Oh euroaeg, oh euroaeg, millal sina tuled?!

Vastavalt Maastrichti kokkuleppele peab euroga liituda sooviv riik tagama, et „riigi pikaajaline intressimäär ei tohi ületada rohkem kui kaks protsendipunkti 3 kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmist" (tsiteeritud Rahandusministeeriumi kodulehekülje järgi). Meil on siiani lähtutud Rahandusministeeriumi koduleheküljel olevast seisukohast: „ Intressimäärade lähenemise hindamiseks puudub Eestil väikese riigivõla tõttu teiste riikidega otseselt võrreldav näitaja." Samuti on seal kirjas, et Eestil pole selle näitajaga probleeme.

Euro on mägede taga

Euroopas aga arvatakse veidi teisiti. EL-i keskpanga andmebaaside järgi olid juulis 2009 kolm paremat riiki Saksamaa, Prantsusmaa ja  Holland, kus see näitaja oli vastavalt 3,34%, 3,73% ja 3,76%. Lisades siia 2 protsendipunkti, leiame, et see kriteerium „läheb lukku" kindlasti 5,7% peal... Sama allikas pakub ka Eestile n-ö ametlikku näitajat, mis mais oli 9,09%. Alates juulist EL-i keskpank enam Eestile mingit arvu ei paku.

Tundsin huvi, et kuidas leitakse see näitaja siis, kui Eestil pole tema arvutamiseks piisavalt riiklikke võlakirju. EL-i kolleegide vastus oli selge: erasektori pikaajaliste võlakirjade alusel. Need aga liiguvad praegu isegi 15% ja kallimalt; ja ikkagi pole osta soovijaid... See on märksa kõrgem kui 5,7%!

Valitsus kärbib meeleheitlikult eelarvet, et tagada selle tasakaal. Olgu selle eelarve tasakaaluefektiga kuidas on (igatahes aastate 1929-1932 Suure Depressiooni käsitlemise põhiteoreetik J. M. Keynes nimetab eelarve, hambad ristis, tasakaalustamist suure languse ajal mitte ainult rumalaks, vaid ka ohtlikuks); igal juhul kerkib valitsusele valus küsimus, milleks need meeleheitlikud pingutused, kui teine nõue jääb niikuinii täitmata? Miks need majandust kohati pidurdavad kärped? EL-i liikmesriikide enamik igal juhul püüab riigieelarvega kriisi leevendada; kui vaja, ka kulutades eelarvet üle.

Mäng psühholoogiale

Inimeste lollitamiseks kehtib vana reegel: luba neile seda, mida nad tahavad uskuda, ja sa oled tehtud mees. Kõige ebameeldivamad kujud on aga need, kelle õiged, kuid ebameeldivad ennustused täituvad. Inimene tahab hästi elada - luba talle, et jõuame viie rikkaima riigi hulka. Nüüd on inimestel hirm töötuse ja tuleviku ees: luba, et sul on selle vastu imerohi - euro -, ja viisiks, kuidas seda saavutada, on eelarve kärpimine. Uskujaid, täpsemalt, uskuda soovijaid, jätkub. Luba äriringkondadele, et euro tulek avab momendil nii tugevalt kinni olevad rahakraanid - uskujaid (uskuda soovijaid) jätkub. Kaua veel?

Milline võiks olla reaalne stsenaarium?

Ega euro tulek paha ole; kuigi, jah, lootused temale on tohutult üle paisutatud.

Praeguses olukorras on võimalik kaks põhilist stsenaariumi.

Esiteks, kehtima jääb EL-i keskpanga spetsialistide poolt mulle öeldu: kui riiklikke võlakirju pole piisavalt, siis leitakse krediidiprotsendi näitaja erasektori pikaajaliste võlakirjade alusel. Seda on võimalik teha mitme eri võttega; kuid lootust, et sel juhul me selle kriteeriumi täidame lähema 3-4 aastaga, ei ole. Euro ei tule enne 5-6 aastat...

Teiseks, meil õnnestub Euroopale selgeks teha, et see kriteerium on Eestis alates juulist 2009 täidetud. (Ei usu! Meenub, kuidas lubati selgeks teha, et Eesti on moosikeetjate maa ja ära hoida nn suhkrutrahv. Eurobürokraatiale midagi selgitada on Heraklese vägitegu.)

Ka siis muutume eurokõlblikuks alates 2011. aasta juulist ja euro tuleb ilmselt 1. jaanuarist 2012, parimal juhul juulist 2011 - Riigikogu uue koosseisu ja uue valitsuse ajal.

OLEV RAJU, majandusteadlane, Tartu linnavolikogu esimees

Kirjutis väljendab autori, mitte mõne erakonna seisukohti.

Lugu ilmus ka  10. septembri Postimehes.

E. Impiger: Kas mäletate, kuidas me saime NATO ja Euroopa Liidu liikmeks? Mitu aastat kiitsime ennast, kuidas jõudsime, et oleme ikka kõvemad tegijad kui Läti või Leedu. Aga liikmeks saime kõik kolm üheskoos. Küllap läheb ka euro tulemisega samamoodi: ta tuleb meile ühekorraga või ei tule üldse. Muu Euroopa jaoks oleme üks Baltikum kõik. Meie valitsejate nahast välja pugemine euro saamise nimel on asendustegevus, mis taotleb piinliku küsimuse vältimist: miks meie, Balti tiigrid, ikka nii viletsaks oleme jäänud, et ainult haige kassi moodi kräunuda suudame?

Jaga |