President Ilves vana viisaastaku plaani täitmisest ja uue viisaastaku plaanidest

PRESIDENT: Täna viis aastat targemana /.../ ma tunnen, et oleme riigi, rahva ja ühiskonnana liikunud valdavalt õiges suunas. /.../ Me oleme peaaegu lahti saanud oma põhilisest hirmust: kas me jääme alles, kas jääme rahvana ellu? Sisemise usu ja väliste ankrukettidega, NATO, Euroopa Liidu ja euro abil oleme endid, oma kodud ja pered kinnitanud oma kodusadamasse, vabasse Eesti riiki.

Meie kommentaar: Kui õigeks suunaks nimetada massilist väljarändu Läände, siis küll. Eesti elanike arv on langenud alla 1,3 miljoni. Üha rohkem eestlasi on oma kodumaalt lahkunud, ja mingid ankruketid pole neid pidanud.

PRESIDENT: Aga me pole veel nii rikkad ja õnnelikud, kui oma teekonna alguses lootsime. Ent käega löömiseks või parema marjamaa otsimiseks ei näe ma põhjust.

Kahju, et riigipea neid põhjusi, mis inimesi riigist lahkuma sunnivad, ei näe. Selles ongi üks Eesti riigi suur probleem.

PRESIDENT: Täna teame, et kusagil mujal ei oota meid haljamad aasad või muretumad riigid.

Eesti keskmise meediapildi järgi valitseb tõesti igal pool mujal vaesus, häda ja viletsus, ent mitte Eestis. Inimesed aga ei võta seda enam tõsiselt, sest nende välismaale lahkunud tuttavad, sõbrad ja sugulased räägivad hoopis muud.

PRESIDENT: Meie töö on teha siin Eestis. Me saame sellega hakkama, kui igaüks meist täidab oma kohust, seab Eesti huvid esiplaanile ja isiklikud huvid kõrvale.

Isiklike huvide kõrvaleheitmise üleskutsele annaks teatava jõu Ilvese isiklik eeskuju, kui ta vähemalt Ärma talu maksumaksja turjalt maha libistaks. Kahjuks pole ta seda teinud.

PRESIDENT: Jakob Hurt sõnastas juba ammu meid kaua saatnud mure: meie väiksus ja oskus sellega toime tulla. Seda muret ei murra ühegi täpse rehkenduse ega teoga, vaid õige hoiakuga.

Kui edukas ja jõukas, kui kestev ja kestlik saab olla riik, milles elab vaid 1,3 miljonit inimest - ligilähedaselt niisama palju, kui Helsingis koos teda ümbritsevate äärelinnadega või Taani pealinnas Kopenhaagenis?

Viis aastat tagasi, kui Ilves presidendiks sai, oli Eesti elanike arv siiski isegi ametlikult mitmekümne tuhande võrra suurem. Kasvanud on ainult Tallinn ja selle linna lähinaabrus. Kusjuures Eesti langus jätkub. Hurda üleskutse ajal ei kehtinud emapalk, aga Eestis oli tõeline beebibuum. Sest päriseks ostetavates taludes tekkis eestlastel tõepoolest perspektiiv ja võimalus ise oma pere elu vabalt korraldada. Sellest sündis arvukas põlvkond, kes rajas Eesti riigi.

Praegu sünnib väikesearvuline põlvkond, kes omal jõul Eestit enam riigina hoida ei suuda.

Tähenduseta pole seegi, et Ilvese nimetatud Helsingi ja seda lümbritsevate äärelinnade kasv toimub osaliselt ka meilt sinna lahkuvate eestlaste arvel.

PRESIDENT: Tänapäevane linn ei vaja diplomaatilist teenistust ega saatkondi, sellel ei ole vaja kaitseväge või piirivalvet, tervishoiusüsteemi või maksuametit, politseid või ülemkohut. Linn ei saada ega varusta oma sõjaväelasi Afganistanis, ei pea ülal olümpiakoondist. Ükski linn ei osale alaliselt kõikides Euroopa Liidu allkomiteedes ühiste poliitikate või eelarve kujundamises. Tänapäevane riik aga vajab seda kõike, sest see on kodanike tahe. Me oleme tänaseks jõudnud veenduda, et me tuleme oma riigi pidamisega toime.

