Jüri Ratas, Yana Toom ja Keskerakonna nägu

Opositsioonierakonna positsioon oli nii mõneski mõttes mugavam kui seda on valitsuses Jevgeni Ossinovski varju jääva peaministripartei positsioon. Sotsidega koos valitsuses olemine on Keskerakonna jaoks üldse problemaatiline. Reformierakonnaga olnuks tunduvalt lihtsam.

Pariteetsetel alustel moodustatud koalitsioon võib küll olla edasiminek demokraatia mõttes üldiselt, kuid kindlasti ei teeni see Keskerakonna eesmärke, kellel on Riigikogus tunduvalt suurem esindatus kui koalitsioonipartneritel. Poliitikas teatavasti ei ole sõpru, on üksnes huvid. Täpselt nii, nagu ka üliriik USA-l ei ole sõpru – on ainult Valge Maja või Pentagoni huvi ühe või teise geograafilise punkti suhtes, lähtuvalt globaalsest foonist.

Valija on äraootav, kuid skeptiline

Mul on viimastel nädalatel tekkinud tunne, et riigi tasandil aastatepikkust võimunälga taluma pidanud Keskerakonna noorem juhttuumik kugistab praegu parimaid palakesi rikkalikult võimulaualt ning nende fookus on liialt hajutatud selleks, et mõelda oma valija peale. Idee järgi peaks Keskerakond seisma keskklassi eest, kuid paraku on IRL-i ja Reformierakonna aastatepikkuse võimutsemise tulemusena Eestis mõned varakad inimesed ja väga palju vaeseid inimesi. Mis puudub, on arvestatav keskklass. See osa elanikkonnast, kes moodustab iga normaalse, demokraatliku riigi selgroo.

Vaesed teatavasti valisid viimastel aastatel Reformierakonda, sest see andis neile võimaluse samastada ennast rikastega. Eestimeelsed ja -keelsed inimesed väljaspool Tallinna on koondunud EKRE taha. Sotsid saavad oma hääled linnades elavalt intelligentsilt ja avara pilguga kosmopoliitsetelt noortelt. Keskklassi moodustav ametnikkond valib valdavalt IRL-i.

Kes valib sügisel 2017 ja kevadel 2019 Keskerakonda? Kui palju tegelikult sõltus Savisaarest ja kuhu kanaliseeritakse need kümned tuhanded hääled, mis meie viimase poliitdinosauruse taha koondusid?

Kui seni võis just nimelt Keskerakond oma valijale kindel olla (ning seda valijat ei morjendanud Keskerakonna vaat’ et igavene opositsioonipartei-staatus!), siis ajaarvamisel „peale Savisaart“ olukord muutub. Ning see muutus sõltub eelkõige sellest, kas Keskerakond suudab peale sooja õhu võngutamise ka midagi reaalset ära teha. Avaliku arvamuse uuringud näitasid, et rahvas reageeris Reformierakonna langemisele aplausiga. Kogu see ülbus, rumalus ja stiil mina-kui-kogenud-poliitbroiler-tean-ise-kõike-kõige-paremini ammendas ennast Rõivase kujul lõplikult. Peened lipsud või pintsakud ei juhi riiki. Kuid samamoodi saab rahval varsti mõõt täis ka väga selgete seisukohtade rõhutamisest, kui neile ei järgne konkreetselt elatustaseme tõusu. Kui iga inimene ei hakka tunnetama, et midagi muutub tema elukeskkonnas paremaks; tunnetama, et üha korrumpeerunumas riigis pääseb taas võimule õiglus. Et Töötukassa ametnikud lõpetaksid töötute mõnitamise. Et Sotsiaalamet ei kutsuks jalutuid kord aastas ülevaatusele, veendumaks, et neile pole uut jalga kasvanud. Et paljulapselise pere noorim võsu leiaks tänu riigi toetusele oma andele rakenduse reaalteadustes. Et kõiksuguste instituutide, sihtasutuste ja muude ministeeriumi-allüksuste arvu ja koosseise kärbitaks järsult. Kuni selleni välja, et lõpetataks turu solkimine EAS-i nimelise värdmoodustise näol ning Keskkonnaministeeriumi kantsler vabastataks huvide konflikti tõttu ametist. Et tervikuna puhastataks avalik sektor sellest, mis sinna Reformierakonna ja IRL-i poolt on jäetud.

Olla tugev võimuerakond – see on väljakutse

Keskerakond aitas valitsuse vahetudes puhtaks pesta nii sotsidel kui ka IRL-il lasuva süü riigi rappajuhtimises. Kaks parteijuhtidest kavalpead, Tsahkna ja Ossinovski, nägid ülbe ja saamatu Rõivase tagandamises oma suurt võimalust. Nad said lahti Reformierakonnast kui tugevast vennast, kes neile pidevalt närvidele käis ning sundis neid oma pilli järgi tantsima. Asemele võeti ahju tagant nõrgem vend nimega Keskerakond, kes valguse kätte tirituna nüüd silmi vidutab ja peeglite ning lühtrite säraga kohaneda üritab.

