Võru meditsiinikeskuse rajamisest

Täna jääb õhku küsimus: kui kindel uue meditsiinikeskuse rajamine on ning kas selle kasutamine on läbi mõeldud ka pärast projekti sihtotstarbe lõppu? Kes hakkab hoonet haldama ning kas perearstid jäävad eraldi ettevõtteks või koonduvad meditsiinikeskuse alla?

Võrdluseks toon Tallinna, kuhu rajati munitsipaal-perearstikeskus, mille sissetuleku suureks osaks on linnapoolne dotatsioon.

Suur hoog ja eurorahad - aga kellele?

Planeerimisel tuleb kõigepealt koguda lähteandmeid, eriti tervishoius. Linna ja maakonna elanike vanuseline struktuur, rahvaarv, geograafiline paiknemine, inimeste tervislik seisund. Kas need andmed on kogutud? Milliseid analüüse on tehtud? Seda pole avalikkusele teada antud.

Siit tulenebki potentsiaalne probleem meditsiinikeskuse rajamisel: linnavalitsejad hakkavad suure hoo ja eurorahadega midagi rajama, kuid päris täpselt ei teata, kelle tarbeks ja millises mahus.

Võrus ei tohi kindlasti arvestamata jätta ka regionaalpoliitikat, nimelt perearstipunktide paiknemist maakonnas. Kui palju neid valdades vähemaks jääb? Maakondliku meditsiinikeskuse loomisel peab paika saama ka kulude jaotus kaugemas tulevikus, sest suured kompleksid on küll uhked vaadata, kuid kallid ülal pidada.

Mis saab perearstidest?

Järgmine tõrge võib tekkida perearstidega, kellelt oodatakse pidevat kohalolekut meditsiinikeskuses ning „grupiviisilist" tööd - kui üks arst on ära, peab abi andma teine. Perearstid aga on juba teinud kulutusi oma üksiknimistute püstipanemiseks. Samasugune lugu on ka perearstikeskustega, mille tohtrid on ise renoveerinud. Kui perearstid suunata tööle tsentraalsesse meditsiinikeskusse, siis on neil õigustatud ootus kompensatsioonile senitehtud investeeringute eest. See on riigi poolt lahendamata küsimus.

Debati huvides pakun välja oma stsenaariumi: pärast projektirahade ettenähtud tähtaega leitakse, et suur meditsiinikeskus on liiga kulukas ülal pidada ning tuleb sulgeda. Kes vastutab? Ning mis saab perearstisüsteemist?

Vigu on tehtud palju aastaid

Meditsiinisüsteem on üle Eesti üks nõrgemaid lülisid. Mida kaugemale suurtest keskustest, seda nõrgemaks ta jääb. Muide, hiljutine Sotsiaalministeeriumi projekt, mis pakkus noortele arstidele maale tööleminekul 15 000-eurost toetust, kukkus läbi, sest keegi ei soovinud seda raha taotleda. Nii jõuamegi järjest lähemale olukorrale, kus perearsti pensioneerumisel või Soome asumisel pole asendusarsti loota isegi mitte naabervallast. See on aastaid tagasi tehtud vigade tulemus, kus „esimese liini" arstiabi jõuliselt privatiseeriti.

Tegelikult oleks pidanud perearstisüsteem jääma nii nagu Soomes, Rootsis või Inglismaal, kus ruumid ja tehnika on munitsipaalomand (valla või linna oma) ning kuhu arst võetakse lepinguga tööle. Oleme jõudnud meditsiinilise katastroofi lävele: perearstlikku abi pole riik kohustatud tagama, aga enamik omavalitsusi on selle iseseisvaks pakkumiseks liiga vaeseks kärbitud.

Euroopa Liit on andnud Eestile võimaluse nelja aastaga panustada esmatasandi arstiabisse 22 miljonit eurot. Võimuesindajad kihelevad rõõmust, nagu oleks oma raha välja käinud - kuid neil puudub selge kava ja analüüs, mida rahaga õieti ette võtta.

Valimiste eel tuleb hoida selget pead. Iga rahapaigutuse peaksime mõistlikult, avalikult ja põhjalikult läbi arutama, et vasikavaimustuses ei püstitataks suurhooneid, mille haldamisega enam toime ei tulda.

Minu valimislubadus - hoian Võrus arstiabil silma peal.

TOOMAS PAUR

Võru linnavolikogu liige, Keskerakond

[esiletõsted]

Suured kompleksid on küll uhked vaadata, kuid kallid ülal pidada.

Oleme jõudnud meditsiinilise katastroofi lävele: perearstiabi pole riik kohustatud tagama, aga enamik omavalitsusi on selle iseseisvaks pakkumiseks liiga vaeseks kärbitud.

Jaga |