Miks Eesti presidendiks peaks saama Edgar Savisaar

Ka Portugal valis hiljuti presidenti ning selleks sai juba esimeses hääletusvoorus jurist ja ajakirjanik Marcelo Rebelo de Sousa – võluva naeratusega intelligentne ja mitmekülgselt andekas mees, kel oli enne televisioonis oma saade, kus ta absoluutselt kõikidel teemadel julgelt sõna võttis. Tal oli kõikide asjade kohta oma arvamus, mida ta ei kartnud välja öelda – paljude arvates tõi just see talle edu.

Portugalis on hea

Tänane Portugal on riik, kus kõigil inimestel on hea olla. Riik ei ole rikas, aga inimesed on lahked ja abivalmid ning keegi ei pea tundma millestki puudust. Pensionärid pole vaesed ning erivajadustega inimeste eest hoolitseb terve kogukond. Valged ja mustad, kristlased ja muslimid, homod ja heterod elavad sõbralikult kõrvuti.

Mis kõige tähtsam – ole sa kes tahes, sind võetakse teistega võrdselt ning sinu arvamus on oluline. Ainus tingimus on, et ka sa ise pead aktsepteerima teiste arvamust. Sa võid siin vabalt mõelda, tunda ja hingata ning väljendada julgelt oma ükskõik millist arvamust. Olen tänavakohvikutes trehvanud isegi anarhiste ja kommuniste (kommunistlik partei on siin täiesti legaalne!) oma ideid kuulutamas, ning mitte kellelgi pole tulnud pähegi, et nende mõtted ei võiks olla lubatud. Erilise mõnuga sarjatakse poliitikuid eesotsas endise peaministri José Socratesega, kes olevat kulutanud riigi raha nagu mõni araabia šeik.

Minul, kes ma tulin teistsugusest, pinges ühiskonnast, kus inimesed on allasurutud ning vaatavad enne arvamuse avaldamist üksteisele nõuküsivalt otsa, oli sellega esmalt raske harjuda. Nüüd olen aru saanud, milline jaburus on niimoodi mõelda: nagu oleks üldse olemas mõtteid, milliseid ei tohi mõelda! Demokraatlikus ühiskonnas peab olema võimalus mõelda ja välja öelda mis tahes mõtteid. Kui seda võimalust ei ole, kui inimesed tunnevad, et neil seda võimalust ei ole, siis on tegemist hirmuühiskonna ehk diktatuuriga.

Ka Portugalil raske ajalugu

Selline vaba, demokraatlik ja humaanseid väärtusi kandev riik on Portugal täna. Kuid see ei ole alati olnud nii. 1932. aastal (peaaegu samal ajal, kui tegi riigipöörde Konstantin Päts) tuli Portugalis võimule António Salazar, kes kehtestas aasta hiljem autoritaarse režiimi Estado Novo (Uus Riik), mis püsis poliitilise politsei PIDE abil võimul 41 aastat ehk kuni 1974. aasta 25. aprillini, mil Portugali armee julged kaptenid eesotsas Fernando José Salgueiro Maiaga kukutasid Salazari järglase Marcello Caetano ning riigis võimu üle võtsid.

Kapten Maia kõne, mille ta sõjaväelastele garnisonis enne vastuhakku pidas, on lühike ja legendaarne. Ta ütles: „Härrased, nagu te teate, on mitmeid erinevaid riigivorme. Sotsialistlikud riigid, kapitalistlikud riigid ja see, milles elame meie. Täna öösel me lõpetame selle riigi! Kes tahab tulla minuga – lähme Lissaboni ja teeme sellele lõpu. See on vabatahtlik. Kes tulla ei taha, jäägu siia!”

Portugallased meenutavad Salazari režiimi hirmuvõdinatega. See oli aeg, kus teisitimõtlejaid kiusati taga ja pandi vangi ning mitte keegi ei julgenud rääkida seda, mida ta tegelikult mõtleb. Seda aega ei taha keegi tagasi ning seepärast on iga aasta 25. aprillil, Nelgirevolutsiooni (sõjaväelaste püssitorudesse pandud punaste nelkide järgi) aastapäeval Lissaboni tänavad täis inimesi, kes hüüavad täiest kõrist: „Fascismo nunca mais!” („Ei fašismile!“). Portugallased on saanud aru, et diktatuur ei vii kuhugile.

