Tundsin end Ameerikas muretult

ANNE RATMAN,      20. juuli 2005


Roman töötas Eestis riigiettevõtte turvamehena. Töö konti ei rikkunud, enamasti oli masenduseni igav ja seda oleks tulnud veel kaua taluda, kuni see päevast päeva teiste taga vahtimine olekski muutunud elustiiliks, kui mitte see väike palk ...

Reaturvamees, nagu meil ikka reatöötajad, saavad ju teadagi millist palka. Väiksemates erafirmades, kus maksude näol sõna tõsises mõttes puhaskasum nullitakse, saab veel aru, et tööandjal pole, millest maksta, aga riigiosalusega ettevõtetes küll mitte. Meil aga tehakse ka täiesti korralikult funktsioneerivates ettevõtetes töötajatega palganalja. Ja nii inimesed siit Maarjamaalt põgenevadki ...
Töötas Roman paar aastat kolme tuhande kroonise palgaga, aga see, et mees oli noor, vaja pere luua, õppekulud tasuda, sundis otsima soodsamaid teenimisvõimalusi. Ja leidiski ta parema jahimaa juba kaks aastat enne 1. maid aastal 2005, s.t enne euroliitu astumist.

Millest otsinguid alustada?
Alustas Roman sellest, et kuulas siit ja sealt, kuulis neilt, kes olid välismaal juba töötanud ja andis avalduse viisa saamiseks Ameerikasse. Sealset viisat aga neile, kel perekonnaseisuna kirjas "simple", s.t vallaline, naljalt ei anta. Ettevõtlik noormees sõlmis fiktiivse abielu, nii õnnestus saada viisa – ja ära siit ...

Elu oli Ameerikas ilus
Esimesed kirjad olid täis üllatust ja vaimustust: OK! OK! Tööd on küllaga, annab valida, raha makstakse palju ja kõik on väga odav! Maapealne paradiis – võõrale reatöölisele kuus 22 000 krooni!
Arvestage ise, ma lausa ujun külluses! Elan väikses Jõhvi-suuruses linnas. Siin ei kõnni keegi jalgsi, ka mitte viimane nadikael, mina üksi nagu loll lontsin mööda linna oma töö juurde, kuhu kodunt on kümme minutit. Ka söök on odav, odavam kui Eestis ja kõik muu samuti. Mägijalgratas maksab 1500 krooni meie rahas! Mulle lausa shokk, digitaalaparaat Sony, mis meil maksab kümme tuhat, on siin poole odavam, Wrangleri teksased 220 krooni – super!

Millist tööd võib siit läinu leida?
Lihvisin supermarketi põrandaid, liikusin mööda suurt kaubahalli ringi lihvimismasinaga. Minu ees sõitis teine masin, mis pesi ja pühkis tolmu ära, siis tõukasin mina oma masina iga 20 minuti järel käima. Õigemini mul polnudki vaja seda tõugata, masin ise liikus sujuvalt, kõik sai tehtud hõlpsasti ja ilusasti. Töö sai ruttu valmis, ainult et minema ei tohtinud minna, aja täiteks tuli siis niisama lodutada. Kohv ja saiakesed olid mulle tasuta, marketi kulul, nii tegin endale pidevalt kohvipause. Selline tunne oli vahepeal, et jääkski igavesti sinna, oli nii hea äkki olla, tundsin end inimesena. Sain mõne aja veel tavalisest rohkem palka, päevas tuli 800 krooni, kui ilma puhkepäevadeta töötasin. Ja see polnud mulle sugugi üle jõu käiv asi, täielik automaatika, kogu sisseseade oli uus ja sellise tehnikaga töötada oli hästi meeldiv. Pealekauba sai näha veel igasuguseid tüüpe.

