Primitiivsusest ja asjalikkusest raharingluses

Raharingluse korraldamise eesmärgil sellekohase instantsi (et mitte öelda: kontori) loomine europrobleemide lahendamiseks on tähelepanuväärne üritus. Kahjuks annab loodava ESM-i juhtpoliitikaks Eesti riigis valitsevate reeglite valimine tunnistust emotsionaalsest lähenemisest probleemile, mis võib lõppeda ülalmainitud, samuti emotsioonidel rajanenud lahendustega.

Mõttelaad, mis rajaneb emotsioonidel, on selgelt väljendatud näites, mida kuulsime Kuku reklaamisaates: "Mul on selleks raha kõrvale pandud ja ma hoian seda kindlalt paigas." Tekitab tunde, et on tegemist asjatundliku inimesega, kindlustunnet tekitava ja reaalsetele oludele tugineva mõttelaadiga, mida tahes-tahtmata peab globaalsesse ulatusse laiendama.

Miks mitte kasutada seda mõttekäiku riiklikul tasemel? Palju me ei eksi siis, kui riik on pisi-pisi ja kodanikel on kuhugi minna - sinna, kuhu raha läks või kus seda veel ringleb. Kui aga on vaja korraldada miljonite inimeste raharinglust, on situatsioon, mida juhtida, paljuski erinev. Kui miljardilist inimhulka on haaranud mitte eriti tähelepanuväärne kogumistahe ja igaühel õnnestub kindlalt paika panna näiteks 10 000 eurot, siis on kindlalt paigas 10 000 000 000 000 eurot, aga selles ei ole riiklikul tasandil midagi positiivset, olenemata sellest, kas selle rahahulga kindel koht on pangas, oma seifis või sukasääres. Siin osutub üksikisiku mentaliteedi ülekandmine riiklikule tasandile ebasobivaks, et mitte öelda, hukatuslikuks.

Dünaamilist majandust korraldav raharinglus peab arvestama riigis toodetava või sinna imporditava kauba juurdekasvu või vähenemist, eksporditavate koguste muutumist, rahvaarvu suurenemist-vähenemist, tööviljakuse tõusust kujunenud kaubakoguste suurenemist, pankrotistunud ettevõtete turult lahkumist, elanikkonna säästude suurenemist-vähenemist, ettevõtete kasumi ja selle kasutamise muutumist, raharingluse kiirenemist-aeglustumist, väljalaenatava raha ringlemise aega, tööhõive suurenemist-vähenemist, riiklikul ülalpidamisel olevate kodanike (riigiteenistujad, pensionärid, kaitseväelased, õpilased jt) tasustamise muutumist.

Ilmselt peab raha ringlusse suunamine ja sealt eemaldamine toimuma läbi riigieelarve. Majandusmaastikul toimuvate muudatuste lahendamine raharingluses nõudega, et eelarve peab olema tasakaalus, on, leebelt öelda, primitiivne ja probleemide eest pea liiva alla peitmine.

Praktika on näidanud, et näiteks pensionäride sissetulekute suurenemisega samaaegselt tõusevad ka nendele osutatavate teenuste (vesi-kanalisatsioon, küte, elekter jne) hinnad. Senini polnud mõtet hinda tõsta - nad polnud maksejõulised, aga nüüd on, ja miks mitte siis tõsta.

See on omaette huvitav nähtus - majandustegevuse subjektiivne valdkond, kus iga osavõtja omab isiklikku ja seadustega mitte eriti piiratud huvi. Osalejate subjektiivsete väljamõeldiste vabadus võimaldab siin rakendada ka riigil kui osalejal omapoolseid väljamõeldisi ja pärssida hinnatõusu. Kuivõrd hind tõuseb kasumi suurendamise huvides, siis tootvat sektorit piiraks seadus, mis keelaks kasumi juurdekasvutempo eeliskasvu.

Harilikult järgneb hinna subjektiivsele väljamõtlemisele tarbijapoolne nuputamine, kuidas toote tarbimist vähendada. Tarbimise vähenemise tagajärjeks on tootjate tööviljakuse langus koos sellest tulenevate sanktsioonidega.

Nagu nutikad ütlevad: lootma peab kõige paremat, aga valmis peab olema kõige halvemaks. Arvestades olukorda, mis on põhjustanud sellise kontori nagu ESM loomise, peame tõdema, et on tegemist pankade käepikendusega Euroopa Liidu administratsioonis. On ju tekkinud näidisolukord, kus valitsused on pankade äriplaanid üle kavaldanud. Ja kavalatelt pole võimalik midagi võtta, aga lihtsameelsetelt annab ikka üht koma teist välja pigistada.

ANTS LAHE Harjumaalt

Jaga |