Tiananmeni väljak ja Tõnismägi. Hiina ajalugu peab tundma

Alljärgnevalt väitlen sinoloog Märt Läänemetsa artikliga „Eesti sotsid Hiinas juuri otsimas" (PM 4.12.2009), mis sisaldab arvukalt väärväiteid. Samuti sean kahtluse alla Hiina demokraadist inimõiguslase Liu Xiaobo nõudmise oma kodumaa kohe poliitiliselt demokratiseerida.

Hiina ja Euroopa

Hiina Kommunistlik Partei (HKP) eesotsas Maoga oli ainus jõud, kes soovis ja suutis teha lõpu Hiina sõltuvusele Läänest ja Jaapani poolt osaliselt okupeeritud nälgiva ja õigusteta poolkoloonia staatusele. Natsionalistide võimu all oli SKT kasv 2-3% aastas ja inimõigused tundmatud. Paljudel teistel riikidel, sh Aafrika maadel seisis vabadusvõitlus alles ees.

Hiina rahvas austab Maod kui vabastajat, tema vigadele vaatamata. Eestis on taasiseseisvumise kättevõitjad kui mitte riigi, siis suurema osa rahva põlu all.

Hiinas tekkis kuradi mõiste 17.-18. sajandil Euroopa kristlike misjonäride kohta, sest hiinlane ei saanud aru, kuidas inimene võib olla nii madal. Ka Eestis on kurat kui „kuri" kristlik mõiste. 1840.-1860. a. sõdis demokraatlik Inglismaa Hiinaga õiguse pärast vedada Indiast Hiinasse oopiumi ja nõuda hiigelmaksu. Hiina voolas hõbedast tühjaks; Inglismaal aga edenesid selle arvel demokraatia, kapitalism ja vabadus. Seal toimus tööstuslik pööre, laste tööpäev lühenes 16 tunnilt 10-le, nälgasuremine vähenes, vaesed sunniti vanglatüüpi töömajadesse jne. Tekkisid majanduskriisid ja tööpuudus. 1899.-1901.a. toimus „meretaguste kuradite" vastu Yihetuani (ehk bokserite) ülestõus ja 1911.-1912. a. revolutsioon, mis kukutas ka keisrivõimu. USA ja Euroopa demokraatlikud riigid andsid Versailles' rahuga (1919) Saksa alad Hiinas Jaapanile. See tõi kaasa 4. mai liikumise Lääne ülekohtu vastu. 1931. a. kuulutas Jaapan Hiinale sõja, milles hukkus kuni 10 miljonit valdavalt tsiviilelanikku. Seda perioodi Jaapani ajalooõpikud võltsivad.

Euroopa koloniaalpoliitika on mitmel pool (sh Ameerika kaksikmandril) hävitanud rahva põliskultuuri ja katkestanud ajaloolise traditsiooni. Neil rahvastel ja riikidel pole seni õnnestunud „august" välja tulla. Nüüdseks on Hiina vallutanud lääne massikultuur. Misjonärid on väitnud, et hiinlase usk on materialism -  r aha eest on inimene valmis kes teab milleks. Valges turistis nähakse „liikuvat rahakotti" (vaata näiteks dokfilmi „Mööda Jangtsed" [2009]) ja kui tal pole raha, pole teda ka olemas. Mõned eestlased on Keskerakonna vastuolulist euroskepsist mõistnud, paljudel seisab see veel ees.

Maa ja aated

Hiina revolutsioonilised kodusõjad võitis HKP. Rahvuslasi ei aidanud ei toetumine linnadele ja tööstusele, ei mitmekordne rahvaarvu ja armee ülekaal ega USA kolossaalne majanduslik ja sõjaline abi (nt 100 000 sõdurit). Asi polnud ka propagandas, sest 90% rahvast oli kirjaoskamatu. Pealinn Peking langes kommunistidele ainsagi lasuta. Läänemets näeb HKP edu taga Moskva ja Stalini abi, mis aga tegelikult sõja ajal puudus. HKP edu võti oli muus. 78% Hiina rahvast olid rentnikud; mõisnikud omastasid 30-70 protsenti talupoegade töö viljast. HKP jagas aga maa selle harijatele, maamaksu ülempiiriks kehtestati 37,5%. HKP edu teine põhjus oli moraalne ja aateline üleolek ning isamaalisus. Hiinas oli juba 3500 aastat rikkad rikastunud ja vaesed vaesunud. Erinevalt muudest maadest on Hiina talupojad osalenud sagedastes ülestõusudes ja nende organiseerimises, alustanud talurahvasõdu ja on need kahel korral ka võitnud. Ebastabiilsust on ära kasutanud naabrid (tšurtšenid, mongolid, tiibetlased ja mandžud), kellele selline riik oli kerge saak. Uue võimu vastu on omakorda puhkenud rahvavabastussõjad. Seda kuni 1949. aastani, kui võimule sai HKP.

