Polegi Eestis poliitikat...

Kas meie liberaalid on õppinud Thatcherilt?

Poliitikas teatavasti ei ole õpilasi ega sõpru, vähemasti samades kaalukategooriates. Õpilas- ja sõprussuhe on isiklik ja tunnetuslik, seda ei reklaamita. Kui see Laari puhul siiski nii juhtus, tulebki seda võtta ajakirjanduslik-suhtekorraldusliku reklaamina. Kui Thatcher oma koduparteilaste - tooride ja Briti rahva poolt umbusaldatuna 1990. aastal lõpetas, polnud meie isamaalaste liider veel õieti alustanudki; hiljem olid neil vaid mõned juhuslikud kokkupuuted.

Mida siis meie „poliitikaisa" õppis Inglismaa seni ainumalt naispeaministrilt? Kommunismivihkamist? Siin pole eestlasel inglaselt midagi õppida. Kui Thatcheri panus kommunismiimpeeriumi hävitamisel oli reljeefne, siis meie kahekordse peaministri panus - olematu.

Sotsialismi hävitamine omal maal - see oli suure ja väikse peaministri üks peaülesandeist, ehkki maiti olid olukorrad võrreldamatud. Näib, et Raudsel Leedil, rakendades friedmanistlikke jõuvõtteid, ei läinud see kuigivõrd korda. Drakooniline sotsiaalpoliitika ja rahva nurisemine oli üks põhjusi, miks ta oli sunnitud lahkuma Downing Streetilt. (Üks osa pikavihalistest inglastest nõudis veel nüüdki kadunukesele kuninglike matuste asemel odavmatust.) Just siit oleks võinud meie „friedmanistlik koolkond" õppida: 19. sajandi liberalismi taastamine olematu (õhukese) sotsiaalpoliitikaga on tänapäeva heaoluriigis ohtlik skolastika. (Nagu ta meil on viinud riigi tühjaksjooksu.)

Lõpuks tähtsaim - „õpilase" õpivõimetus: Thatcher rõhutas korduvalt oma vastuseisu Euroliidu ja ühisraha suhtes ning tal oli suuri teeneid, et Inglismaa jäi välja eurotsoonist. (Võib-olla, või isegi päris kindlasti, oli see MT poliitikast väljalükkamise peapõhjus.) Meie „liberalistid" aga karjusid: „Euroopasse! Andke meile euroraha!" Ja võib-olla, eeldades, et Laaris on mõtlejat ja ajaloolast, oligi fiasko tunnistamine viimase saladusliku poliitikast tagasitõmbumise põhjuseks?

Kas meie „liberaalid" üldse olidki liberaalid?

Muidugi ei olnud! Mart Laarile, Siim Kallasele ja Co-le võis lihtsalt kätte sattuda Milton Friedmani (1912--2006) raamat „Kapitalism ja vabadus" (1994), loengusari, mis tellimusena vormus raamatuks 80-ndail. Eelkõige oli see mõeldud malakaks „sotsialismi" vastu heaoluriikides. Friedmanism on kapitalistlik utoopia, sotsialistlike utoopiate vastand. Printsiibilt eeldab see teooria ideaalselt isetoimivat inimest, ühiskonda ja riiki, kusjuures viimane on üliõhuke, ideaalselt jagatud ja piiratud. Säärane ideaalriik paneb paika vaid konkurentsikapitalismi (ideaalse!) „mängureeglid". Enamik eluvaldkondi sellises riigis on eravalduses, sealhulgas ka sotsiaalhoolekanne, pensionid, vaeste abistamine. Majanduses puuduvad subsiidiumid, piirangud jne. Raha aluseks on usaldus (sestap Eesti oma kullavaruga lõpparve tegigi).

Loomulikult kuulutasid meie saamamehed end liberalistideks, laulsid mõne oodi vabadusele ajakirjanduses (S. Kallas) ja „töö" läks lahti. Majandusklassik A. Smith olevat öelnud, et riiki hävitada on raske. Meie omadel nii ei olnud, nagu nüüd näeme.

Et konkurentsikapitalismi siin siiski ei sündinud, et Eestist on tänaseks saanud monopolistlik või kartellipõhine riik, et majandus, tootlikkus ja ühiskond järjest õhenesid, aga vastukaaluks riigiaparaat ja sinekuurid [sinekuur -- vähe tööd nõudev tulus amet] järjest paisusid (ju näitasid viimased suurt tululikkust!), siis jäi meie „riigiarhitektidel" üle vaid kukalt kratsida.

Euroopasse! - nii heitsid meie liberalistid lõplikult oma friedmanistimaski. Sattusime kapitalistlikust utoopiast sotsialistlikku utoopiasse - Euroopa Liitu. Kus pole ei konkurentsimajandust, ei raha- ega fiskaal(eelarve)poliitikat. Kus aga on väikeriikide vasalliteet [feodaalne sõltuvussüsteem Lääne-Euroopas]. Neis riikides toimub üksnes administreerimine, kusjuures kõlvatu. Peamine eesmärk ongi kõlvatuse säilitamine. Eestis on selle kõlvatuse eriliigiks äärmine ebaõiglus palga- ja tulusuhetes.

Kas saab enam rääkida Eestis poliitikast kui riigijuhtimise kunstist? EESTIS EI OLE POLIITIKAT. Sellest lähtudes saab vastuse kõikidele Eesti küsimustele.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |