Vaikides ma kisendan…

Täna ütlevad valitud rahvad meile, kes on meie kangelased, missuguseid mälestusmärke tohime püstitada või missuguseid tähtpäevi peame tähistama.

Mida head saaksime-võiksime loota täna peale kasvavast taasiseseisvumise aja teisest põlvkonnast? Meie põhiseadus on muudetud tähtsusetuks paberiks ja võimul pole mitte mingeid piiranguid. Võimu on usurpeerinud inimesed, kes rikuvad iga päev põhiseadust ja kelle poliitika tulemus on eesti rahva vaesus järgmisteks põlvkondadeks.

Euroopa Liidu vennaskond on ammu teada andnud ühest veel tõsiselt võetavast ja kiiret lahendust ootavast probleemist: Euroopa Liidu suurim vaenlane olevat rahvuslus. Sest Euroopa Ühendriike saab ehitada ainult siis, kui on likvideeritud rahvusriigid, kuna seal on omad väljakujunenud võimu legitiimsuse mehhanismid ning rahvuslik eliit, kes on alati mõistnud, et nende isiklikud huvid on tihedalt seotud oma maa ja rahva huvidega.

Säärase tausta juures polegi üllatav, et kõige vaguramalt – ehk isegi innukamalt! – lähevad sulatusahju just need rahvad, kes alles üsna hiljuti pääsesid riisuva ja lämmatava ülemvõimu alt. Neis riikides on rahvuslik vaimu- ja ärieliit juba varem suures osas hävitatud. Võimu teostavadki lakeid, mitte oma rahvast hoolivad inimesed, kes tunnevad, et seisus neid kohustab. Miks meie patrioodid kõigel sellel juhtuda on lubanud?

Minu tähelepanekute järgi on jäänud vaid üksainuke lohutus, mida mitmel korral on toonitanud ka Margus Lepa: kõik oleneb sellest, kui väärikalt iga eestlane edaspidi oma elu elab ja enda loomulikule või vägivaldsele surmale vastu astub?

HEIKI KORTSPÄRN, parteitu pensionärist patrioot

Jaga |