Ilves püüab täiesti arusaamatul moel võrrelda - isegi vastandada - linna ja riiki. Ehk tuleme tõesti kuidagimoodi toime riigi pidamisega, kuid see riik ei ole kindlasti toime tulnud oma peamiste ülesannetega kodanike ees. Sellepärast kodanikud hääletavadki üha rohkem selle riigi vastu. Jalgadega.

PRESIDENT: Üks hea näide arukast riigipidamisest on meie e-riik, millega, tasub tunnistada, oleme erakordselt hästi toime tulnud. Siin oleme ammu ületanud niinimetatud „uute" ja „vanade" Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise lõhe.

Oma interneti-valimistega oleme ekstraklass - meiega analoogse süsteemi rakendamisest on huvitatud ainult Venemaa. Euroopa Liidu „vanad" ega teised „noored" liikmesriigid seda süsteemi ei usalda.

PRESIDENT: Ent sellest ei piisa. Oma võimaluste selge tajumine ongi Eesti suuremaks tegemise eeldus. See on me omariikluse paradoks.

Tehes kõike nagu teised, meist suuremad ja rikkamad, määrame end vääramatult olema nendega võrreldes pisemad ja nirumad. Küsimus on järelikult selles, kuidas leida Eestist seda suurust, mis võimaldaks meil jätkuvalt areneda ja kasvada, võrdselt teistega, ja samas paremini paljudest, just nii, nagu me unistame.

See tähendab, et inimestevaheliste suhetega alustades ja Euroopa võlakriisi suhtumisega lõpetades, peame mõistma oma väiksuse paratamatuid piiranguid, ja tegema nendes piirides tarku valikuid.

Kui Euroopa mastaabis samuti väike riik, Soome, üritas võlakriisis oma positsioone omal moel kaitsta, ei asunud Eesti teda toetama, vaid hoopis ründas. Niisamuti nagu Talvesõjas tõusid Eesti territooriumilt lennukid Soomet pommitama. Nii ei pea me imestama, kui mõnikord ei mõista Eestit ka Soome riik.

PRESIDENT: Kallid kuulajad, et teha end paremini mõistetavaks, alustan Euroopa Liidu ja euroga. Need olid eesmärgid, millega tegelesime sisuliselt kogu põlvkonna vältel.

Ainult et... kui meie koolimajja jõudsime, olid kõuepilved Euroopa taevasse juba kogunemas.

Tänaseks kehastab ehmatavalt suur osa Euroopast seda, mida meie, õnneks, ei ole. Vastutustundetu eelarvepoliitika ja selle tulemused, lõhestatud ühiskonnad, suutmatus aduda paratamatust, et senine elukorraldus ei saa kesta, laiemas mõttes rahvast koos hoidva usalduse kriis.

Ah et meil ei olegi ühiskond lõhestatud rikasteks ja vaesteks, eestlasteks ja venelasteks, vanadeks ja noorteks, endisteks ja praegusteks jne!? Ah et meil siis adutakse, et senine Eesti sellisel moel ei saa kesta?! Ah et meil ei ole rahvast koos hoidva usalduse kriisi!?

Kui see kõik ainult nii oleks!

PRESIDENT: Nii võibki Kreeka abistamine näida ebaõiglane, sest meie oleme ju teinud teisiti: oleme üheskoos pingutanud ja oma võimeid realistlikult hinnanud, mitte püüdnud tänast heaolu võimendada homsete võimaluste arvelt.

Huvitav, et Eesti erasektori laenukoormus nagu polegi Ilvesele oluline. See ei loegi, et meie eraisikud kihutati aastakümneteks välispankade laenuorjusse? Ka see on tänase heaolu võimendamine homse arvelt.

PRESIDENT: Selline hoiak Kreeka suhtes on loogiline. Aga eelkõige lasub meil vastutus tõusta kõrgemale emotsioonidest, kaaluda kõigi võimalike variantide tagajärgi ja teha ratsionaalne otsus. Meenutagem Lehman Brothers'i krahhi kolm sügist tagasi USA-s/.../ Vaid aasta-poolteist hiljem lugesime majanduskriisi ohvreid Eestis kokku kümnete tuhandete töötute, järsu majanduslanguse ning suurte eelarvekärbetega avalikus sektoris, mis puudutasid kõiki: õpetajaid, kaitseväelasi ja päästeametnikke.