Diktatuur on ummiktee, sest hirmust paralüseeritud inimesed ei suuda enam vabalt mõelda, ja ühiskond, mille liikmed ei suuda vabalt mõelda, ei kasva ega arene. See ühiskond kasvab sissepoole ehk kängub ning mida rohkem ta kängub, seda ahistavam ja lämmatavam seal elada on. Kuna keegi ei tea, mida täpselt tohib ja mida ei tohi (poliitilistel politseidel ei ole paraku nõuandetelefoni), tekivad suletud suuga kotti meenutavas keskkonnas pinged, mille kuhjumine võib kulmineeruda revolutsiooni või halvemal juhul sõjaga.

Üks hoiatav näide meil juba on – Pronksiöö. Tallinnas ei märatsetud ainuüksi Pronkssõduri pärast – see oli ühe vähemuse meeleheitlik karje nõuda endale teiste inimestega samaväärset kohtlemist, samu õigusi.

Eesti erineb Portugalist

Meie laulev revolutsioon 1988. aastal ei lõpetanud mitte fašistlikku diktatuuri, vaid kommunistlikku diktatuuri, kuid ka meie revolutsiooni keskmes oli üks tark ja julge mees, kes suutis terveid rahvahulki innustada ja endaga kaasa tõmmata.

Edgar Savisaar, keda võib reservatsioonideta nimetada laulva revolutsiooni isaks. Meheks, kes rajas tee Eesti iseseisvusele, mille eest olid aastaid võidelnud ja vangis istunud sellised nimed nagu Tiit Madisson, Enn Tarto, Mart Niklus ja Lagle Parek. Muide, Portugali revolutsiooni keerises hukkus neli inimest ning ohvrite sedavõrd väikest arvu peetakse suuresti kapten Maia teeneks – räägitakse, et diktatuuri rahumeelne kukutamine sai võimalikuks tänu tema julgusele, intelligentsusele ja strateegilisele geniaalsusele. Sama võib öelda Edgar Savisaare kohta, kuid tema on Maiast veel kõvem mees, sest laulev revolutsioon ja putšistide peatamine kulgesid ainsagi inimohvrita!

Kas pole see märkimisväärne?

Just selliseid omadusi – julgust, intelligentsust ja strateegilist geniaalsust – läheb vaja ka ühel presidendil. Kapten Maiast presidenti ei saanud. Seda mitte seepärast, et ta pärast revolutsioonivaimustuse jahtumist uute võimude poolt vangi pandi nagu Eesti iseseisvuse suurkuju Tiit Madisson. Tal lihtsalt ei olnud poliitilisi ambitsioone.

Tema asemel tõusis Portugali poliitika tippu Salazari režiimi ajal poliitvange kaitsnud ja selle eest nii koloonias kui ka eksiilis viibima pidanud sotsialist Mario Soares, kellest sai esmalt peaminister ja seejärel president.

Kui Portugalis on vabaduse eest võidelnud mehed sügavalt austatud, siis Eestis üritatakse neid vangi panna. Üks suurmees, Tiit Madisson on seal juba ära käinud ja sealt ka välja tulnud, ning teist suurkuju, Edgar Savisaart, üritatakse sinna panna praegu.

„Praktika”, mille peale ei tuldud teistes idabloki riikides nagu Tšehhi ja Poola, kus tõusid presidentideks sealsed revolutsiooni isad Vaclav Havel ja Lech Walesa. Tõsi, mõlemad mehed istusid vangis, kuid seda diktatuuri ajal, mitte selles riigis, mille vabaduse eest nad võitlesid!

Presidendiks ei sobi kahvatu ametnik

Kuid ilma naljata – president ei saa olla mingi tühikargaja ega ka mitte tavaline, kahvatu ametnik, ükskõik kui hästi ta oma ametikohustusi ei tunneks. Ei piisa pelgalt saatkonna või panga juhtimise kogemusest, ministriks või suursaadikuks olemisest.

