Andrei Hvostovi poliitiline pimedus

„Ma pole oma elukaaslasel kunagi ema hooldada aidanud. Ei suuda. Ma ei saa end sundida vaatama mulle tundmatu vana naise jalgade vahele," kirjeldab Hvostov oma jälestust inimliku viletsuse vastu. Tal puuduvad ideed, mida oma haige naiseemaga peale hakata. "Hooldekodu? Teate, kui palju sealne päev maksab? Ja kui palju saab õpetaja palka?" küsib Hvostov retooriliselt.

Kahjuks ei selgu, kas Hvostovi elukaaslase 65aastasel insuldihaigel emal on elu jooksul kogunenud kinnisvara, mida maha müües saaks invaliidi hooldekodusse paigutada, või elabki kogu pere ämma eluruumides, mistõttu kõnealused probleemid ongi Hvostovi jaoks muutunud väljakannatamatuks.

Kesknädalat hämmastas Hvostovi artikli juures enim autori suutmatus mõista laiemat pilti. Ta on ju väga hea ajakirjanik! Aga poliitiliselt pime! Ta tunneb küll suurt hirmu vana naise hargivahe puhastamise ees, kuid välispankade miljonite eurode eest tulumaksuvabalt kasumite väljaviimine ajakirjanikus õudu ei tekita. Maksavad ju need pangad makse oma emamaal, et Skandinaavia pensionärid saaksid humaanset hoolekandeteenust, ja et seda ei saaks Eestis oma elutöö teinud töökad inimesed. Hvostovi ei näi huvitavat ka see, et vaene Eesti on maksmas pööraseid summasid eurotsooni võlariikide päästmiseks. Hvostov keeldub kirjutamast sellest, kuidas Mart Laari poliitika tulemusel muutus Eesti 1990-ndatel jõukate lääneriikide ja välisfirmade doonorriigiks, ning sellises riigis kvaliteetset hoolekannet ju olla ei saagi - me ju uhkustame oma tasakaalus riigieelarve ja köndistatud-kärbitud sotsiaalsüsteemiga.

Loodetavasti nüüd, isiklike valusate kogemuste tagajärjel, lähevad Hvostovi silmad lahti ja ta julgeb kirjutada samadel teemadel, millest Kesknädal on kirjutanud aastaid. Tõsi - suurema tuluta. Ja ränk olukord püsib, kuni püsib liberaalne poliitika Reformi ja IRL-i juhtimisel.

Jaga |