Ilves on liig tagasihoidlik! Töötuid ei loetud meil kümnete tuhandete, vaid ikka üle saja tuhandega. Ja kärbete solidaarsus polnudki väga solidaarsus, sest rängem koorem laoti käibemaksu ja aktsiisitõusude abil väiksemate sissetulekutega rahvale ning topeltkärped tabasid omavalitsusi. Riigiettevõtete juhid aga koguni kasvatasid kriisi ajal oma sissetulekuid.

PRESIDENT: Pole presidentki nii arutu, et ta arvaks, nagu võiks vaesema riigina rikkamate ja raiskavate riikide päästmises olla midagi meeldivat. Aga pannes kaalule võimalikud kaotused ja ähvardava kaose hinna Eesti majanduse taastunud tervisele, olen valmis seda tegema.

Me ei peaks olema upsakad ja seetõttu lootma, justkui võetaks Eesti kogemus eeskujuks Euroopa Liidu tulevase eelarve- ja maksupoliitika kujundamisel. Ent me oleme osutanud, et meie viis sarnase kriisiga toime tulla on toonud tulemusi. Seda on märgatud, ning oleme ka seeläbi saanud natuke mõjukamaks.

Kui Euroopa rakendaks sama poliitikat mis Eesti, siis juhtuks ka Euroopaga tõepoolest sama, mis on juhtunud Eestiga - avalik rahandus on korras, aga rahvas põgeneb. Euroopa sellist enesetappu ei soorita.

Kui selles kriisis on Euroopas kellelgi üldse millegi üle hõisata, siis on see Poola, kus majandus ei langenud miinusesse üheski kvartalis, aastast rääkimata. Peamiseks põhjuseks oli Poola siseturg, mis tagas majanduse teovõime ka ekspordi ärakukkumisel. Eesti majandus sõltub täielikult võõrastest turgudest.

PRESIDENT: Ma meenutan, et Eesti pole Euroopa Liidus kaugeltki kannataja või kaotaja. Oleme veel päris kaugel Euroopa Liidu eelarvesse netomaksja staatusest. Aastal 2012 tuleb iga kuues euro Eesti riigi eelarvesse Euroopa Liidult.

Ilves hämab. Meilt EFSF-i pumbatav raha on järgmise seitseaastaku eeldatavast eelarvest ehk 6 miljardist eurost kolmandik. Nelja miljardi eurose netovõidu kurss aga pole kaugeltki sama, mis oma riigi eelarverahal. See kurss on ehk 1:2 toetusfondidest tuleva euro kahjuks. Me ju näeme, kuidas euroraha puistatakse kohtadesse, kuhu me ise kas üldse või sel määral kindlasti oma raha ei mataks.

Samuti oleme avanud oma turu põllumajandustoodangule, mille toetused Lääne-Euroopas ületavad kordades meie põllumeeste toetusi. Lisaks otsekaotusele toetustes upitame meist rikkamaid riike neile ka oma siseturu loovutamisega.

Rääkimata sellest, et meil puudub rahvuslik pangandus, mis tähendab otsest ja pidevat kasumi väljavoolu meist rikkamatesse EL-i riikidesse.

Ja arvestades, et ka EFSF-i 2-miljardiline sissemakse ei pruugi jääda viimaseks, siis polegi me enam tegelikult mitte lähedal netomaksja staatusele, vaid me maksame juba täna Euroopale otse ja kaude ära rohkem kui vastu saame.

PRESIDENT: Piltlikult öeldes saab iga Eesti riigi ehitusobjektil rassiv töömees esmaspäevast neljapäevani palka Brüsselist ja alles reedel Tallinnast.

Muidugi on tore, et Eesti ehitajad ka Eestis tööd saavad. Euroopa miljonilinnade ümbersõiduteid meenutavad viaduktid, peale- ja mahasõidud ja neljarealised kõrvalteede kõrvalteed Jõhvi ja Kohtla-Järve vahelistel põldudel meenuvad meile aga kunagi kui näited hiigelraiskamisest, samal ajal kui Valgast Narva poole suunduv transiitliiklus trügib täna ikka veel läbi käänulise Jõhvi kesklinna.

PRESIDENT: Pole mõtet heietada ega ka kuulata nutulaulu Brüsseli väidetavast sunnist. Kõigega, mis „sealt" tuleb, oleme ise nõustunud, ka säästupirnide ja piimakvootidega.