Ning ega tast esialgu veel suurt aru ei saa, mis nägu ta siis on? Midagi on Savisaarest, midagi on Yana Toomist, midagi on Simsonist ja Ratasest ka. Valija on hetkel äraootaval seisukohal. Sest Edgar Savisaare puhul oli kõik selge. Kuid praegu? Kadri Simson ei kõneta avalikkust, kuigi mulle tundub, et kirglikud debatid meedias sobisid talle. Mailis Repsi ees seisev tööpõld on meeletu, kuid selle elluviimine eeldaks Haridusministeeriumi kaadri osas kõva aadrilaskmist. Eeldaks tänase tasuta kõrghariduse lõpetamist tema praegusel, väärastunud kujul. Maksumaksja raha raiskamine tuhandete ilma sisu ja tasemeta bakadiplomite jagamisele tuleb lõpetada. Ning tervikuna peab lõppema olukord, kus inimesed, kes töökohtadest hoolimata on vaesed, jälgivad päevast päeva pidu ja pillerkaart avaliku sektori selles osas, kus mingit lisaväärtust ei looda. Just äsja moodustati näiteks Kaitseministeeriumi alluvusse taas üks mõttetu amet.

Yana Toom ja uus vene erakond

Edgar Savisaar kujundas Keskerakonnale kindla imago. Astmeline tulumaks ehk hool elanikkonna vaesema osa eest, normaalsed suhted Kremliga ja siinsete venelaste tõstmine poliitilisele parnassile.

Jüri Ratase meeskond peaks tänaseks olema esimesest võidueufooriast üle saanud ning andma endale aru, et pealinnas võimule jäämise võti on täna just see pikk ja sõnakas punapea, kes käib Süürias Assadiga kohvi joomas ja omab Eesti poliitikute seas nii haruldast oskust rääkida asjadest konkreetselt ja objektiivselt. Yana Toomil on, piltlikult öeldes, rohkem mune kui enamikul tänastel meespoliitikutel. Ning valija võtabki teda just sellisena – tegusa ja konkreetsena. Eeldan, et eelolevate kohalike valimiste rahastamine on kaitsepolitsei teravdatud tähelepanu all ning sikku teha ilmselt ei õnnestu. Kedagi haipida tulevase linnapeana senises mahus ei õnnestu. Kuid kujutlegem nüüd olukorda, kus kõrvuti on telestuudios Kristen Michal, Anto Liivat, uue vene partei ülikonnastatud härrasmees ja Yana Toom. Selge see, et jälgitakse eelkõige just uue vene erakonna ja Toomi seisukohti.

Nendel valimistel Tallinnas teeb Keskerakond oma tulemuse suuresti veel Edgar Savisaare pärandi baasil. Seega tuleb sügisel olla kinni senistes traditsioonides.

Sotside ja Keskerakonna konkurents

Hoopis teine lugu on kahe aasta pärast kevadel, kui kõige armutum andmine hakkab käima just heade partnerite – sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna – vahel ning peaministripartei peaks selleks ajaks tänu oma tegudele tugevalt laiendama eestlastest valijate baasi.

Artikli lõpus soovin tagantjärele palju õnne juubeliks ekspeaminister Tiit Vähile, kes minu jaoks on ja jääb tugeva peaministri musternäiteks. Kahjuks ei ole uue poliitikute põlvkonna seas ei Vähile, Savisaarele ega Kallasele võrdväärseid tugevaid natuure. Paraku ei ole Eesti ühiskonnas võimalik mitte vähimatki üksmeelt saavutada ilma tugevate juhtnatuurideta. Selles mõttes annaks Yana Toomi nimetamine Tallinna linnapeaks Keskerakonnale teatud näo. Ning see nägu tuleks kasuks ka järgmistel Riigikogu valimistel, mida kindlasti suudab uus, loodav vene erakond mõjutada eelkõige just Keskerakonna vaatevinklist ja seniste Keskerakonna valijate arvelt. Kahepäine kotkas, kus üks pea on Jüri Ratas ja teine Yana Toom – see oleks võimas ja mõjuv nii valijate kui ka konkurentide jaoks.

Ning ühe mõtte lisaksin veel kõige lõppu: Reformierakonna poolt alustatud haldusreformi jätkamine Reformierakonna stiilis on viga, mis tabab Keskerakonda bumerangina kaks korda: esmalt sügisestel kohalikel valimistel ja kaks aastat hiljem ka Riigikogu valimistel. Elujõuline vald väärib oma kohta ka siis, kui seal elab vaid viissada inimest. Ning Keskerakond ei tohiks ennast siduda Rõivase nurisünnitisega.

[esiletõsted:]

Kahepäine kotkas, kus üks pea on Jüri Ratas ja teine Yana Toom – see oleks võimas ja mõjuv nii valijate kui ka konkurentide jaoks.

Edgar Savisaar kujundas Keskerakonnale kindla imago: astmeline tulumaks ehk hool elanikkonna vaesema osa eest, normaalsed suhted Kremliga ja siinsete venelaste tõstmine poliitilisele parnassile.

[fotoallkiri] KOOSTÖÖ: Keskerakonna kõrge poliitiline lend saab jätkuda vaid juhul, kui säilivad Jüri Ratase ja Yana Toomi sarnased sihid ning sujuv koostöö.

Toimetuselt: See artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

JAKKO VÄLI,

kolumnist

Jaga |