Reformimees võttis pettusega üle pensionäride ühenduse

Villem Reim,      12. oktoober 2005


Eduard Vilde „Vigastest pruutidest" mäletame, kuidas mulkidest ülbeid soovimatuid peigmehi narritati ja täiesti terved ning nutikad pruudid oma õigete peigmeeste kaasabil Mulgimaalt kaasavarahimus välja ilmunud rikkad, aga see-eest juhmid kosilased eemale peletasid.
Nüüdsel valimiseelsel ajal aga pakub tegelikkus ka vastupidiseid näiteid. Nagu nõiaväel ilmub ikka parajal hetkel välja seesuguseid väliselt siledaid-saledaid kenitlevaid härrakesi, kes eakaid pruute mesikeelselt peibutada võtavad. Sealjuures salgavad nad oma tegeliku mõtteviisi ning omakasupüüu artistliku meisterlikkusega maha, tõotades eakatele pruutidele (aga enamik pensionäridest ongi eakad daamid) nii kätt kui südant.
Seesugused mõtted tekkisid, lugedes Tallinna kesklinna heausksetele ja lihtsameelsetele valijatele trükitud Reformierakonna klantsvihikut „Paremad Uudised". Emeriitprofessor Valdek Mikkal, reformierakondlasest Nõmme halduskogu ning Tallinna linnavolikogu liige on sinna kirjutanud artikli „Pensionäri elu olgu kui teine lapsepõlv".
Suu suitsedes valetab emeeritus Mikkal, kuidas ta „pensionäride ühendust juhtima hakkas". Tegelikult sokutati ta sellele kohale väga olulisi tõsiasju varjates. Juhtus lihtsalt nii, et pensionäride ühenduse eelmine ja praegune aseesimees Arvo Einre, kes selle ajani oma Reformierakonna-meelsust meisterlikult varjanud oli, otsustas viimaks sobiva juhuse kätte jõudes (Sven Pärna surma järel) maskeeringust loobuda ja oma sõbra pukki upitada.
Pensionäride ühendusele uut juhti otsima hakates meenus Einrele libeda suuvärgiga reformimees Mikkal. Enne Mikkali paika valimist ei kutsunud Einre kordagi pensionäride ühenduse juhatust kokku, vaid helistas kõik vana juhatuse liikmed maakonniti läbi ja keelitas-peibutas neid Mikkali kasuks hääletama. Kui viimaks Tallinna pensionäride majja ühendusele uut esimeest valima koguneti, vaikis Einre kavala kauba ja petise töö tegija kombel juhatusele uut kandidaati tutvustades Valdek Mikkali Reformierakonda kuulumise sootuks maha.
Mesijutuline emeerituse-isand valitigi suuremate kõhklusteta ühenduse esimeheks. Iseäranis võlutud olid uuest juhist daamid Viru- ja Tartumaalt. Alles lõpuks taibanud paar provintsimeest huvi tunda, et kas siis uus esimees ka kuskile erakonda kuulub või nii … Ja Mikkal naeratanud varjamatu võidurõõmuga: olen Reformierakonna liige!
Seepeale kukkunud enamik „vana juhatuse" (Mikkali sõnapruuk „Paremates uudistes") liikmeid õhku ahmima, sest Reformierakond on ju olnud ja on mõnede ajutiste muudatustega seniajani ikkagi noorte ja vanade rikkurite, mitte vaeste pensionäride huve kaitsev erakond. Nõnda siis ongi siin issanda loomaaias teoks saanus üks halenaljakas temp, kuidas võõra mõtteviisiga, vaid raha ümber tiirlejate huve kaitsev erakond on endale pensionäride ühenduse valimiste eel kaaslaseks kosinud.
Enesekindlust ja enesetähtsustamist Valdek Mikkalil jätkub: ainult Reformierakonnal on pädev majandusteooria, ainult Reformierakond on olnud edukas, ainult tema, Mikkal kui reformimees võitlevat edukalt pensionäride arstiabi ja vaba aja sisustamise eest …
Mikkali enesekeskse heietamise „Parematest uudistest" lõpuni lugenuna tekkis kõhe tunne, et Mikkal peab Eesti Pensionäride Ühendust juba kõige täiega justkui Reformierakonna asumaaks, keda karistamatult lollitada ja enda kasuks valima peibutada. Pensionäride tegelike huvide kaitsmisega siin midagi ühist ei ole ega saagi olla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)