Eesti luure leitnant: Estonia hukutas Vene kaup, Rootsi korraldus ja Eesti tõprakuulekus

ALLAN ALAKÜLA,      27. aprill 2005


6. aprilli Kesknädal meenutas leitnant Tiit Uustalu, kes Eesti sõjaväeluures teenides jõudis Estonia katastroofi uurimisel tulemusteni, mis hävitasid tema sõjaväelise karjääri. Kuna üle kümne aasta hiljem on laevahuku tegelike asjaolude väljaselgitamiseks tärkamas uus huvi nii Rootsi kui Eesti poolel, rääkis Uustalu Kesknädalale oma uurimise tulemustest lähemalt. Tehnilise kõrgharidusega Uustalu versiooni järgi hukutas Estonia selle pardal olnud Rootsi riigifirmale saadetav Vene sõjaväelt pärit salakaup, mille uputamise katsel hukkus terve laev.

Mis toimus Estonial 1994. aasta 28. septembri öösel?
Saabus hetk, mil oli vaja avada visiir ja aparell alla lasta, et saaks autod merre lükata. Siin tehtigi viga. See, kes pidi nupule vajutama, et avada atlandi lukud ja vöörivisiir, et aparell alla lasta, lülitas sisse hoopis vöörivisiiri hüdraulika. Käiski see raks, millest pääsenud oma tunnistustes rääkisid.
Vöörivisiiri kahe võimsa hüdrosilindri jõud käis atlandi ehk vöörilukkudest üle ja selle tulemuseks oli vöörivisiiri deformeerumine: visiir ei tõusnud üles mitte enam normaalasendisse, vaid oli juba välja väänatud.
Pärast seda, kui raks oli käinud, mõistis nupule vajutaja, et ta oli eksinud ning püüdis paaniliselt visiiri sulgeda. Kuid kuna hüdrosilindrite mõjul oli konstruktsioon juba deformeeritud, siis visiiri sulgeda polnud enam võimalik ning see hakkas käima tuule ja lainete mõjul üles-alla seni, kuni merre kadus.
Kui selgus, et visiiri sulgeda pole enam võimalik ja vesi tulvab autodekile, oli veel ainult üks võimalus laeva päästa: oleks tulnud alla lasta ahtriluuk, sellega oleks saanud diferenti (laeva pikikallet – Kn) tasakaalustada. Kuid torm, pimedus ja avarii tõttu tekkinud paanika tegid oma töö. Vööriluugist tulvas vesi autodekile, kusjuures vasakpoolsel autodekil ei saanud midagi juhtuda – seal olid autod kinni.
Vesi hakkas kogunema laeva ahtrisse. Lainete vahe on Balti meres küllaltki väike ning eelmise lainega sisse tulnud vesi ei jõua veel välja valguda, kui juba tuleb peale uus laine. Diferent ahtri suunas kasvas. Et paremal autodekil olid autod deblokeeritud, vajusid need ahtrisse ja laeva diferent üha suurenes. Samal ajal vajus laev paremasse kreeni.
Nii ta uppuski: paremale kreenis, ahter juba merepõhjas, vöör veel veepinnal.

1997. aastal vestlesin politseiohvitseri Väino Karmiga, kes nende küsimustega tegeles. Ta kinnitas, et parempoolsel autodekil olid autod hunnikusse jooksnud.
Tunnistajate ütluste järgi selgus seegi, et laev kaldus algul paremale küljele kreeni, tuli korraks tagasi, siis vajus uuesti kreeni ja nii jäigi. Kreeni võis põhjustada ka see, et deblokeeritud masinad vajusid paremale ja ühtlasi veeresid ahtrisse. Laev lebab mere põhjas paremal küljel, laeva nina järgi võib öelda, et see oli pööratud alla lainet.