Siinkohal võiks meenutada, et Eestis hääletas 40% elanikest 1917.-1918. a.  enamlaste poolt (lätlastest koguni enamik). Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson olid siis ebapopulaarsed. Sotsiaaldemokraadid ja tsentristid, kes nõudsid mõisamaade jaotamist ja talude säilitamist, said Asutava Kogu valimistel (1919) mäekõrguse ülekaalu. Sotsiaaldemokraatidele tagas edu tegelemine reaalsete majandusprobleemidega.

Nafta ja inimõigused

4. mail 1989 algasid Pekingis Taevase Rahu väljakul tudengirahutused, mis kuu aega hiljem veriselt maha suruti. See oli õõvastav ja valus, sest samasugune saatus võinuks oodata ka demonstrante Eestis. Rahvarinde „samm-sammult"-poliitika aga säästis meid vägivallast. Eesti paremjõudude toel presidendiks saanud Lennart Meri andis Hiina võimude tegevusele oma tunnustuse, kui ta 1994. aastal Pekingis käies jalutas 1000-3000 inimese verest selleks ajaks puhtaks pestud väljakul. Tiibeti rahva ja kultuuri hävitamine teeb valu paljudele eestlastele, kuid Eesti parempoliitikud ei suvatsenud dalai-laama kummagi visiidi ajal teda vastu võtta. Arnold Rüütel, kes seisis Eesti taasiseseisvumise eest, oleks enda sõnul seda presidendiks olles soovinud teha (PM 30.06.2005).

Hiina poliitika Tiibetis ei ole kommunistlik, vaid kapitalistlik kolonialism - seal asuvad rikkalikud maavarad, sh nafta. Paljud on juba unustanud, et enne Teist maailmasõda oli suur osa maailmast Lääne koloniaalsõltuvuses, mis oli võikam, kui suudame endale ette kujutada. Vaba, demokraatlik ja inimõigusi austav USA on oma põliselanikud peaaegu hävitanud ja allesjäänute olukorda võib võrrelda tiibetlaste omaga. 2003. a. tungis USA Iraaki, sest Saddam Hussein oli müünud USA majandushuve kahjustades naftat muu valuuta eest kui Ameerika dollar. Iraagi inimkaotused võisid kujuneda suuremaks kui Saddam Husseini võimu all. Sellega Eesti üldsus lepib (kui sellest üldse rääkida tohib).

Aasias ja Aafrikas pole euroopalikke inimõigusi kunagi olnud ja nende vägivaldne kehtestamine pole edu toonud. Abstraktsed vabadused ja inimõigused on inimese üle irvitamine olukorras, kus maailmas nälgib miljard inimest. Neil puudub õigus elule (mida aga lubavad inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 3 ja 25), kuid neile pakutakse õigust näiteks (demokraatlikult valitud) esinduskogu palku kadestada või opositsiooni kritiseerida. Eestis kritiseeritakse Edgar Savisaart, Venemaal Garri Gasparovit, Valgevenes Aleksander Milinkevitsit, Iraanis Mousavi, Birmas „Leedi", Zimbabves Morgan Tsvangiraid.

Eesti sotsiaalkatastroofi juhtinud ja nüüdseks teovõimetut valitsust ei kritiseerita, sest ta kaitseb eliidi huve; Eestis on vabad valimised võitnud raha. Tegelik vabadus algab aga seal, kus kaob mure töökoha, arstiabi ja toidu ja eluaseme pärast (inimväärne elu on inimõigus). USA põhiseadus (1789) lubab vabadust ja õnne kõigile - nii orjadele kui ka orjapidajatele.

KARL LUST, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Lõpp ilmub 17. veebruari Kesknädalas.

(NB! Netilugejate jaoks lisame järje siinsamas.)

Tiananmeni väljak ja Tõnismägi. Hiina ajalugu peab tundma

3. osa

Alljärgnevalt väitlen sinoloog Märt Läänemetsa artikliga „Eesti sotsid Hiinas juuri otsimas" (PM 4.12.09), mis sisaldab arvukalt väärväiteid, ja samuti sean ma kahtluse alla Hiina demokraadist inimõiguslase Liu Xiaobo nõudmise oma kodumaa kohe poliitiliselt demokratiseerida.

KARL LUST,  SDE

Kord ja kaos

20 aastat pärast Taevase Rahu väljaku veretööd saab Eestis Hiinas toimunut vaadata ka hiinlase pilguga. Hiinlane kardab kaost ja tahab korda ning materiaalseid hüvesid. Dengil oli valida demokraatia ja kapitalistliku majanduse õitsengu vahel ning ta valis viimase. Marksismi (see tähendab töörahva heaolu) pidas ta Hiinale sobimatuks teeks. Venemaa pidi ka valima ja valis mõlemad, kukkudes seeläbi oma ajaloo ühte suurimasse kuristikku. Kapitalismis valitseb stiihia, mitte inimene. Vene töörahvas on vaesunud, võimutseb endine KGB ja rahvastikukaod on suuremad kui Stalini kõige hirmsama terrori ajal 1937. Stalini ajal vähemasti ehitati üles tööstusriik ja võideti sõda Saksamaaga. Nüüd ihkab 60 protsenti venelastest tagasi N. Liidu aega ja valdav enamik vihkab demokraatiat, mida ta pasakraatiaks (dermokratija) kutsub.