Kuidas lahendati olmeprobleeme?
Meie inimestel on alati olnud hirm oma elamispinna pärast. Seepärast on paljudele täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik minna nii kaugele ja lihtsalt niisama elukoht leida.
„No problems," ütleb Roman selle peale.
Elasime ühes korralikus majas, kus oli kaks dushiruumi, kaks tualetti, võõrastetuba, toad neljale, kahele või ühele, et sai valida odavama või kallima vahel. Igaühelt võeti kuus 150 kuni 200 dollarit, mis 1500–2000tuhandelise palga juures oli kukepea, kusjuures ka söök oli üllatavalt odav. Osalt odavam kui meil, osalt aga sama hinnaga. Kohv ja saiad, nagu ma juba ütlesin, olid mul supermarketi poolt tasuta. Alkohol on meiega võrreldes kallis, ainult mehhiko õlu on odavam, kuid see pole suurem asi.
Kunstlikku toitu on palju, aga on ka palju maitsvat, näiteks puuvilju, meloneid ja arbuuse sai süüa, nii et aitas. Kord ostsin kümme liitrit sajaprotsendilist ananassimahla ja seda ühe dollari eest! Ärge arvake, et see oli halvaks läinud – tähtajani oli veel neli päeva aega –, ja nii on seal kõigega, ma töötan ju suures supermarketis.
Vahel olin täitsa hämmastuses – imelik maa, millel see kõik küll seisab? Kassiir kaupluses ei oska õigesti arvestada, muidugi, ma ei räägi New Yorgist, aga meil oli just nii.
New York on väga ilus linn, sugugi mitte nii sünge, nagu ette kujutasin. Võtsime takso, sellise stiilse auto ja tiirutasime mööda linna automuusika saatel. On, mida vaadata, eriti meie mailt tulnule. Käisime turul ka, mida seal kõike pole – isegi püstoleid osta nii palju, kui tahad! Söögipoolist on turul samuti igasugust: silmad võtab kirjuks. Neli liitrit head karastusjooki maksab üks dollar. Sõin ja jõin nii palju, kui süda lustis. Elu oli mul seal väga muretu.

Tõepoolest kuluks igale tänasele äravaevatud Eesti töökulile paar aastat sellist muretut elu ükskõik kui lihtsa töö peal välismaal ära. Sellist töötamist ja olemist, et tead kindlalt, et oma palga eest ka midagi saad, et ei tule närutada, lugeda kroone palgapäevani. Ja nii inimesed teevadki. Ja neid äraminejaid on hoopis rohkem, kui kodumaine ametlik statistika kinnitada julgeb.

Kas sa auto soetasid?
Auto saab, muide, vahel 300 dollari eest ja mitte logu, vaid vägeva sõiduki. Ja mis ka väga oluline – pole vaja bensiinikulu pärast pead valutada. Sõida aga, bensiin on poole odavam kui meil. Mingit tehnilise ülevaatuse jama pole – vaba maa! Kõike ei jõua rääkida. Soovitan endal vaadata. Jalgratta ostsin, maksis 99 dollarit. Elektroonika on meie omast poole odavam. Huvitav on see, et iga ostetud asja võid kauplusse tagasi tuua, annavad raha tagasi, esita ainult tshekk. Sõidangi novembrikuuni, siis annan tagasi. Viisin tagasi ka ventilaatori, mille endale suvel ostsin. Juulis oli päeval tihtipeale 35 kraadi sooja.

Kuidas nägi välja nn välisorjade puhkus?
Pärast tööd läksin internetti, vahel jalutasin, hingasin värsket õhku, jões olid hiiglasuured karpkalad, ujusid ringi – kuuekilosed pirakad teised. Ma võtsin ükspäev selle asja käsile ja saatsin nad pannile. Kalu on palju sellepärast, et keegi neid ei püüa, kuigi nad ujuvad kalda ligidal.
Ontario järvel käisime, Niagara koske vaatasime, see pole siit Ameerika maastaape arvestades kaugel. Ja muidugi, ega ma nädala sees ainult tööd teinud ja internetis konutanud, tegin silmi kolmele tüdrukule ja neile paistis see väga meeldivat. Olen ju sale poiss, ameerika mehed on aga enamasti kõhukad, laisad ka vist. Üks hästi kena must naabrinna meeldis mulle eriti. Musta säbrus peaga, selline kuratlikult ilus! Aga kehakaid inimesi, sh naisi on tõesti hirmus palju, ja nad pole mitte ainult tüsedad, vaid nad on nagu pokemonid, nagu rasvakuhilad, muudkui söövad ja söövad, sõna otseses mõttes ajavad näost sisse – vahtisin vahel, suu ammuli, kuidas küll nii palju mahub!
Algul kartsin, et tulen kohe tagasi, aga varsti hakkas meeldima ja mõtlesin, et kui midagi ei muutu, siis olen seal võiduka lõpuni, s.t kuni lõpevad viisa ja kontrakt. Ja nii läkski.