Miks seda tehti?
Estonial tookord keelatud kauba ekspediitorit ei olnud. Kuid on põhjust arvata, et varasematel reisidel ja ühel neist kahest korrast, mis Rootsi valitsus hiljuti avalikustas, ekspedeeris teatud lasti tollane Kalevi pataljoni ülem leitnant Toomsalu. See on küll ainult versioon, kuid just sel ajal ta Rootsi läks. Hiljem, vesteldes mõnede ohvitseridega, väitsin ma, et Toomsalu oli nende asjadega seotud. Mulle vastati – jah, me teame seda.

Omal ajal pidasin ma nende sündmuste võtmeks Igor Kristopovitshi (endine tolliameti peadirektori asetäitja – Kn) mõrva lahendamist. Kui mõrva lahendamine oleks käsile võetud, oleksid Estonia uppumise põhjused päevavalgele tulnud. See on põhjus, miks Kristopovitshi mõrva lahendamisega tegelda ei tahetud.
Ei pea olema kogenud luuraja, et mõista – kõikidele eriteenistustele on omane, et kui keegi on näinud midagi niisugust, mida näha ei tohi, olnud tunnistajaks sündmusele, mille kohta tunnistusi anda ei taheta, siis need inimesed elimineeritakse.
Sellest johtuvalt need kümme, kes Estonialt eesotsas kapten Pihti ja vanemmehaanik Leigeriga pääsesid, pärast ka kadusid. Ma julgen väita, et esimesena nabiti kinni Piht, kuna teda kardeti kõige rohkem. Kuigi see on versioon.
Arvan, et asi käis nii, nagu taolistel puhkudel käib: kõhtu-näkku-kõhtu-näkku. Siis avastati, et vaene Piht ei tea midagi. Ja keegi neist, kes operatsiooni Rootsi poolt juhtis, tegi järelduse, et kui ei tea Piht, kes sel ööl oli rohkem reisija rollis, siis peab teadma vanemmehaanik Leiger. Järgmisena nabiti kinni Leiger ja saadigi õigele mehele pihta.
Leiger teadis, mis tegelikult juhtus. Aga kuna Pihti oli juba tambitud, siis hakkas ta midagi taipama. Ja „tampijad" mõistsid, et neid mehi lahti lasta ei saa. Õnnetuseks olid Pihti ja Leigeriga ühel päästeparvel veel kaheksa inimest, kellest seitse käitusid, nagu eestlased käituvad – lambamentaliteediga. Ainus mees, kes ilma võitluseta alla ei tahtnud anda, oli Kalev Vahtras ja tõenäoliselt peksti ta surnuks.

Selle sündmuse taga pole mitte ainult mõni tühipaljas riigistruktuur, vaid kogu loo on aidanud kinni mätsida Eesti riik tervikuna kõigi oma struktuuridega. Kinnimätsimise taga on veel Rootsi ja teised Põhjamaad. Kohtumised mitme lääne saatkonna töötajatega on viinud mind järelduseni, et ka NATO ja Euroopa Liit olid selle mätsimise taga.
Kauba saamisega oli seotud Rootsi riik ühe firma kaudu, kus Rootsi riigil olid enamusaktsiad.

