvat kirjutist? Samal ajal on sulide imetlusi piisavalt olnud. Hukkamõistu ei saagi olla, sest ainsaks iidoliks, kes meil mingi hinnangu võib anda, on kohus. See otsustab. Selline on demokraatliku ühiskonna tava.
Kui lähemalt süveneda elu üksikasjadesse, siis ei leiagi kaasust, mille puhul ei saaks asja anda kohtusse. Tühipaljas sõimlemine kahe inimese vahel võib leida kohtutee. Kõik kohtusse! Kohtud töötavad sampoliku usinusega, suure ülekoormuse all. Kuid ühiskonna kõlbeline tervis pole sellest karvavõrdki paranenud. Miks ei saaks ühiskonnale ohutuid asju lahendada lihtsamal viisil? Miks on ühiskondlik hukkamõist, kui selleks on tõsine vajadus, nii raskesti teostatav? Ma ei mõtle siin mingite seltsimehelike kohtute juurde tagasipöördumist. Nende aeg sai ümber. Kuid ühiskonda on võimalik tervendada ka muul viisil, kasutades ametiühingute vm massiorganisatsioonide mõjujõudu.
Samas jääb ikkagi püsti küsimus: miks ühiskond hoidub kedagi hukka mõistmast? Kellele selline teguviis on kasulik?
Võibolla on asi selles, et Eesti ühiskond on ammu minetanud ühtehoidva inimkogukonna maine. Sagedane küsimine - kas me sellist Eestit tahtsimegi - on üks selle väljendusvorme. Meil puudub hukkamõistmise järele nõudmine, see pole kellegi asi.
Ametnikustunud, varanduslikult ja võimuhierarhiliselt kastidesse paigutunud ühiskond ei püüagi olla ühtne, kõigi ühiskonnaliikmete suhtes hooliv ja muretsev kooslus.

Võimuga kaasneb kurtus ja pimedus
Parempoolitsevad, endale palukesi noolivad poliitikud istuvad pigem allasurutuna formaalses opositsioonis kui muudavad oma seisukohti sotsiaal- ja majandusvallas. Võimukultusele on omased kurdid kõrvad ja vilets nägemine, kui on vaja mõtelda ja tegutseda rahva enamuse huvides.
Erinevalt Põhjamaadest, kus riiklik ja üldrahvalik on maksimaalselt teineteisele lähendatud mõisted ka tegelikkuses, elab Eesti oma arlekiinielu, täis äärmusi ja hüplemisi, ebakompetentsust ja lauslollust. Võimu juurde pääsenute ülekuldamine (haigekassa juhatuse 50-tuhandelised preemiad jmt), tavaametnike "raske töö tegijateks" tituleerimine (et anda võimalust raske rahaga premeerimiseks) - kõik see üldise vaesuse ja rahapuuduse taustal lõhub ja lõhestab ühiskonna terviklikkust, mis 12 aastaga ei ole ikka veel oma teeotsa üles leidnud.
Meie ühiskonna anomaalia väljendub kõige ilmekamalt rahva ükskõiksuses, käegalöömises oma riigile. See on tõsine ohusignaal. Miks püüdagi kedagi hukka mõista või arvustada, kui sellest mingit reaalset tulu ei tõuse. Pealegi ei saa lihtinimene oma mõtteid avalikult välja öelda (harvadel lugejate kirjadel lehtedes ei ole ju mingit kõla). Eesti suuremad päevalehed laulavad oode vaid "seisusemeestele".

Ajalehed serveerivad paranoiat
Alalise lehelugejana paneb mind imestama mõne meie suurema lehe igivisa ja väsimatu Edgar Savisaare tõrvamine. Selleks otsitakse igasuguseid naljakalt tobedaid ettekäändeid, müütilisi väljamõeldisi jm, peaasi, et saaks ära panna. Selline käitumine viib paratamatult sinna, et taolisi väljaandeid paljud enam kätte ei võta, lugemisest rääkimata. Paranoiliste lugude serveerimisega püütakse ilmselt lugejaid testida. Asjatu vaev, inimesed-lugejad ei ole ju rumalad.
Kuulus prantsuse sotsioloog ja publitsist J. Baudrillard kõneleb oma töödes nn naeruväärse vabaduse loosungist, millega riiklik võim püüab rahvast rahustada. On meiegi ühiskonnas küllaga toda "naeruväärset vabadust", mida võimulolijad tõsimeeli oma tahte järgi rahva valdavale enamusele serveerivad.
Aeg on näidanud, et kõik see on vaid aidanud ühiskonda lõhestada, muutes oma liikmed üksteisele võõraks ja vaenulikuks. Selline ühiskond ei suuda ennast sisemiselt ravida, mille hulka käib ka amoraalsete ja ühiskonnavaenulike tegelaste hukkamõistmine.

Arlekiin - lihtsameelne koomik itaalia commedia dell' arte´s, kirjudes riietes ja mustas poolmaskis; koomilise osa esitaja; piltl narr, veiderdaja. Toim

Meie ühiskonna anomaalia väljendub kõige ilmekamalt rahva ükskõiksuses, käegalöömises oma riigile. See on tõsine ohusignaal. Miks püüdagi kedagi hukka mõista või arvustada, kui sellest mingit reaalset tulu ei tõuse. Pealegi ei saa lihtinimene oma mõtteid avalikult välja öelda, harvadele lugejate kirjadele lehtedes ei järgne mingit kõla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)