Faktid jälle poliitikute teenistuses

08. veebruar 2006


Avaldame Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Strasbourg'is 25. jaanuari õhtul toimunud istungi ingliskeelsest stenogrammist tõlgitud Eesti esindajate sõnavõtud.

Preili Saks (Eesti): Kui Euroopa Nõukogu tõesti hindab seaduslikkust, demokraatiat ja inimõigusi, peaksime sama kriteeriumit rakendama ka oma lähimineviku hindamisel. Me ei räägi mingist kaugest, umbes orjandusliku korra ajastust, vaid ajast, mida enamik meist on näinud oma silmaga. Ja sellepärast vajamegi eelkõige tõde. Kahjuks, tegelikkuses muudab selline isiklik kaasatus mõnele inimesele raskeks võtta omaks seda, mis tegelikult toimus.
Ma palusin sõna väljendamaks oma toetust resolutsiooniprojektile ning mõistmaks hukka totalitaarse kommunismi kuriteod – ja teen seda vaatamata faktile, et mina olin Eestimaa Kommunistliku Partei liige. Praegusel juhul pole oluline, miks see nii oli, kuid ma pole täna selle üle uhke. Eriti oma selle rezhiimi ajal kannatanud vanemate tõttu, kelle tundeid see rängalt riivab. Usun, et ma olen siin kõige karmim kohtunik. Loodan, et minu jõupingutused rezhiimi kukutamiseks ja Eestis demokraatia ülesehitamiseks on leevendanud seda kahju, mida tekitasin enda kuulumisega kommunistlikku parteisse.
Nagu ka 2002. aastal Eesti parlamendis vastu võetud sarnane dokument, ei tee see resolutsiooniprojekt mind vastutavaks kuritegude eest, mida ma pole sooritanud. Mis tahes isikliku osaluse üle genotsiidis või inimsusevastastes kuritegudes saab otsustada ainult kohus. Seepärast pean absurdseks mõnede oma poliitilise rühma (Socialist Group – toim) liikmete väiteid, et totalitaarse kommunismi hukkamõistmisega mõistame hukka ka inimesi meie seast.
Minu meelest on naeruväärne rahvusvahelises meedias tehtud nn Vene eksperdi avaldus, et selle resolutsiooniprojektiga mõistetaks oma kommunistliku mineviku tõttu hukka Eesti president. Koos Arnold Rüütli nimega mainiti seal ka Leedu peaministrit, Moldova presidenti ja Poola ekspresidenti. Isegi Euroopa Komisjoni president härra Jose Barroso oli selles nimekirjas. Täna hommikul arvas minu parteirühm nende inimeste hulka ka Saksa kantsleri Angela Merkeli. See on totaalne mõttetus – või vastupidi, see on olnud sihiteadlik katse avalikkuse eksitamiseks, et vältida tõde.
Kallid kolleegid, miks pean selle resolutsiooni vastuvõtmist äärmiselt oluliseks? Ma ei tee seda selleks, et peaksime klaarima arved oma minevikuga, vaid selleks, et peaksime neid meeles täna ja homme. Kui me seda ei tee, ei saa me olla kindlad, et need sündmused taas ei kordu.
Kallid seltsimehed Sotsialistide Rühmast, mullu tähistas Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond oma 100. aastapäeva. Pooltel neist aastaist oli meie partei keelatud ja meie partei liikmed olid 1940. aastal kommunistliku rezhiimi esimeste ohvrite seas. #(Vt allpool toimetuse märkus.)

Kaasaegsele sotsiaaldemokraatiale on nüüd ülioluline tõmmata väga selge joon toimepandud kuritegude ja nende väärtuste vahele, mida me kalliks peame. See on oluline meie tulevikule. Loodan, et minu lapsed ja lapselapsed ei koge kunagi neid õudusi, mille on pidanud läbi tegema minu vanemad.