See on tõsi, et siis, kui Poola võitles edukalt oma põllumeeste eest, „soigus" ametlik Eesti, et Poola on hulluks läinud, aga meile ei pidavat see korda minema. Täna on aga Eesti põllumehed need, kes ole enam nõus vanaviisi edasi minema. Kahjuks ei saa me ses küsimuses Poola toetusele enam loota, sest neil selle koha peal ei valuta.

PRESIDENT: Eesti Euroopa Liidu poliitika pole vaid Eesti valitsuse asi, mida siis teised, tagantjärele tarkadena kritiseerivad. /.../ Eestil on vaja hinnata tulevast Euroopa Liidu eelarveperspektiivi kui tervikut ning nõuda endale sealt seda, milleks meil on ühtse Euroopa projektis õigus ja põhjendatud ootus. /.../ Me vajame oma soovide selgitamisel ühiskondlikku arutelu, mis vormitakse valitsuse eelarveläbirääkimiste mandaadiks.

Kuldsed sõnad! Eesti Euroopa Liidu poliitika 2020 põhisuundade koostamisel aga ei konsulteeritud omavalitsustega. Ega ka opositsiooniga. Kuidas siis võiks tekkida ühiskondlik arutelu?

Nii pole imestada, et põhisuundades on kirjas Eesti senise maksupoliitika jätkamine, milleks kindlasti pole praegusel valitsusel mandaati.

PRESIDENT: Me peame eristama,/.../ mis on otstarbekas, ja mida teeme lihtsalt sellepärast, et meist oluliselt suuremad riigid midagi sarnast teevad. /.../ Kas meie välisesinduste praegune võrk peegeldab meie tegelikke vajadusi või on siin hoopis tarvis teha ümberkorraldusi? Usutavasti annab välisministeeriumi analüüs sellele peatselt vastuse.

Tõsi, saatkonnad Euroopa Liidu riikides on Liidu süvenedes ju peagi kõik ülearused, alustades Brüsselist, kus on Eesti Alaline Esindus ja kahepoolne saatkond. Tõsi, siis tekib varsti ka küsimus Eesti oma välisministeeriumi vajalikkusest. Kuigi, nagu me teame, oli sellenimeline asutis olemas isegi ENSV-s.

PRESIDENT: Ja vastupidi, on asju, kus me oleme sunnitud rohkem kulutama. Kui mõnes suures riigis ei pane paar ajutiselt rivist välja langenud päästekopterit kedagi muretsema, siis Eesti-sugusele riigile tähendavad need paar kopterit kogu päästevõimekust. Siin võib rumala kokkuhoiu arve väljenduda kaotatud inimeludes.

Paar kopterit on Ilvesele suur teema ja inimelude küsimus, üle riigi aga paarikümne päästekeskuse sulgemine tema tähelepanu ei ärata, sest seal justkui polegi tegu inimelude ega muu olulisega.

PRESIDENT: Teisisõnu, me peame nüüd, mil õigete vastustega ülesandelehti meile Brüsselist enam lauale ei panda, oma peaga julgelt ja uuenduslikult mõtlema./.../ Pidagem meeles, et meile on alati edu toonud originaalsed, nutikad ja mõnikord suisa tavatud lahendused.

Lubage, härra President, millist edu, millised lahendused!? Sotsiaalset kontrasti suurendav ühetaoline tulumaks? Sada tuhat maksumaksjat kodutuks teinud omandireform? Läbipaistmatud interneti-valimised?

PRESIDENT: Oma teede, raudtee- ja energiaühenduste poolest oleme endiselt ääremaa, Euroopa ääremaa ja sestap on investeerimine taristusse üks olulisemaid eesmärke.

Soome on samasugune Euroopa ääremaa, aga nemad avasid alustuseks rahvusvahelise kiirrongiliini Peterburgi. Meie oleme Peterburi rongiliini hoopis likvideerinud, tublisti pingutanud Tartu--Valga trassil, ja nüüd räägime, et tahame kiirrongiliini teha siiski Tallinnast läbi Pärnu Riia poole. Sellise irratsionaalse taristupoliitika jätkumisel ei aita meid ka Euroopa.

PRESIDENT: Meil tuleb väga tõsiselt mõelda hariduse kvaliteedile ja endalt küsida: kas me käitume oma laste ja seega rahvaga vastutustundlikult, kui me endiselt arvame, et igas vallas peab olema gümnaasium?