Kuidas võis olla asjast huvitatud USA?
Omal ajal kirjutati ajalehes, et Estonial olevat veetud osmiumi. Samas lükati see versioon hiljem ümber väitega, et tervel planeedil ei saa olla nii suurt kogust osmiumi, kui lehes oli kirjeldatud. Jutt oli 300 kilogrammist. Samas unustati ära, et nii palju kaalus tegelikult transpordikonteiner, mitte tühine kogus osmiumi. See on asi, millest võis olla huvitatud USA ja nende kosmosetööstus.
Avalikes allikates oli mainitud kolme asja, mis tol saatuslikul ööl tegelikult pardal olid: sadakond kilogrammi heroiini, 300-kilogrammine konteiner osmiumiga ja kaks kaubatreilerit salakaubaga. Väidetakse, et seal oli koobalt känkudena, kuid see võis olla ka mingi muu värviline metall. Isiklikult olen veendunud, et tegemist oli Vene väeosadelt salakaubana saadud elektroonikaga.
Kui selgus, et laev läbi otsitakse, kaup aga oli deklareerimata, tuli midagi ette võtta.
Tõepoolest, kui oleks avatud kõigepealt lukud, seejärel lülitatud sisse vöörivisiiri hüdraulika, olnuks võimalik vajaduse korral visiir uuesti sulgeda. Katastroofi poleks ehk juhtunudki. Vett oleks muidugi päris palju tulnud autodekile, kuid ma ei usu, et see uppumiseni oleks viinud. Saatuslikuks sai see, et vajalike operatsioonide järjekord segamini aeti. Võib muidugi väita, et elektrilised blokeeringud ei lasegi vöörivisiiri hüdraulikat sisse lülitada, kui lukud on suletud. Tihti projektis paika pandu tegelikkuses ei toimi, laeva vananedes tekib järjest selliseid kohti ja nii kasutataksegi käsijuhtimist.

Kes võis käsu anda?
Ma usun, et signaal meie valitsusele tuli Rootsi poolt, kus võimalik, et esimese hooga kaaluti võimalust suunata laev kuhugi Ahvenamaale ning seal koormast vabaneda. Arvan, et meie valitsus pidas seda liiga keeruliseks ja leiti lihtsam lahendus: vöör alla lainet, luuk lahti, teise autoga tagant ja küll ta läheb.
Mina taotlen, et versiooni kontrolliks võimalikult sõltumatu komisjon. Seda võiks teha vastava ala spetsialistid näiteks Inglismaalt, Rahvusvahelise Mereõnnetuste Uurimise Keskusest.
Olin 1998.–1999. aastal ühe inglasega kirjavahetuses ja üritasin tal lasta asja uurida, kuid tema kontaktidest ei piisanud. Kui visiiri ja laeva saaks üle vaadata, siis kujutan ette, et kompetentne laevainsener tunneb ära, mis tegelikult juhtus.
Olen kohtunud 1996. aastal laevatehase juhtivdirektori Verner Hummeliga ja tollase Spiegel TV ajakirjaniku Jutta Rabega. Kuigi see tundub rumala väitena, võin öelda, et Hummel on tehniliselt nõrk, Rabe oma olemuselt aga ärinaine. Viimast arvamust jagab ka Greg Bemis (Estonia vrakile ekspeditsiooni korraldanud USA miljonär – Kn). Neil oli oma huvi.
Nn kolmepoolne komisjon (Eesti, Rootsi ja Soome – Kn) töötas aga algusest peale selle nimel, et asi päevavalgele ei tuleks ning Estonia saaks lõpuks betoneeritud. Julgen öelda, et olin üks väike mutrike, mis asja logisema pani: Andi Meister astus tagasi, betoneerimine jäi ära. Mind aga peeti hullumeelseks, tehniliselt ebakompetentseks, riigi reeturiks ja isegi Mossadi agendiks.

1995. aasta septembri lõpus ühel laupäeval oli meil kaitseväe peastaabis terav konflikt. Mind püüti seal n-ö lõhki lüüa ja lahti lasta, aga see ei õnnestunud. Koridoris otsust oodates tuli 2. osakonna (sõjaväeluure – Kn) ülem kapten Riho Ühtegi ja ütles, et kindral Aleksander Einseln jõudis järeldusele – ma siiski ei töötavat Mossadi kasuks. Avalikkusele ei tohtinud ma midagi rääkida, kuid 1996. aastal lasti mind sellegipoolest lahti ja viidi Kalevi pataljoni tagasi.

Ma arvan, et minu versiooni poleks enne keegi tõsiselt võtnud, kui Rootsi endine tolliametnik ajakirjanduses avaldust poleks teinud. Kuigi minu versioon on ääretult vastik, sest riivab kõiki meie riigi struktuure, ka meie meremeeste au, tuleb tõde Estonia kohta päevavalgele niikuinii.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)