Eestijuudid on oma eluga rahul

Kõigepealt huvitas teda Tõnismäel välja kaevatud Punaarmees võidelnud juuditari Jelena Varšavskaja säilmete saatus. Talle ei meeldinud, et juudid otsustasid need Iisraeli viia ja sinna matta. Põhjus oli lihtne – teiste väljakaevatud sõjameeste sugulaste soovil maeti nad oma sünnikoha mulda. Jelenal ei leidunud elavaid omakseid, ta ei olnud ka Eesti kodanik, ja me arvasime, et kõige parem on ta matta esiisade maale.

Matusetseremoonia kirjeldamine ei kannata kriitikat: “Matused korraldatakse Jeesuse taevaminemise ja uue tulemise kohal Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeval. Kohal on nii elavad kui ka surnud maailma juudid. Õhustik Jeruusalemmas on selline, et tundub, nagu Lunastaja ise on avanenud taevast haaranud Leninal käest ja tõstnud ta kõrgustesse.”

Tseremoonia olevat olnud juutide maailmaorganisatsioonide kättemaks Eesti poliitikutele, kes olevat väitnud, nagu oleks Varšavskaja omade vägistatud ja tapetud prostituut! Järgnevas peatükis hakkab raamatu autor ootamatult kaitsma juute ja süüdistama eestlasi natsismis. Sellega ta osutas meile karuteene. Mulle meenub igivana juudi folkloorist pärit mõttetera: “Jumal, kaitse meid “sõprade” eest, vaenlastega me saame ise hakkama.”

Me teame palju paremini, mis Eestis on toimunud ja kes on kes. Eestijuutide ajalugu on ligikaudu 150 aasta vanune. Kui me sellest lõikame välja ainult kolmekuise perioodi 1941. aasta sügisel, unustades mainimata ülejäänud ajalugu, saame väga vale pildi eestlaste ja juutide suhetest. Me oleme ise ka seda õnnetut perioodi uurinud ja sellest kirjutanud. Ja leidnud, et sel ajalgi leidus eestlasi, kes päästsid juutide elu, riskides oma saatusega.

Kui “Saatanlike salmide” autor tõepoolest huvitub eestijuutide ajaloost, võiksin talle soovitada läbi lugeda minu hiljuti ilmunud raamat “Eestlased ja juudid”.

ELHONEN SAKS, Eesti Juudi Kogukonna liige

Jaga |