Härra Mihkelson (Eesti): Olen kindel, et tänaõhtune istung läheb ajalukku. On suur võimalus, et esmakordselt mõistetakse totalitaarse kommunismi kuriteod ametlikult hukka olulisel rahvusvahelisel foorumil – Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel.
Kogu tänu kuulub meie raportöörile härra Lindbladile, kelle vapper ja aus lähenemine on toonud meid hästi tasakaalustatud ja tõeliselt ajaloolise dokumendi lõppdiskussioonile. Poliitikakomitees küsisid mõned kolleegid, et miks me tegeleme selle dokumendiga praegu ja mida see annab. Inimesed on seda raportit oodanud kaua, kuna inimsusevastaseid kuritegusid ei saa unustada.
Kui võtame Lindbladi raporti, astume edasi tohutu sammu kindlustamaks oma põhiväärtused: inimõigused, seaduslikkus ja demokraatia. Me peaksime lähtuma kolmest põhimõttest: mäletamine, lepitus ja tunnistamine. Ühinenud, tsiviliseeritud ja rahumeelset Euroopat ei saa rajada mälu kustutamisele. Kahjuks jääb avalikkuse teadlikkus kommunistlike rezhiimide kuritegudest minimaalseks ja me oleme isegi siinsamas näinud piiratud teadlikkust.
Kuna oleme enimrespekteeritud organisatsioon, kes austab Euroopa mandril inimõigusi ja seaduslikkust, peame a priori olema huvitatud, et need metsikused ei korduks tulevikus. Härra Lindbladi dokument on avalöögiks üle-euroopalisele teavituskampaaniale. Elulised sammud sellel teel on rahvusvaheliste konverentside korraldamine ning memoriaalide ja muuseumide rajamine. Sellegipoolest ei saa me olla edukad, kui totalitaarsete kommunistlike rezhiimide all kannatanud ühiskondade lepitusprotsess pole lõppenud või seda pole veel alustatudki. Lõpetamata leppimine võib luua viljaka pinnase nii stalinismi kui ka natsismi taaselustumiseks, millel võivad olla tõsised poliitilised tagajärjed.
Mõned raporti toetajad on nõudnud uut Nürnbergi protsessi, kuid ükski kohtuprotsess ei suuda olukorda vajalikul määral muuta. Nürnbergi kohus ei raputanud Saksamaa kollektiivset mälu; seda tegi sakslaste eneste alustatud debatt, mis aitas rajada natsidiktatuuri varemeile tugeva demokraatia. Saksa kogemus näitab, et mis tahes ühiskond, kes on valmis leppimiseks ja on valmis oma ajaloole kriitiliselt lähenema, on tõeliselt demokraatlik ja vaba. Me teame, et ühised mälestused loovad rahvusliku identiteedi selgroo. Kui aga minevikku hoitakse luku taga ja ajaloolised faktid on vaid poliitiliste võimude teenistuses, on sellise ühiskonna tulevik alati küsimärgi all.
Tänane päev pole tähtis ainult Euroopa Nõukogu ajaloos, vaid see on oluline ka miljonitele inimestele, kes kannatasid või kannatavad praegugi jõhkrate, totalitaarsete kommunistlike rezhiimide all. Meie kohus on nende kannatusi tunnustada, need inimesed väärivad täielikult meie kaastunnet ja mõistmist. Kui me selle dokumendi vastu võtame, meenutatakse meid poliitikutena, kes mitte ainult ei rääkinud, vaid ka tõesti olid inimõiguste ja seaduslikkuse


# Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ja teiste parteide tegevus keelustati 1935. aasta märtsis seoses Konstantin Pätsi autoritaarse rezhiimi kindlustamisega. 1940. aasta juunis nõustus pärast okupatsioonivägede sissemarssi peaministriks hakkama sotsiaaldemokraat August Rei, kuid Moskva teda ei aktsepteerinud. Võimule seatud Johannes Vares-Barbaruse valitsuses oli ikkagi kolm sotsiaaldemokraati: Nigol Andresen (välisminister), Aleksander Jõeäär (põllumajandusminister) ja Neeme Ruus (sotsiaalminister). Õiguskantslerina jätkas sotsiaaldemokraat Anton Palvadre. Sama aasta 25. juulil Johannes Lauristini juhtimise alustanud Rahvakomissaride Nõukogus jätkasid komissaridena Andresen ja Jõeäär, Ruus aga asus EK(b)P sekretäriks agitatsiooni ja propaganda alal. Ainus tuntud sotsiaaldemokraat, kes 1940. aastal (septembris) arreteeriti, oli Aleksander Hellat, kes vastutas 1919. aastal Irboskas toime pandud ametiühingutegelaste mõrvamise eest.
Riiklikus Propagandatalituses karjääri alustanud Andrus Roolaht (EÜS) kirjutab oma mälestusteraamatus: „Oma rahvusvaheliste kutsealaste sidemete abil jõudis Eesti poliitilise politsei juhtide lauale ärakiri Pätsi vasakpoolse opositsiooni liidrite avaldusest, mis kõlas nii: „Kõigi oma liikmete täielikul nõusolekul pöördub Marksistliku Töölispartei juhtkond Eestimaa Kommunistliku Partei ja Kominterni Täitevkomitee poole ja palub vastavalt Kominterni programmile meid vastu võtta Eestimaa Kommunistlikku Parteisse. Me teeme seda täielikus veendumuses, et meie partei liikmetest saavad ustavad kommunistid, kes on väärilised marssima Kominterni ja seltsimees Stalini lipu all. Tallinn, märts 1940. Nigol Andresen, Aleksander Jõeäär, Maksim Unt."." (Andrus Roolaht „Nii see oli...". Tallinn 1990, lk 345).teenistuses.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)