Raamat teie ees - "Prometheuse teener"

URMI REINDE,      08. jaanuar 2003




Eesti taasiseseisvumise järel oli ühiskond valiku ees: kuhu ja kuidas. Maailma praktika pakub palju võimalusi: kapitalismi eri mudelid, Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatide, Inglise leiboristide, Skandinaavia sotsialistide nn kolmas tee. Ortodoksne sotsialism totalitarismi väljaandes oli jäänud seljataha. Tee tagasi oli välistatud. Teoreetiliselt oli võimalik edasi minna ka selg ees, s.t pilk suunatud minevikku, esimese iseseisvuse aegsesse Eestisse, kolmekümnendatesse aastatesse. Mineviku muutumist tulevikuks pooldasid paljud. Need, kellel oli minevik hästi meeles, ja need, kes minevikule tuginedes soovisid tagasi saada nõukogude võimu poolt võõrandatud maad ja varad.
Tol ajal seisis valitsuse eesotsas mees, kelle teadustöö oli seotud tulevikuga. Edgar Savisaar oli uurinud Rooma klubi futuroloogilisi käsitlusi ja mõistis tuleviku-uuringute tähtsust üldse, Eestile sel perioodil eriti. Tema algatusel loodi 1991. aasta sügis-talvel Eesti Tuleviku kongress, kuhu ta kutsus teadlasi, majandustegelasi ja teiste elualade esindajaid…

Nii kirjutab Arno Köörna aastalõpul esitletud meenutusraamatus "Prometheuse teener" leheküljel 105. Mis meie iseseisvumise esimesest kümneaastakust välja tuli, teame täna märksa täpsemalt kui toona, mil akadeemik Köörna oli Eesti Teaduste Akadeemia president.
Eesti vabanemisprotsessis töötasid teadlased ja rahvajuhid-poliitikud käsikäes. Me oleme hakanud seda unustama. Lausa piinlik, kui loed Köörna raamatut ja tuleb meelde, kui võimsa teadlas- ja teaduspagasiga oli Eestimaa vaatamata kõigele varustatud, kui asusime 1986-87 tundmatule teele. IME, iseseisvusdeklaratsioon, hinnang 1940. aasta sündmustele… Kõik need ajaloolised dokumendid võeti vastu meie oma teadlaste väljatöötamisel, heakskiidul, ettekandmisel. Ja mis peamine - ka teadlaste vastutusel.
Kes vastutab täna?
Ränk, aga ajalooliselt põnev ettevalmistustöö ja ühine õhin ning elevus hakkas kõikuma juba samal 1991. aastal, mil peaminister Savisaare valitsuse teaduslikud kavad ei suutnud läbida toonase Ülemnõukogu poliitilisi karisid. Selle asemel, et töötada koos välja Eesti niigi eklektilist ühiskonda ja olukorda ühendavat tulevikku, asus osa poliitikuid "selg ees minevikku minemise teele". Ehk nagu väljendub Arno Köörna: kuigi teadlased pakkusid välja majanduslikult edasiviivaid lahendusi, hakkasid poliitikud hoiatustele vaatamata "Eiffeli torni rajama mädasohu". Tulemusi näeme nüüd.
Sellegipoolest kirjutab Köörna veenvalt (pikka aega on eesti rahvas, eriti noored, kuulnud hoopis midagi muud), et selleks ajaks, kui Mart Laar 21. oktoobril 1992 võimule tuli, oli siiski varem õnnestunud oluliselt edasi liikuda Eesti majandussüsteemi aluste loomisel, omandireformi ja erastamise, hinnapoliitika, ettevõtluse arendamise, maksu- ja palgapoliiitika ning regionaalpoliitika alal. Juba olid kavanadatud õiged sammud majanduse, sh tööstuse ümberstruktureerimiseks. Köörna ise nõustas nii Savisaart kui ka tema järel tulnud peaminister Tiit Vähit. Hiljem pole Eesti valitsused teadlasi vajanud.

Naiivne olnuks loota, et Ülemnõukogus valitseb ratsionaalne majanduslik mõtlemine. Arutelu arenes tormiliselt ja lõppes sellega, et pakutud seaduse eelnõu ei saanud vajalikku häälteenamust, mispeale valitsus astus tagasi. Savisaare valitsuse majandusnõunike Kalev Kuke, Liina Tõnissoni, Uno Mereste, Ivi Proosi ja Erik Terki majanduslikult põhjendatud ettepanekud ei läinud läbi…