Väikese õpilaste arvuga kool annab pearahasüsteemi tingimustes kindla peale vaid ühesuguse tulemuse: väljaspool linnu elavad lapsed saavad kehvema hariduse kui linnalapsed. Ja see on maal elavate laste jaoks talumatult ebaõiglane.

Ettevaatust: Ilves kutsub üles maakoole sulgema!!! Ärmal ta oma tütrekesega järelikult elada ei saakski. Muidugi ei taga kool elu maal, kuid ilma koolita pole seal elu kindlasti võimalik. Ilvese poolt rohkelt tsiteeritud Hurda ajal kaasnes rahvuslik ärkamine just maakoolide loomisega, praegu toob maakoolide sulgemine kaasa rahvusliku uinumise.

PRESIDENT: Aasta pärast on meil laual värskeima rahvaloenduse andmed. Kasutagem neid numbreid teejuhina kursi muutmiseks ja õigete, sageli paratamatute otsuste langetamiseks. Ja ärme kasuta neid numbreid malakana poliitilises võitluses, kus ühed parastavad ja teised õigustavad.

Senise poliitika tulemused tõlgitakse kord 10 aasta jooksul ametlikult rahvaloenduse keelde ja nüüd tahab Ilves, et seda ei kasutataks poliitilises debatis (debatti juba eelnevalt halvustavalt „malakaks" devalveerides). Kui me ei näe rahvastikuprotsessidel ja poliitikal seost, lootes, et suurimad otsused on apoliitilised, siis tekib ju küsimus: milleks veel peale poliitikutele (sh Ilvesele enesele) priske sissetuleku tagamise on see poliitika üldse vajalik?

PRESIDENT: Me vajame riiki, et see meid kaitseks, ehitaks teid, hariks väikeseid ja suuri, tagaks eakatele väärika vananemise ja haigetele kättesaadava ravi. Kõigeks selleks me maksamegi oma makse.

Ilves unustab jälle, et riik peab siiski tagama ka selle, et inimestel oleks väärikat tööd. Siis tuleb kõne alla ka väärikas vananemine.

PRESIDENT: Meie väiksus või suurus on väga suures osas meie endi hingesuurus. Sallivus, viisakus ja sõbralikkus ei sõltu rahvaarvust. See kallis vara on meil täitsa tasuta käes. Ning sellest, uskuge mind, sõltub meie edu või ebaedu rohkem kui millestki muust.

Jälle rõhutab Ilves, et rahvaarv, s.t selle langus pole iseenesest eriline probleem. See mõjub pehmendava ettevalmistusena rahvaloenduse reaalsete arvude äraseedimiseks.

PRESIDENT: Meil on aina suuremaks jututeemaks eestlaste kolimine välismaale. Esmane motivatsioon olla seal teenitav raha. Aga ma kahtlen, kas see on kõigi jaoks ainus ja peamine põhjus. Ma olen väga murelik, kui ma loen ja kuulen, et põhjus lahkumiseks ja mitte naasmiseks on sageli Eestis tajutav sallimatus, hoolimatus ja tigedus. Hiljaaegu kinnitas seda veendumust ka peagi valmiv teaduslik uuring.

Tuleksin küll, ütlesid inimesed, aga „seal", ehk meil siin Eestis ollakse ebaviisakad ja teiste suhtes sallimatud. Eemal olles on nad ära tundnud, et ei peagi olema tige ja kuri ja ebaviisakas. Asi on ikka meis, meie kultuuris, meie hingehariduses, mille puudus on laastav, aga võib olla ka hukatuslik.

Sügava sotsiaalse kihistumisega süveneb kindlasti ka sallimatus eri kihtide vahel. Sallivus on õiglaste ja tasakaalus ühiskondade privileeg, mida Eesti kahjuks tõesti pole. Ilvesel on kindlasti õigus väites, et see võib olla ühiskonnale hukatuslik. Päris kindlasti hukutab ühiskonna aga see, kui me ei asu kõrvaldama sallimatuse põhjuseid, millele Ilves kahjuks ei viita - sarnanedes niimoodi Hurda-aegsetele saksa pastoritele, kes talupoegi manitsesid mõisa suhtes leplikkusele. Ega kõik talupojad epistlist väga hoolinud, aga eks oli ka kuulajaid. Nii nagu nüüdki.