Hiina on jälginud suure huviga endistes sotsmaades toimuvat ega ole kiirustanud poliitiliste reformidega, mida dissident Liu nõuab. Hiina kardab poliitilist ja majanduslikku kaost ning kodusõdade kordumist. 1919.aasta 4. mai liikumine tõi kaasa võitlused (kolm kodusõda 1925-1949). 1989.aastal kohtusid demokraatidega parteijuhid Hu Yaobong ja Zhao Ziyang, kes selle eest tagandati. Hiljem hävitati Falun Gongi vägivallatu vastupanu.

Pronksiöö vari

Andrus Ansip kutsus Pronksiöö sündmused ise esile, et enda ja oma partei raudset haaret tugevdada. Keskerakond üritati murust madalamaks tallata. Peamine eesmärk oli rahva surumine 700 aastat kestnud peksuhirmu ja nõukogudeaegse poliitilise hirmu alla. Kui pisargaas, koerad ja kumminuiad olid oma töö teinud, seoti kinnipeetuil käed selja taha, suruti nägu vastu asfalti ja ilmselt vägivallatseti edasi. Lõpuks tuli ka oma väljaheidetes lamada. Eurooplane tunneb kaasa politsei vägivalla ohvritele, olgu need Tiibetis, Teheranis või Tallinnas.

Siinkirjutaja piketeeris Tartus inimõiguste kaitseks ja nõudis Ansipi tagasiastumist. Rahvas oli vihane ja raevus, kallale siiski ei tuldud. Rahvale on taas selga tõmmatud orjarüü, millest niinimetatud valged erakonnad on alati unistanud. Piketeerimise ajal pildistati mind loata (jälgimisühiskonna tekkimise ohust ja põhiseaduse võimalikust riivest loe: Roy Strider, Postimees 26.10.07).

Iga ühiskond põhineb töösuhetel. Eesti töötajatel puudub inimväärikus (vaata Barbi Pilvre, Päevaleht 28.12.09). Eesti inimesel puudub ka seaduslik õigus inimväärsele kohtlemisele tööl. Karl Vaino ajal oli eestlase toidulaud kaetud ja tuba soe ning töökoht olemas. Samas kõnelesid „tõsistest puudustest" kõik inimesed EKP juhtideni välja. Nüüd, kus tööpuudus ja majanduslangus on 15 protsenti ja raskused enamikus peredes, ei julge rahvas nuriseda. Valitseb vaimse orjuse atmosfäär.

Kui inimene ei taha olla tõrjutud ja vallandatud, peab ta seesmiselt olema ori ning uskuma ja kiitma enda ja Ansipi edu. Meedia peaülesanne on luua rahvale illusioone, mis on reaalsemad kui reaalsus ise. Seal kõneleb rahva hääle asemel võim ja raha. Sajad tuhanded eestimaalased, seal hulgas lapsed, maandavad stressi alkoholiga.

Meedia kui hööveldamata laud

Märt Läänemets tunneb hirmu masus rahva ees ja lööb ühe lauaga sotsiaaldemokraate, kommuniste, Venemaad ja Hiinat. Kõik ühesugused ja halvad, sest olevat vasakpoolsed. Sellest järeldub emotsionaalselt, mitte loogiliselt, et „meie" oleme tublid ja head.

Siinkirjuta püüdis ülal näidata, et kuigi Hiinas puuduvad nii sotsiaalsed kui ka poliitilised inimõigused, ei tohi neid vägisi peale suruda. Venemaale tõi see katastroofi.

Rõhutades pidevalt kommunismi kuritegusid, tuleb mainida ka imperialismi omi. Maailma ei saa vaadelda ainult oma enda kitsa huvigrupi seisukohast ja eurooplase pilguga. Tuleb suuta end panna ka teise partei, huvigrupi ja rahva seisukohale. ERR ja juhtivad päevalehed on meile peale surunud ühte mõttemalli ja vaid mõni üksik saade või artikkel on seotud reaalsusega.

Meie imetletud USA parempoolsed presidendid on maksude alandamise tõttu trükkinud juurde triljoneid katteta dollareid ja triljoneid dollareid võlgu võtnud. Demokraat Barack Obama pidi oma Hiina ametivenna Hu Jintao ees seisma kui võlgnik võlausaldaja ees. Hiina võimuses on võlakirjade abil USA hävitada.

Me ei tea, kumb kestab kauem, kas USA või Hiina kapitalism. Eesti majanduslangus on praegu üks suuremaid maailmas ja sotsiaalkatastroof käes, olgu peaminister Ansip nii optimistlik ja reibas kui tahes. Hiina on seevastu maailmamajanduse vedur ja ajakirja Economist (Kesknädal 7.02.07) järgi ka elukvaliteedilt meist ees. Järelikult on ka seal midagi head, mida meil pole.

Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab. (Hiina mõttetarkus).

-o-

Jaga |