Repressioonid

Kogu maakonnas pooltühjaks jäävaid keskkoolihooneid tuleb ka edaspidi kütta, sest põhikoole veel (esialgu) kinni ei panda. Rakverest kaugel elavad õpilased peavad juba hommikul kell kuus bussisõitu alustama, et kella kaheksaks kooli jõuda. Kui see pole õppurite represseerimine, mis see siis on? Üldse ei räägita sellest, et Rakveresse rajataks internaat. Sest seda ilmselgelt ei peetagi vajalikuks.

Haridusministeeriumi andmetel elab Eestis 50 000 last riskiolukorras. Seda peetakse täiesti normaalseks, sest mis kapitalism see oleks, kui lapsed ei peaks vaesuses üles kasvama? See oleks juba sotsialism, mis teadupärast on saatanlik ühiskonnakord! Vaesuses elavad lapsed peavad juba maast-madalast teadma, et oma riigi jaoks on nad üleliigsed, et riik hindab neid palju madalamaks kui jõukamaid eakaaslasi.

Aastaid tagasi elas minu naaberkorteris üksikema oma viie lapsega. Lisaks toidu- ja rõivanappusele pidas meie riik otstarbekaks nende korterist elektri välja lülitada. Ükski Eesti ametnik ei pidanud seda represseerimiseks. Selline piinamisvõte oli seadusega täielikult lubatud! See pere elas küünlavalgel viis aastat. Õnnetusi ei juhtunud ja kõik lapsed said täiskasvanuks.

Teisel pimedusega piinamise ohvriks langenud Lääne-Virumaa perekonnal nii hästi ei läinud – ema koos kahe lapsega hukkus tulekahjus, mis sai alguse küünlaleegist.

Valdade ühendamine näib samuti kujunevat represseerimiseks, kui selle käigus elanike soove arvesse ei võeta.

Eesti ajaloo kõige suurem represseerimine on olnud kahtlemata omandireform, mille tagajärjel 100 000 inimest aeti oma kodust välja ja sentigi kompensatsiooni neile eluaseme äravõtmise eest ei makstud. Paljud nendest olid 50 aastat kulutanud oma isiklikku raha selle remondiks ja korrashoidmiseks, mis reformi käigus annetati kunagiste omanike järeltulijatele või hõimlastele. Minevikus toime pandud riiklik ülekohus asendati uue ja veel suurema ülekohtuga humaansuse ja õigluse lipu all!

Ja mille poolest pole praegune sõjaohuga hirmutamine inimeste represseerimine? Vanainimesed tõepoolest kardavad sõda ega julge seetõttu nõuda inimväärset pensioni. Peavoolumeedia on meile põhjalikult selgeks tegemas, et jänkide second-hand-tankid kaitsevad meid igasuguste rakettide eest ja militaarse vanaraua kokkuostmine on just see tegevus, mis kindlustab eesti rahva ning tema keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest

Jaga |