Õnnetus ja selle hüvitamine

ARVO SIRENDI,      16. veebruar 2005


Eesti mütoloogias manavad õnnetust mitmed märgid, seda kraaksuvad ette varesed, kädistavad harakad, kutsuvad esile needused jne. Isegi Kalevipoja saatuse määras üksainus eksisõna, mille põhjustas soome sepa needus.

Astroloogid, selgeltnägijad, ettekuulutajad, nõiad, sensitiivid, piiblitundjad, Nostradamuse seletajad jt märgivad üsna üksmeelselt, et aeg katastroofideks on küps.
Ökoterroristid, globaliseerimise vastased, viimsepäeva kuulutajad teatavad, et maailma lõpp on käes igal juhul või sel juhul, kui neid ei kuulata ja neile ei kuuletuta.
Teadlased hoiatavad, et tuleb hoiduda tarkuse ja ettevaatlikkusega igast järgmisest ja eriti viimasest tilgast karikasse, mis vallandab protsessid, mille lahendusi veel ei teata.
Niisiis tuleb ja tulemata ei jää. Mis ja kuidas? – see on iseküsimus.

Jaanuaritorm tuli

Atlandilt meieni tuli see 3–4 päeva ja ööd. Meteoroloogid hoiatasid vähemalt päev aega ette, et torm tuleb. Teatati ka tuule kiirus, kuid jäi teadmata, kui suure uputuse meretuul põhjustab, sest mereteenistus on kokkuhoiu mõttes likvideeritud.
Tagajärjed olid muidugi õudsed nii inimlikus kui rahalises mõttes. Süüdlasi otsiti ja leiti. Süüdistati ilma- ja päästeteenistust, kohalikku ja keskvõimu, kaaaskodanikke ja kannatanuid.

Abi ülevalt

Inimesed, kes olid harjunud lootma Looja peale, said ka seekord sealt vajalikku hingelist abi. On ju maa ja taeva looja kaasvastutav sellise inimese loomise eest, kes pole kõigi loodusjõudude vastu küllalt tugev. Võibolla see katastroof on ise juba abi ülevalt, et tuletada inimesele meelde vajadust meelt parandada.

Toetus riigilt

Niisuguses olukorras tahaks kahjukannataja teada, et riik on temaga. Poliitikud on enne valimisi alati rõhutanud, et riik on inimese tarvis, mitte aga vastupidi. Põhiseaduse vaim kinnitab sedasama. Enamik neist või kõik need inimesed on korralikult oma kohustused riigi ja ühiskonna ees täitnud. Nüüd oli siis riigil ja ühiskonnal kohustus tõestada, et kodanik võib neile raskel hetkel loota.
Häda on parim õpetaja – seda mitte üksnes hätta sattunule, vaid kõigile, kes head õpetust vastu võtta mõistavad. Siis saab selgeks, kes on tõelised sõbrad ja kes vaid lobisenud sõprusest. See on usalduse küsimus, rääkimata siinkohal usust, lootusest ja armastusest.
Siis aga kuuleme peaministrilt, et stabilisatsioonifondi miljardid kroonid on hoopiski vaja säilitada mingite strukturaalsete reformide puhuks, samuti mingite laiast maailmast meile jõudvate ähvardavate majanduskatastroofide leevendamiseks.
Paistab, et respublikaanidel on kavas lähitulevikus alustada mingeid uputusest ja tormist palju õudsemaid strukturaalseid reforme. Seega leiab teatud kinnitust arvamus, et respublikaanid on Reformierakonnaga ideoloogilised siiami kaksikud, kes on ajutiselt riidu pööranud. Mõlemad tuginevad Lev Trotskilt laenatud permanentse revolutsiooniteooria Eesti sametpehmele permanentse reformiteooria mudelile. Reformid reformide otsa ning aina radikaalsemad.
Niisiis pärast seda, kui senini tehtud vähem õudsete reformidega (ma ei pea siin silmas haridusrefomi, mis vaikse sisinaga muutus kosmeetiliseks operatsiooniks) on ühiskond vapustamistega ära harjutatud, on kavas alustada õudsematega. See nõuab kindlasti palju raha ja kuna enamik riigi vara on maha müüdud ja väiksem osa eraõigusliku Riigi Kinnisvara ASi kätte mängitud, siis polegi ju tuleviku lolluste leevendamiseks kusagilt mujalt raha võtta kui stabilisatsioonireservist.

Raha on pangas

Arvata võib, et pangad ei taha neile pööritamiseks usaldatud stabilisatsioonifondi raha väljamaksmisega vabatahtlikult ja rõõmuga algust teha. Võibolla neil õieti polegi seda raha alles ja selle asemel figureerivad aruandluses väärtuseta võlakirjad Shirallilt, Sposatolt, Preatonilt või veel kelleltki.
Viimane kord sai ju suure surmaga sealt raha võetud Maapanga pankroti puhul. Eelmise aasta ilmastikukahjude hüvitamiseks põllumajandusele on aga seni raha asemel pakutud tühje lootusi.
Kardetakse tõsimeeli, et ka meie reserve hoidvatesse pankadesse on ehitatud vahelaed nagu Rakvere ja mõnda teisegi teraviljahoidlasse – pealtnäha on, aga päriselt pole.
Rahvaliit tegi ettepaneku võtta raha sellest reservist, et muuhulgas teada saada, kas see raha kättesaadav ongi. Rahvaliit ilmselt polnud informeeritud tulevikus kavandatavatest ja looduskatastroofe varjujätvatest reformidest ega ennusta Õhtumaa katastroofilist allakäiku. Seepärast leidsid rahvaliitlased, et just praegu on see aeg, mil õnnetuse tagajärjel tekkinud rahalist kahju tuleb selle fondi arvel hüvitada ning lõpetada võltslohutused mingitest olematutest sisemistest reservidest jutustamisega.

Hüvitus kindlustuselt

Huvitav oli ka kindlustusfirmade reageering ja selle muutused. Esimestel katastroofijärgsetel päevadel seletati televisioonis, et kindlustus hüvitab küll tormikahjustused, kuid mitte üleujutusest tekitatud kahju ning see olevat nii kirjas ka lepingutes. Üks firmadest teatas isegi, et kui te juurde maksate, siis vaatame. Summa väljamaksmiseks oli ju nii suur, et kindlustusfirma võib minna pankrotti. Kas lasta firmal raha või usalduse kaotamisest pankrotti minna?
Mitte keegi ei hakka siis vara või elu kindlustama, kui nii päevselgete asjaolude puhul hakatakse vassima. Raha kaotatakse mõlemal juhul, au ja usaldus aga võib õige valiku puhul alles jääda. Raha saadakse jälle, kui katastroof õigetpidi kindlustuse vankri ette rakendada.
Soome televisioonis ütles sealse kindlustusfirma esindaja täiesti selgelt ja ühemõtteliselt, et kuna üleujutus oli põhjustatud tormist, siis kuulub kahju lepingu kohaselt hüvitamisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)