President peab suutma rahvast inspireerida, vaimustada ja ühendada, tuua välja tema parimad omadused. Kui vaadata Eesti seniseid presidente, siis nad kõik – Merist Ilveseni – on pigem ühiskonda lõhestanud ning ses pingeid tekitanud. Meri oli suurepärane kõnemees ja tal jätkus nii intelligentsust kui ka sarmi, kuid jäi kõvasti puudu rahvalähedusest ja oskusest inimesi mõista ning neid ühendada. Seepärast ei paranenud laulva revolutsiooni haavad mitte ära, nagu see sageli pärast revolutsiooni juhtub, vaid läksid mädanema.

Rüütel on samuti šarmantne mees ja tal oli olemas ka Meril puudunud rahvalähedus, aga temagi ei suutnud, vaatamata oma loomuomasele heasüdamlikkusele, Eesti elanikkonna erinevaid gruppe ühendada.

Kui Meri ja Rüütli ajal suudeti pingeid veel kuidagi vaos hoida, siis Ilvese ajal plahvatasid nad Pronksiööna. Ilves on küll tark ja räägib hästi võõrkeeli ning võib olla hea diplomaat, kuid presidendina jäi ta täiesti hätta. Just sel hetkel, kus ühiskond vajas oma presidenti kõige rohkem – Pronksiööl – oli president kui halvatud ega teinud midagi, et rahvast rahustada ja lepitada. Vastupidi – ta lausa põrkas rahvast eemale.

Oma snoobliku ellusuhtumise tõttu on Ilves jäänud vaid ühe väikese rahvaosa – eliidi – presidendiks ning kuna tal ei ole olnud erinevalt Merist ka oma rahvale midagi inspireerivat öelda, siis on tema valitsusajal Eesti olnud tegelikult presidendita riik.

Kes siis oleks Eestile hea president?

President, kes oleks mitte ainult osa, vaid kogu rahva president? Erinevate rahvuste, erinevate uskude, erinevate arvamuste ja eelistustega inimeste president. President, kes suudaks võrdselt innustada ja endaga kaasa tõmmata nii eestlast kui ka venelast, musti ja valgeid, mehi ja naisi, vanu ja noori? President, kes suudaks olla rahvalähedane ja laia silmaringiga ühtaegu? Kes suudab seletada asju arusaadavalt lahti nii tädi Maalile kui ka Ameerika presidendile?

Lubage mul hetkeks minna isiklikuks. Minu isa, kes võitles 1944. aastal „Pitka poisina“ Eesti iseseisvuse eest, mille eest ta oleks olnud nõus andma ka elu, hindas kõikidest kõige rohkem Tiit Madissoni ja leidis, et just tema oleks Eestile kõige parem president.

Kuid ma arvan, et Madisson on hingelt nagu Maia – vaba hing, kes ei suudaks presidendiametiga kaasas käivaid kitsendusi taluda. Madisson on mees, kel võiks olla eluaegne kõrgendatud pension, nõnda et ta ei peaks iialgi muretsema oma sissetuleku pärast ja saaks lihtsalt käia mööda koole ja ülikoole, pidamas loenguid sellest, kuidas ta Eesti iseseisvuse eest võitles. Ta väärib seda mitmekordselt. Mul on hea meel, et mu isa ei pidanud nägema, kuidas Madissoniga tegelikult käituti – kuidas Eesti ajaloo üks väheseid suurmehi pidi oma kodumaalt ära kolima ja võõra rahva heatahtlikkusele lootma. Mul on eestlasena selle pärast sügavalt häbi! Loodan, et uus president – kes selleks iganes saab – heastab ülekohtu, mis on sellele legendaarsele mehele tehtud.

