Mets kui vaese mehe kasukas

Loodusesõbrad ja rohelised vaidlevad raiemahtude vastu, töösturid otsivad õigustusi oma toiminguile.

Kirgi kütab tselluloositehase toomine meie maile. Tartu koolitustele ja kõrgteadusele tahetakse lisada kõrvale ka tööstust. Nagu kunagisest Kammivabrikust ja Aparaaditehasest veel vähe oli.

Vett pidavat Emajões olema küllaga. Kas ikka on?

 Kui Tallinnas asus tselluloosivabrik, mis toitis Tallinna Paberivabrikut, oli ohus Ülemiste järv, ja lisavee saamiseks rajati võimas pumbajaam Rae vallas Vaskjalas ja sellega koos kanal Pirita jõest Ülemistesse. Muuseas, juba toona ei suutnud tselluloositehas paberivabrikut küllaldase toormega varustada ja seda veeti vagunitega  Minskist juurde.

Kõik need tööstuse loomise mõtted pole ju pahad, aga kuhu see monstrum oleks targem panna? Tallinna tselluloositootmise kogemusele toetudes ja meie raiemahte arvestades võiks tehase püsti panna hoopis Narva. Vett on nii jões kui ka meres küllaga. Kasutult seisab terve Kreenholmi hoonestus. Samuti poleks töökätest puudus. Rahva kiitus pealekauba!

Ida-Virumaal on palju tööstusi kas koondatud või üldse lõpetanud tegevuse. Neil on üsna hea hariduse ja töökogemusega inimesed olemas. See kõik aitaks kaasa ka integreerumisele.

Puidu purustamine tselluloositootmises saab alguse keemiavannides. Vaja läheb väga palju vett.

Kui võtta aluseks soomlaste kogemus, siis vähemalt madallennul vaadates, nende maal lageraiet pole näha. Kui, siis teevad vaid valikraiet. Suure osa metsa veavad sisse Karjalast ja Venemaalt. Seal on seda tooret küllaga ja ega hind ka kõrge ole. Meil on Narvast hea raudtee Venemaa poole, ja ega siis Venemaaga saa eluaegselt tülitsema jääda. Saksa töösturid juba ammu pinnivad Merkelit sanktsioonide leevendamise suhtes. Ka meie saaksime sellest oma kasuliku osa. Eesti peaks eeskujuks võtma soomlased, kes suudavad Venemaaga edukalt äri ajada.

Korduvalt on rõhutatud puidu kui tooraine ning energiaallika looduslähedust ja taastuvust, võrreldes keskkonda saastavate ja mittetaastuvate fossiilsete kütustega.

Puidu kui taastuvenergia targa kasutamise puhul oleks tselluloositehas meie metsadele lubamatu lisakoormus.

Arusaamatuks jääb RMK poolt koostatud kavatsuste protokoll tehase rajamise huvipoolega,
kus lubatakse asuda arutama, kuidas meie metsavarusid odavalt aastakümnete jooksul maha müüa.

RMK võtaks endale kohustuse tagada tselluloositehase rajamisel sellele stabiilse paberipuidu tarne vähemalt 15 aasta jooksul mahus 560 000 m³.  Nii suuri otsuseid saab teha vaid valitsuse ja Riigikogu tasemel.

Jaga |