Kuidas välismaal ükskeelne küll hakkama saab?
Eks nadi tunne on. Ja ka palgale mõjub, kui ma alguses oleksin inglise keelt osanud, siis oleksin saanud 500 dollarit rohkem palka. Ka oma üsna primitiivse töö peal. Aga olin rahul ka selle "vähesega". Sain sellest kenasti kõrvale panna: olme oli odav. Tasapisi tuli ka keel suhu ja palka pandigi veidi juurde. Kui lähen kuhugi teise riiki tööle, siis on mul eelis olemas, ma ei pea ingliskeelset juttu enam juhmi näoga kuulama.

Kuidas peremeestega suhted olid, kas tehti vahet nn omade ja võõraste vahel?
Kui siin olid 31. augustist 2. septembrini pühad, siis kaeti marketis laud, neil päevil võis süüa kõike nii palju, kui süda soovis. Siis viidi kord ka piknikule, tehti shashlõkki, tegin seal pilte. Samuti korraldati sõit äärmiselt huvitavasse kohta – linnast väljas asuvasse eksootilisse indiaanlaste vigvami, seintel olid suured tiigri- ja lõvinahad, oli näha väga koloriitseid isiksusi. Tundus, et seal osteti kokku kahtlast kraami, rariteetseid asju võis näha. Kollektsionääride paradiis. Mis puutub vahetegemisse, siis Ameerikas seda polnud ja ega me ootagi ju, et meid seal printsidena koheldaks.

Siin ihaldatud asjadest nii palju, et Ameerikas ostis Roman endale sportauto Pontiac. Väga ilusa, millega oli uhkelt terve päeva mööda linna sõitnud. Jõuludeks tegi endale sultanliku kingituse – tellis kuldkäevõru sissegraveeritud initsiaalidega, mis läks maksma 420 dollarit. Ja seda võis endale lubada aastase tööga üks marketi põrandalihvija ja veel võõrtööline. Mõni võib ütelda, et asjad pole tähtsad, aga kui nad teevad inimesele rõõmu ja tõstavad ta enesetunnet, küllap need on siis sel ajal tähtsad! Ja kui muud sellest aastasest kodunt eemal töötamisest noor inimene ei saanud, siis igal juhul toreda elukogemuse.

Koduigatsus piinama ei hakanud?
Üha vähem tahtsin tähtaja lõpus Eestisse tagasi. Siiski tuli tulla tagasi, sest viisa lõppes, uut enam ei antud, kuna abielu tuli kiiremas korras lahutada: kunagi ei tea, millised pretensioonid pärast nn fiktiivsel abielupoolel võivad äkki tekkida. Vallalistel aga Ameerikasse väljasõiduluba saada on üsna problemaatiline.
Oma välismaal töötamise "avamänguga" jäi Roman igatahes rahule. Ja miks ta ei peakski jääma. Nüüd saab ta vähemalt muretult magada. Eestis hädaga võetud õppe- ja korterilaenud ning liisingud said tasutud, rusuv koorem on õlult maas. Maailma nähtud, keelekeskkonnas "kümmeldud", väljamaa kombed pole enam võõrad, mingi materiaalne baas on olemas.
Siis järgnes paar kuud jälle turvamehena Eestis endises töökohas, palgaga kolm tuhat kuu, ja uuesti laia maailma.
Seekord sulnile Iirimaale ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)