Mina pakun, et Eesti presidendiks võiks saada Edgar Savisaar. Mees, kes suutis nagu kapten Maiagi oma rahva jaoks otsustaval hetkel inimesed endale järgnema panna, pidades legendaarse kõne, kus kutsus rahvast Toompeale. Mees, kes on andnud ja annab igal sammul mõista, et tema jaoks on tähtsad KÕIK Eesti inimesed. Eesti iseseisvuse isa, inglise keeli founding father, kes suutis luua Nõukogude Liidu lagundanud Rahvarinde ja peatada Interrinde.

Millisele presidendile järgneks Eesti rahvas täna?

Mõelgem hetkeks – kas inimesed järgneksid otsustaval hetkel Marina Kaljurannale, Siim Kallasele, Urmas Paetile või Jaak Jõerüüdile? Või pageks nood kõik ise ohtu haistes, nagu Kaljurand tegigi, kui Naši noored Moskvas Eesti saatkonda ründasid?

Seepärast ongi julgus presidendi esmane omadus – president kui rahva isa peab perekonda kaitsma, kui seda rünnatakse. Presidendi perekond on rahvas ja presidendiks sobib vaid isik, kes põõsasse ei putka, kui rahvast miski ohustab. See on üks asi.

Teine asi on see, et nii nagu perekond peab oma pead uskuma ja usaldama, peab rahvas uskuma ja usaldama oma presidenti. Miks tulid inimesed Toompeale, kui Savisaar neid kutsus? Seepärast, et nad uskusid ja usaldasid teda! Mitte keegi ei järgne sellele, keda ta ei usu ega usalda. Igaüks võib deklareerida, et on patrioot, aga vähesed suudavad seda tõestada.

Seepärast ei sobi presidendiks tavaline tuimade silmadega ametnik. Ta võib olla kasvõi professor – sellest on ikkagi neetult vähe. Presidendil peab olema sõjaväelase julgus, filosoofi mõistus ja poeedi süda. Ainult inimene, kel need omadused olemas, suudab rahvast liigutada – nii otseses kui ka kaudses mõttes.

On raske tagantjärele tark olla ja öelda, kuidas oleks kujunenud sündmused Pronksiööl ja pärast seda, kui president oleks olnud Edgar Savisaar. Kas pinged ühiskonnas oleks siis üldse nii suureks kuhjunud, et venelastele oluline kuju tulnuks Tõnismäelt ära viia?

Kuid võib olla üsna kindel, et kui Ilves ei teinud pingete ära hoidmiseks absoluutselt midagi, siis president Savisaar, keda usuvad ja usaldavad nii eestlased kui ka venelased, oleks suutnud astuda vähemalt mõne sammu, et kahe rahvuse vahel silda luua. Pinged, mis lahvatasid Pronksiööl, ei ole ühiskonnast kadunud – Kaitsepolitseile võib ju tunduda, et tänu tema hiilgavale tõkestustööle on kõik riigi vaenlased neutraliseeritud, kuid ärgem unustagem väljendit „ootan jõe kaldal, kuni minu vaenlase laip mööda ujub”. Paljud venelased praegu ootavadki.

Kuid kas ka meie peame ootama, kuni nende loodetud laip, see on siis Eesti iseseisvus, jõepõhjas lõpetab? Parem leida president, kelle riigis kõiki inimesi peetakse oluliseks ja koheldakse võrdselt. Kus igaüks saab ühiskondlikus elus aktiivselt kaasa lüüa. Et ei oleks sotsialistlikud riigid, kapitalistlikud riigid ja see, milles elame meie.

Rivaalide rünnak

Kui rahvas Savisaart armastab ning annab talle ikka rohkem ja rohkem hääli ehk usaldust, siis võimukoridorides ja struktuurides teda ei sallita. Nüüd viimases hädas – kuna toetus talle jätkas tõusmist ka pärast seda, kui ta oma haiguse tõttu jala kaotas ja ratastooli jäi – Savisaar on kohtu alla antud. Ilmselt lootuses poliitiline rivaal igikestva menetlusega ära kurnata, et ta tervis ei peaks vastu ja ta ei suudaks teisi parteisid oma suure, ähvardava populaarsusega ohustada.

