Täisjõus Hobu valitseb, kappab ja galopeerib

LY TUVIKENE,      27. november 2002


Kui tähemärkide poole vaadata, siis näeme, et sellel poliitiliselt tormilisel aastal on Hobune meid valitsenud ja asju määranud.

Teatavasti on Eesti Ametiühingud mängitud Mõõdukate hoole alla. Paremat valikut ei saa ollagi. Mõõdukad on kahetsusväärsed loomakesed poliitikute peres. Sünniaasta Loomamärk annab neile vasakpoolse käitumisjoone. Ja nii neile tundub kangesti, et nad on sotsiaaldemokraadid. Oma olemuselt, mille annab sünnikuu Päikesemärk, on nad pigem parempoolsed. Mõõdukad semmivad parempoolsetega, liituvad nendega ja võimule saades ajavad pisut pirtsutades parempoolset poliitikat. Ju see õuna teine pool neil tagataskus on, ja kindlasti palju mõrum, hapum kui valimisplakatitel ilutsev isuäratav klaar õunapoolik.

Pealt rahvuslik, seest petlik

Isamaalased on pealtnäha kõige rahvuslikum partei. Nimigi ütleb, kelle huvide eest nad kõige enam väljas on. Isamaa võiks olla kõige populaarsem partei. Millest siis riigitüüril olles nii suured vead ja möödalaskmised? Miks nende juhtivpoliitikud on vahel nii ropu käitumisega (sõim, laim, võltsimine, tulistamine)?
Üheks põhjuseks ehk see, et paljud neist on Jäär-Rotid. See on väga sõjakas rahvas, kes nii või teisiti satub tihti täbarasse olukorda. Teine põhjus on ehk see, et Isamaa juhtivtegelased on valdavalt sündinud kuldsetel kuuekümnendatel. Kuid ainult sündinud ja arvatavasti õnnelikku lapsepõlve nautinud, aga mitte täiskasvanuks ehk inimeseks kujunenud. See toimub väga õrnas ja tundlikus teismeliseeas. Neil kuldsetel aegadel, kui puhus värske tuuleke, elu edenes ja kultuur õitses, oli õnn inimeseks kasvada praegustel viiekümnestel, saanud kaasa optimismi, elurõõmu ja oma eestiaegseilt vanemailt töökuse kohusetunde ning aususe.
70-ndail keerati kruvid tasapisi kinni. Süvenes valelikkus ja silmakirjalikkus. Kindluse mõttes võttis tollane kompartei rahva au, mõistuse ja südametunnistuse endale, nagu ta suurtel plakatitel lahkelt rahvale teada andis. Sellises mürgises ja roiskunud õhkkonnas kasvasid tollased teismelised. Tulemus on kurb. Kaks korda võimule trüginud isamaalased on käitumiselt hämmastavalt kompartei moodi ja loomult (nagu kommudki) umbusklikud ja eelarvamustega. Umbusu uduloor takistab ilma ja inimesi tõepäraselt nägemast ja hindamast. Umbusk tekitab hirmu, see viib arguseni ja sealt pole enam palju reetmisenigi.

Kerge saak võõrastele

Kahepalgelised mõõdukad ja umbusklikud isamaalased on kerge saak allilmale ning võõramaalastele. N. Machiavelli (15. saj), parimaid poliitilise maastiku kaardistajaid, uurinud, kuidas Suur-Rooma uusi kolooniaid vallutas, valitses, kirjutas oma kuulsas teoses "2 Principe": "... ja ükskõik siis, millisesse provintsi võõramaalased sisenenud pole, ikka on neid sinna kutsunud kohalikud elanikud. Ning asjalood on kord sedasi juba seatud, et provintsi nõrgemad võimujuhid ühinevad tugeva võõramaalasega... provintsi võimude vastu lugupidamist ilmutades ei valmista mingeid raskusi nende enda poole võitmine. Tuleb vaid jälgida, et nad ülearu tugevaks ei muutuks ja nii suudab ta vaevata kohalike toel taltsutada kohalikke tugevaid." Võim annab võimalused, suur võim suured võimalused ja seepärast on võimuvõitlus alati julm. Eestis on välja kujunenud oma poliitikamaastik. On suurte kogemustega professionaalsed poliitikud, on erakonnad kui vennaskonnad ja on nende poolt loodud oma kommete, vahendite ja reeglitega mängumaa. Populism, demagoogia, rahva moosimine enne valimisi, vastase ründamine jne - see kõik kuulub poliitikute mängumaale. Nii vastik, kui see kõik ei tundu neile, kes pole veel harjunud, et kui on vabadus ja demokraatia, siis on ka poliitika kõige sinna juurde kuuluvaga.

Rahvas olgu valvel

On rohkem või vähem inetud kemplemised erakondade vahel. Rahva asi on jälgida tähelepanelikult, mida teevad poliitik ja erakond võimul olles. Ainus õigustus võimude tegevusele on heaolu tagamine rahva enamusele. Normaalses demokraatlikus riigis on rahval õigus saada meedia kaudu tõepärast infot võimude tegevuse kohta. Paraku on Eesti kimpus oma õukonnameediaga (põhiliselt Eesti Päevaleht ja Postimees, patust pole puhas ka SL Õhtuleht). Olles aastate jooksul rahva ajuloputuses ja rahva segadusse ajamises korraliku "töö" teinud, siirdus õukonnameedia oma isandate järel opositsiooni, jätkates nende teenimist. Ja kuidas siis teisiti. On ju meedia omanikud ja rahastajad ahned võõramaalased, kelle huvides on jätkuvalt toetada provintsi nõrgemaid võimumehi. Täisjõus Hobu valitseb, kappab ja galopeerib.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)