Nõnda kirjeldab akadeemik Köörna ühe põhilise tänase ühiskonnakorralduse alustala - omandireformiseaduse konfliktset arutelu. Nagu nüüd teame, viis omandireformi selge ebaõnnestumine rängalt üldistades esimese Savisaare valitsuse tagasiastumiseni, tagasipöördeni ühiskonnas, eestluse kui rahvust ühendava jõu killunemiseni, väliskapitali ülemõistuse domineerimiseni ja meie väikese vapra, kuid siiski hapra rahva sattumise globaalsete pahede küüsi enne, kui olime jõudnud materiaalse heaolu garantii - riiki põhistava keskklassi - tekkimiseni.
Aga see poliitiline meenutus on vaid tibatilluke osa "Prometheuse teenrist" - järjekordsest lähiminevikuraamatust, mis üritab mõtestada protsessi Eesti väljumisest nõukogude perioodist ja randumisest kusagil turumajanduse vaiksemates vetes. Autori kui ajaloolase haridusega majandusteadlase memuaarteos on erinevalt poliitilisest bestsellerist märgatavalt vaoshoitum ja tema mure rahva saatuse pärast siiram ning seetõttu usutavam.

Miks oli seda raamatut vaja?

Akadeemiku ebalus oma mälestuste kirjapanemise õigustamisel on ilmne. Mitte ses mõttes, et meenutada pole vaja, vaid ses mõttes, et millisesse konteksti nad avaldatuna satuvad? Et milliseid raamatuid tänapäeval üldse kirjutatakse?
Köörnat päästab muidugi huumorimeel - tõsi, kübekese kibestumisega. Et milliseid naudinguid võiks tunda üha vananev ja kahanev teadlaspere näiteks meie rikkalikes raamatupoodides? 76aastane Köörna loetleb oma elamusi raamatuleti ees:
"Esimene. "Kuidas tappa armastatud naist?" Teine. Minust vanem mees on välja andnud kogumiku, kus ta kirjeldab, mitut naist ta kogu elu ja ühe öö jooksul keskmiselt tarbis. Kolmas. Kaur Kender ja "Ajuvaba". Noh, tema on vähemalt enesekriitiline…
Õudusega mõtlen, mida arvavad minu raamatust noored kirjandushiiglased Kertu Rakke, Kadri Kõusaar, Kati Murutar. Nad naeravad, et mis stagnant ja konservatiiv - 21. sajandi alguses! Kõik on halvasti. Mul ei ole seksi, roppusi ega mõttetusi, pole pilte alasti rasedatest ja poris püherdavatest naistest.
Mina küsin häbelikult, mida teha Teaduste Akadeemiaga eesti uues teaduspoliitikas? Ma küsin, mis kokkuleppest räägib presidendi akadeemiline nõukogu? Mis rahvuslikust kokkuleppest saab juttu olla ühiskonnas, mis on rajatud kõigi ja kõige vastandamisele, vastandlikele huvidele? NATO ja Euroopa Liidu kokkulepete realiseerimise käigus tõusevad järjest enam esile sisepoliitilised vastuolud. Me toetame oma teadust 0,65 (!) protsendiga sisemajanduse koguproduktist - mis on võrreldav Aafrika ja Ladina-Ameerika maade näitajatega…
Ootasin põnevusega, milline näeb välja uue jõu Res Publica haridusprogramm. Ja mida ma kuulen? Need samad kooliMAJAD, koolide KATUSED, õpetajate PALGAD… Keegi ei märka, et hariduses on kreen humanitaaria kasuks ja tehnoloogia kahjuks. Hispaania keele õppijad (kuhu on Tartu ülikooolis suurim konkurss) ei tööta välja tipptehnoloogiat ega suuda seda rakendada.
Alustasin üliõpilaste ees majandusloengutega 1950. aastal. Sellest ajast pean ennast Prometheuse teenriks. Nüüd, lähenedes 77. eluaastale, tahaksin eesti teadusele välja pakkuda uue õppeaine - sotsiaalne tehnoloogia.
Aga see oleks juba mu järgmise raamatu teema."

Kellele?

"Prometheuse teener" pakub huvi neile mitmele tuhandele inimesele, kes töötasid omal ajal Teaduste Akadeemia instituutides, kes töötavad täna ülikoolides ja haridusasutustes, keda on huvitanud elulised tõsimeelsed lahendused ja kes on armastanud otsida tõde erinevate poliitliste hämade tagant. Kes naudivad selgust, konkreetsust, objektiivsust, loomingulisust ja loomulikkust, teadmisi ja teaduslikkust. Iga eesti inimene, kes huvitub oma rahva ajaloost ja oma rahva helgematest peadest, veendub aga taas kord, et lähim tee õnnele läheb läbi tervise (eriti vaimse!), läbi perekonna, sõprade ja töökaaslaste, kes heal juhul on su kõrval terve pika elu.

Pildil: KOKKUSAAMINE: Poliitikud ja akadeemikud saavad praegu harva kokku. Vaid mõnel pidulikumal põhjusel, üksteise raamatu esitlusel näituseks. Pildil (vasakult) ekspoliitik Vaino Väljas, kes peab Arno Köörnat oma mentoriks ja kelle valitsusajal töötas võim teadlastega koos. Keskel akadeemik-poliitik Uno Mereste.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)