Vedage end perearsti juurde!

IVO PARBUS,      05. september 2001


Kõik, millest järgnevalt pajatan, sai alguse rängast kõhuvalust ühel kaunil hommikul. Kuna valu järele ei andnud, helistasin heitunult abinumbril 112.
Kuulanud ära minu kurtmise, küsis number 112 kileda naisehäälega: "Käed-jalad on terved ?"
"Terved," vastasin, "kõht valutab." "Siis vedage end perearsti juurde." Ja 112 viskas toru hargile.

Kõveras nagu kreeka E jõudsin haigla polikliinikusse. Seal oli rahvast murdu. Kõigis koridorides ja treppidel lamas, roomas, tallas väetimaid jalge alla ja voogas ravikindlustatute mass. Kogu majapidamist suunas keegi Viloosius, Leedu emigrantide järeltulija. Ta oli trepisüvendi kohale võrkkiige riputanud, aeles nilbeid jutte pajatades seal ja juhtis polikliinikut nagu kalakombinaati. "Juba tekivad raviteenuste järjekorrad otsekui Euroopas," rõõmustas leedukas.

Kunstneer seinast välja

Mööda haiglat tuiskas ringi Maris Jesse, manitsedes tohtreid kokkuhoiule. "Ei raiska minu raha vanade ja tõbiste peale!" kisendas haigekassa direktriss, silmad hullumeelseina kiiskamas. Reanimatsioonis tõmbas ta seinast kunstneeru ja kahe südamestimulaatori pistikud, siseosakonnas eemaldas haigetelt tilgutid. Pingutusest higisena haaras ta ühelt lombakalt kargu ja hakkas sellega vehkides sante haiglaukselt tagasi peksma. "Ei tohi, ei tohi!" hurjutas ta hoope jagades "Haigekassal pole raha teiesuguste üleskõbimiseks."
Ronides üle hingevaakuvate kaaskodanike, jõudsin lõpuks registratuuri. "Mis te tahate?" küsis valges kitlis naisolevus teisel pool letti, millegipärast solvunud häälega. "Kõht valutab!" halisesin vastuseks. "Pimesool," diagnoosis valge kittel. "Tahate operatsioonile ravikindlustuse rahaga või maksate ise?" uuris kittel edasi.

Tulge kaheksa aasta pärast

Kuulnud soovist lasta ravi eest tasuda haigekassal, teatas lahke naisterahvas, et esimene võimalus mind opereerida saabub 2009. aasta augustis ja keeras tüdinenult selja.
"Hei, mis teie seal norutate!" kuulsin ühtäkki reibast tervitust. See oli Pärnoja, kes trepist alla kepsutas. Pärnoja tunnen ma sellest ajast, kui ta veel müügimehena töötas. Mitu aastat käis ta mööda turge ja suvelaatu, veersekk turjal, ning müütas elektrijaamu ja raudteid. Paar jaama olevat tal õnnestunud ka maha müüa, aga raudteega tekkis igavene jama - küll läksid rööpad sõlme, küll kadusid terved eshelonid koos vedurijuhtide ja vagunisaatjatega, küll püüti vaevaga teenitud dollareid kursiga üks ühele liirideks vahetada.
"Lasin endale metallist puusad panna," kekutas Pärnoja ja üritas trepimademel steppida. "Mitte et mul puusadega miski häda oleks olnud, aga tutvuse poolest sain väljaspool järjekorda ja ega siis sobi ära öelda." ennetas elumees minu küsimust. "Mina olen kuningate kuningas ja Liivimaa osavaim kütusesegaja!" kiitis kiuslik teadlane oma alkeemiaalaseid teadmisi.
Kurtsin Pärnojale kõhutõbe ja pikki operatsioonijärjekordi. "Tühiasi," lohutas tema. "Tahad, teen sulle ise koduste vahenditega operatsiooni? Tarand lubab mul ükskõik mida teha. Ütles, et meie Jürgensoniga oleme süüdimatud. Läki minu poole, viskad köögilauale pikali ja viie minutiga on paistes soolikas välja lõigatud!"

Pärnojaga Kopli liinidele

Võtsin pakkumise vastu ning hakkasin temaga koos Kopli Liinide, Pärnoja kodukotuse poole sammuma. Ei tea, kuidas asi lõppenuks, kui Balti jaama turu väravas poleks meile Jürgenson vastu juhtunud. "Mis sa kolad siin, Jürgenson?" uuris Pärnoja. "Mis kolan, mis kolan! Sind otsin," pahandas teine. "Kas sa ka tead, et eesti rahvas on alustanud pilootprojekti "Eestlane kuul" ja suurest tänust ning lugupidamisest tahetakse kuu peale saata meid. Üksnes Tarand punnib vastu, ütleb, miks ainult Pärnoja ja Jürgenson, võtku Laar ka kaasa. Raketi ehituseks on juba annetatud viis tuhat krooni ja kaks tonni vanarauda, nii et asjaga on tõsi taga."
"Oh sa kurat!" hakkas Pärnojal korraga kiire. "Tuleb kohe kosmonautide, see tähendab astronautide, ikka estonautide kursustele minna. Ei nüüd ole aega pimesoolikaid eemaldada ega midagist. Surematus ja kuulsus ootavad! Boanas notses!"
Nagu tuul vuhises Pärnoja minema, Jürgenson noore säluna kannul. Mina tuigerdasin valutava kõhuga koju. Peale paaripäevast lamamist, kuumi kompresse ja aniisiviina pruukimist andsid vaevused järele. Ainult unetus on jäänud. Selgetel öödel istun köögis ja vaatan läbi pesemata akna kuud. Millal ilmuvad sinna Eesti rahva suurte poegade jalajäljed, küsin ma eneselt. Vastust teab vaid Laar. Aga tema pudistab ja nii ei saagi õiget sotti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)