Ühinenud Euroopa demokraatia kriis

MART VIISITAMM,      10. aprill 2002


Idee ühinenud Euroopast on kestnud läbi eelmise sajandi. Esimest korda sai ta tugeva tõuke Pan Euroopa liikumisega. Pärast Esimest maailmasõda oli selle eesotsas Austria krahv Coudenhove-Kalergi. Pärast Teise maailmasõja koledusi leidsid Euroopa riigid, et kolmanda sõja ärahoidmiseks Euroopas on vaja majanduslik integratsiooni kahe Euroopa suurriigi Prantsusmaa ja Saksamaa vahel.
1946. aastal pidas toonane Suurbritannia peaminister Winston Churchill oma kuulsa kõne Euroopa Ühendriikidest. Tookord tundus see utoopiana, kuid XXI sajandil on pigem reaalsus. Kuulsa inglise peaministri idee oli küll Saksamaa ja Prantsusmaa lähendamises, kuid hoida Inglismaa kõrvale. Euroopa Liidu kui selliseni jõuti 1992. aasta Maastrichti lepinguga, millega Euroopa Liit oma kolme sambaga (majandusühendus, ühine välis- ja julgeolekupoliitika, koostöö sise- ja justiitsküsimustes) asutati.
Pool sajandit pärast ühisele Euroopale nurgakivi panemist Pariisis ja kümme aastat pärast Euroopa Liidu lepingu sõlmimist tuleme jälle Churchilli 19. septembril 1946. aastal Zürichi üliõpilastele peetud kõne juurde. Idee Euroopa Ühendriikidest on aktuaalne nüüd, kus Euroopa Liidul on kuue asutajariigi asemel 15 liikmesriiki ja üle kümne soovivad veel astuda. Äsja kogunes Euroopa Tuleviku Konvent, mille ülesandeks on otsustada Euroopa Liidu arengusuundade ja konstitutsiooni üle. Poole sajandiga on Euroopa jõudnud demokraatia kriisini, või pehmemalt öeldes demokraatia defitsiidini.
Demokraatia (demos - rahvas kr k, cratia - võim kr k) tähendab otsetõlkes rahvavõimu. Sisuliselt mõistame demokraatia all siiski enamuse võimu. Otsus on vastu võetud demokraatlikult, kui selle poolt hääletab rohkem kui vastu. Tõeliselt problemaatiline on otsuste vastuvõtmine Euroopa Liidu institutsioonide keerulises rägastikus.
Euroliidust rääkides tuleks eelkõige selgitada, mis nähtusega meil on tegemist ja milliseks ta muutub. Kõikidel Euroopa suurriikidel on liidu tulevikust erinev arusaam. Inglismaa leiab, et integratsiooniga on juba liiga kaugele mindud, Prantsusmaa toetab tihedat koostööd riikide vahel, Saksamaa on aga välja käinud föderatsiooni idee.
Autor lähtub pigem Saksamaa vaatenurgast, Euroopa Liit on eilne riikide liit ja homne liitriik.
Seega hakkab Euroopas olema ka nn kaks tasandit - liikmesriigi tasand ning föderaaltasand. Liidu põhilisi institutsioone on viis: Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Ülemkogu ning Euroopa Kohus. Probleeme ei ole Euroopa Kohtuga, mille ülesanne on õigusemõistmine ning liidu õiguse tõlgendamine.
Euroopa Ülemkogu tuleb kokku kaks korda aastas, sinna kuuluvad liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid ning ta annab liidu üldised poliitilised suunad. Kolme järgneva institutsiooni puhul kerkib küsimus demokraatiast. Suhteliselt segane on Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Europarlamendi pädevus ning funktsioonid. Siin tõuseb aga esimene demokraatia-küsimus: missugune enamus otsustab? Kas rahva ehk Euroopa kodanike enamus, mis oleks enim kooskõlas demokraatia definitsiooniga, või riikide enamus? See on aga üks föderaalriikide eksistentsiaalseid küsimusi.
Seni on rahvaste arvamusega vähe arvestatud, kuna rahvaesindaja Euroopa Parlament on olnud suuresti vaid kõrvalseisja. Tõsi, pidevalt on Europarlamendi roll kasvanud, liikmesriikide kodanikud saadavad ise otse oma esindajaid Strasbourgi, parlamendil on juba nõukogu suhtes kaasotsustamise menetlusõigus.
Seadusandliku menetluse süsteemis püsivad aga probleemid, mis on viinud demokraatia defitsiidini Euroopas. Esiteks tehakse Euroopa Liidu võibolla kõige tähtsama organi, Euroopa Liidu Nõukogu otsused suletud uste taga. Seega ei ole isegi liikmesriigi kodanikel võimalik kontrollida, mida nende riigi esindaja räägib või kuidas hääletab.
Teine tõsine probleem on Europarlamendi valimiste väga madal osalusprotsent. See näitab, et kodanike hääl ei otsusta Euroopas midagi. Hääled Euroopa poliitilist suunda ei muuda. Eraldi probleem on, et Euroopa Komisjoni liikmed esindavad erinevaid poliitilisi vaateid. Sellest johtuvalt on neid raske tööle panna ja ühise asja nimel ühendada. Imelik on ka, et Euroopa Komisjoni volinikke valivad liikmesriikide valitsused, aga Komisjon vastutab hoopis Euroopa Parlamendi ees.
Osaliselt võiks probleemi lahendada hääletustulemuste avalikustamine Euroopa Liidu Nõukogus. Siis saaksid kodanikud oma riigi esindajat kontrollida. Teiseks tuleks otsuste tegemine Euroopas pöörata pea peale. Seadusandlik initsiatiiv jääks Komisjonile, sealt läheks õigusakt Euroopa Parlamendile ning lõpuks Ministrite Nõukogule.

Saaksime kogu süsteemi lihtsamaks teha, moodustades kahekojalise parlamendi, millest üks koda oleks praegune Euroopa Parlament, esindades liidu kodanikke, ning teine koda esindaks liikmesriike (sisuliselt praegune Ministrite Nõukogu).
Kolmandaks peaks Euroopa Komisjoni valima Euroopa Parlament. Poliitilise suuna üle otsustaksid inimesed jälle valimiste teel ja Komisjonis oleksid sarnaste poliitiliste vaadetega isikud - kas siis konservatiivid, liberaalid või sotsialistid. Samuti peaks Europarlament omama seadusandliku initsiatiivi õigust.
Uus süsteem on lihtne, arusaadav ning demokraatlik. Tagatud on rahva võim, eelkõige selle kaudu, et võim on parlamendil kui rahva esindajatel. Esimeses kojas otsustab Euroopa rahva enamus, teises kojas Euroopa riikide enamus. Seega on vastuvõetud direktiiv või määrus ühtaegu legitiimne ja demokraatlikult menetletud.

KESKMÕTE
Euroopa Liit on eilne riikide liit ja homne liitriik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)