Seal, kus Savisaare rivaalid näevad ohtu, ei ole õieti tegemist millegi muu kui lihtsalt ühe inimese erakordsuse ja ainulaadsusega, võimega olla teistest peajagu üle. Seda, kui väga Savisaar teistest endasarnastest üle on, näeb, kui panna tema kõrvale Reformierakonna liider Taavi Rõivas, IRL-i liider Margus Tsahkna ja SDE liider Jevgeni Ossinovski. Kõik nad on võimelised olema head ametnikud, kuid isikliku sära, intelligentsuse ja inimeste innustamise võime poolest jäävad nad Savisaarest kaugele maha.

Ei ole ka ühtki sellist poliitikut, kes suudaks Savisaarega võrdselt väidelda. No ehk Martin Helme küünib ligilähedale, aga temal napib veel elukogemust, ta on tulevikutalent.

Selle ja üksnes selle pärast ei taheta Savisaart võimule lasta – sest ta on teistest niipalju üle, et teistel oleks häbi tema kõrval seista. Nad paistaks temast lihtsalt niipalju rumalamad, säratumad, igavamad. Tark õpiks teiselt, aga õelad, kadedad ja tigedad üritavad seda, kes neid liiga palju varjutab, tagasi tõmmata ja hävitada.

Roosevelt oli ka ratastoolis

Mis võiks Savisaare presidendiks saamist takistada? See, et ta on ratastoolis? Ärge tehke nalja, Roosevelt oli ka ratastoolis ja juhtis sealt sõda Hitleri vastu. See, et ta pole abielus? Presidendi abikaasa ehk esileedi küsimus tõuseb ainult siis, kui president ise on kahvatu. Pole ime, et enne Evelin Ilvesele ja nüüd Ieva Ilvesele sedavõrd suurt tähelepanu pööratakse. Kui inimesed ei saa inspiratsiooni presidendilt, siis hakkavad nad seda otsima presidendiproualt.

Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks Edgar Savisaarest ei võiks saada järgmine Eesti Vabariigi president. Vastupidi, oleks tuliselt kahju, kui ta selleks ei saaks, sest teist sellist inimest, kelles oleks unikaalsel kujul ühendunud kõik presidendile olulised omadused, Eestis lihtsalt pole.

Praegu Tallinna TV-s näidatud põnevusseriaali „Savisaare protsess” algusosas ütleb Savisaar: „Tänane kaunis päev on ideaalne mõtisklusteks. Eestis on hea elada. Jumal on meid õnnistanud – oleme saanud rahus üles ehitada oma riigi. Aga asju saab ja peab veelgi paremaks tegema. Viimastel aastatel olen näinud märke meie demokraatia mudeli häiritusest. Mulle tundub, et Eesti riigi juhtimisse on imetabasel moel jõuliselt sekkunud jõud, milliseid ei osatud omal ajal kirjeldada EV põhiseaduses.”

Lisaksin, et poliitilise politsei olemasolu ja poliitilised protsessid on märk diktatuurist. Meil ei ole vaja teha läbi teist revolutsiooni, et asjad paremaks läheksid. Piisab Edgar Savisaare valimisest presidendiks.

[esiletõsted]

Ilvese valitsusajal on Eesti olnud tegelikult presidendita riik.

Presidendi perekond on rahvas.

Presidendil peab olema sõjaväelase julgus, filosoofi mõistus ja poeedi süda.

[fotoallkiri]    JULM NÄIDISHUKKAMINE: „Miks tulid inimesed Toompeale, kui Savisaar neid kutsus? Seepärast, et nad uskusid ja usaldasid teda! Mitte keegi ei järgne sellele, keda ta ei usu ega usalda,“ kirjutab Irja Tähismaa. S.t on veel eestlasi, kes mäletavad, kuidas kord rahvas järgnes oma liidrile meie põlvkonnale osaks saanud vabadusvõitluses 1987-1991. Hiljem hakati Savisaart tunnustavalt Ninasarvikuks kutsuma. Täna on sellesama Ninasarviku pea pakul. Nõidade põletamise aeg on tagasi.

IRJA TÄHISMAA,

kirjanik Lissabonis

Jaga |