PRESIDENT: Eestis elab veidi üle miljoni inimese. Igaüks meist tunneb kedagi, kes teab kedagi kolmandat ja sealtkaudu igaüht meist. Me kõik oleme üksteisega tuttavad, teineteisest umbes kahe "tere" kaugusel.

Ilves jätab ju peaaegu mulje, et meie väike, et mitte öelda drastiliselt vähenev rahvaarv on lausa voorus!

PRESIDENT: See väiksus ja lähedus tähendab ka, et me oleme omavahel seotud. See on väiksuse kadestamisväärne võlu, sest selles ruumis on iga inimene tohutult suur ja tähtis.

Kui see tema arvates tõesti nii on, siis miks nimetas ta mõni lõik varem inimeste kodumaalt lahkumist vaid „jututeemaks" ning miks ei nõua ta valitsuselt selle kursi muutmist? Kas lugupeetud president ei saa aru sellest, et demograafilised protsessid sõltuvad riigis viljeldavast poliitikast ja et see „väiksus", millest ta jutlustab, ehk Eesti riigi demograafilise olukorra ähvardav seis on just nimelt praeguste võimupoliitikute aastatepikkuse „töö" vili?

PRESIDENT: Me võime siin imesid teha, aga kui me tambime meie oma inimesi, siis kuidas me tõuseme? Kui me ei suuda arutada asju isikustamata ja sõimuta, siis pole mingit mõtet jätkata diskussiooni teemal, miks inimesed lähevad Eestist ära.

Kahtlemata andis Ilves ise aastalõpuintervjuus väitega, et opositsioonijuht pole Eestile lojaalne, oma inimeste tampimiseks ikka väga kõrget eeskuju. Temal pole seetõttu küll mõtet imestada ja kurvastada, et kust see kurjus küll tuleb...

PRESIDENT: Me oleme vabad. Me elame vabas riigis, mis on meie endi tehtud. Algusest peale. Meil on vabadus teha seda, mis meile rõõmu ja rahuldust pakub. Meil on õigus, ja vääramatu õigus, käituda vastavalt oma südametunnistusele.

Tööta ja töökoha kaotamise hirmus elavale rahvale jäävad need väited võrdlemisi kaugeks. Need vabadused on tänases Eestis vähemuse privileeg.

PRESIDENT: /.../ luban seista vastu lihtsaid ja kiireid lahendusi lubavale populismile.

Populismiks võib kuulutada iga ettepaneku, mis kehtivat süsteemi püüab muuta. Kõne ülejäänud kontekst ei jäta kahtlust - Ilves jätkab senise valitsuse poliitkilbina.

PRESIDENT: Ma luban seista inimeste väärikuse eest ja hakata vastu katsetele inimesi pisendada, neid ähvardada või mõnitada. Lähtugu need katsed siis riigi või kohaliku võimu tasandilt, meediast või ärist.

Tore, et ta siiski ka meediat mainis. Samas pole Ilvese tähelepanu äratanud poliitilistel põhjustel sunnitud lahkumised meediast. Põlise poliitikaajakirjanikuna peaks ta ometi väga täpselt tajuma, mida see laiemalt tähendab. Tahaks loota, et Ilves lõpuks ometi tõepoolest asuks ajakirjanike sõltumatuse kaitsele.

PRESIDENT: Meil kõigil siin on võõrandamatu õigus ja vabadus öelda iga oma teo ja lausega: jah, see siin on minu ja sinu kodu, ning see on meile parim maailmas.

Muidugi on tore, et see õigus ja vabadus ikka on. Tore ei ole, et väga paljud inimesed on valdavalt majanduslikel, aga ka enesehoidlikel põhjustel sunnitud selle õiguse ja vabaduse kasutamisest loobuma.

URMI REINDE, Kesknädal

PRIIT TOOBAL, Keskerakond

[pildiallkiri]

EESTI PRESIDENDI RESIDENTS KADRIORUS: See esindushoone ehitati Pätsu ajal, seal on töötanud Meri, Rüütel ja nüüd Ilves. Kui esimesed kolm olid eesti oma mehed, siis Ilves on kasvanud kaugel võõrsil. Sellest tulenevalt ei suuda ta enamasti orienteeruda Eesti maa ja rahva tõelistes muredes ega rõõmudes, mida tõestab ka siin analüüsitud kõne. Foto Presidendi Kantselei kodulehelt

Jaga |