Ukraina NSV lõpmatud matused

Samas on meil suurepäraselt meeles, kuidas eeskätt just nõukogudevastased poliitikud tundsid 2004. a. Maidanile suuresti kaasa. Meie arusaamade kohaselt oli seal käimas laulev revolutsioon, ehkki telklaagrid oli juba siis Lääs kinni maksnud, sh isegi Maidani toitlustamise (catering) ja sadade väljakule toodud välipeldikute tühjendamise.

Nendes Ukraina sündmustes nägime ju toona ka võimalikku Putini Venemaa demokratiseerumist. Sealt edasi aga nägime juba Ukrainat, mis olnuks oma arengus Venemaast eespool.

Ukraina majandus,

tema institutsionaalne areng, tema tööstusliku migratsiooni dünaamika, seadusandlikud muudatused jpm iseärasused pärast 2005. aastat eestlasi enam eriti ei huvitanud, v.a muidugi need, kes Ukrainas äri püüdsid ajada. Isegi pärast Juštšenko lahkumist ja Janukovõtši seaduslikku presidendikstõusu tähendas Ukraina meile sotsiaalse arengu ülimuslikkust Venemaaga võrreldes: riigipea, keda Maidanil alles hiljuti peeti vaenlaseks nr 2, sobis suurepäraselt uude riigiaparaati. Meie nüüdseks juba endine peaminister Ansip külastas seda riiki ju alles hiljuti ja jäi nähtuga vägagi rahule.

Just seetõttu tuleb Maidani kui Ukraina terve riikliku iseloomu näitajasse suhtuda äärmiselt skeptiliselt. Kogu positiivse suhtumise juures esimesse Maidani tõestas teine vaid üht – Ukraina oranž revolutsioon 2004. aastal jäi toimumata. Viimastest suurtest postsovjetlikest riikidest on Ukraina ainsana jäänudki nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks endise NSVL-i territooriumil. Vene–Ukraina konfliktis on nõukogulikuks pooleks paraku just Ukraina.

On üsna huvitav,

et alates 1991. aastast on Ukrainal õnnestunud „kapitalismi katastroofe“ vältida ja Hiina teed käia – ei mingeid erilisi kataklüsme, ei mingeid šokke. Uue poliitilise võimu ülesanne on teravaid nurki maksimaalselt ümardada. Isegi Ukraina unitaarsus, millest Ukraina liidrid suisa haiglase järjekindlusega kinni hoiavad, tuues esile tonnide kaupa õhust imetud argumente, on lihtsalt meeleheitlik katse endine Ukraina NSV mis tahes hinnaga säilitada. Kaasaegne Ukraina on 1991. a unelmate praktiline realiseerimine – see tähendab punase lipu vahetamist sini-kollase vastu kohaliku oblastikomitee lipuvardas, loobudes samal ajal nõukogulikust võitlusest Ukraina etnilise natsionalismi ilmingute vastu ja püüdes ometi kord hakata inimese moodi elama – ilma neetud keskuse (Moskva) surveta.

Kui uskuda

viimastel presidendivalimistel kandideerinute valimisprogramme, ei näinud UNSV lõpetamist ja uue riigi loomist ette neist keegi. Ukraina jääb ikka endiseks UNSV-ks, tõsi küll, pisut teise nimega.

Õigluse nimel tuleb mainida, et Ukraina riikliku ümberkorraldamisega tegelevad hetkel vaid Olga Bogomoletsi integraalsed natsionalistid, ositi ka Parem Sektor – Vabadus ning Julia Tõmošenko Batkivtšina. Ukraina poliitilise mõtte keskmes seisab endiselt küsimus: kas Ukraina peab jääma sotsialistlikuks? Isegi Ukraina äärmuslik poliitiline natsionalism, mida Venemaal käsitatakse just paremäärmuslikuna, sündis 19. sajandil sotsialismiideede kõrval. Ukraina ajaloos on äärmiselt raske leida mõnda poliitilist tegelast, kes poleks lugenud end kas sotsialistiks või sotsiaaldemokraadiks. Sellised Ukraina poliitikud peaaegu üldse puuduvad, kes oleksid jutlustanud klassikalist parempoolsust. Ukraina on täna Euroopa üks vaesemaid maid ja mahub nende viie riigi hulka, kus käib SKP suurim maksuline ümberjaotamine.

Olga Bogomolets,

olles rahva kandidaat presidendi ametikohale, eksib ilmselt heauskselt, pakkudes välja erilist ja enneolematut Ukraina rahvasotsialismi. Kuid ta on vähemalt ainus, kes pakub välja midagi uutel alustel – lihtsa lipuvahetamise asemel.

Aga ehitama peab, sest see, mida Ukraina endast praegu kujutab, pole küll mugav kodu elamiseks, vaid pigem juba ammu ebaadekvaatse sotsiaal-poliitilise konstruktsiooni varemed. See on UNSV 23 aastat hiljem – pärast NSV Liidu kokkuvarisemist peakorteri tasemel.

Asi pole pelgalt majanduses, ehkki seda on samuti raske eitada. Tegemist on isegi NSVL-i mõistes uskumatu jäärapäisusega, mida mitmekümnemiljoniline Ukraina rahvas keeldub märkamast (või täpsemalt – seisab oma õiguse eest seda mitte märgata), soovides jätta kõik samaks, peaasi et sõda poleks, ja tahtes jätta alles kõik selle, mis tegelikult viiski praeguse sõjani.

Pole mingeid märke,

mis lubaksid 2014. aastalt oodata midagi muud. Tundub olevat nii, et mida aeg edasi, seda enam saadakse läbi traditsioonilise anarhia aru, et tugeva moraaliloomega riik peab lõpuks hakkama tegelema ka iseendaga. Tundub, et hakkavad kostma ka need hääled, mis räägivad mitte pidevast moraalitsemisest tagajärgedega seoses, vaid põhjuste nägemise vajadusest ja just nendega tegelemise vajalikkusest. Suurim neist aga just ongi püüd UNSV-d säilitada iga hinna eest – see on Nõukogude-meelne konservatiivsus. Olgu kõik nagu enne!

Ukraina vajab sisulist, mitte formaalset antikommunismi. Ülimalt oluline on seegi, et alternatiiviks on umbtee ja pidev UNSV matusetseremoonia.

Ning lõpuks – ülitähtsad on lahkujad, keda tuleb iga päevaga aina juurde.

Mida see olukord võiks meile, eestlastele, õpetada, mida võiksime õppida ise? Meil on lahkujaid üha enam. Äkki lõpetaks ka ära oma ENSV matused ja peielaua, kus istuvad samad permanentses pidulauas prassinud isikud? Umbtee võib meidki vabalt oodata. Poleks ju ime, kui kokkuhoiu huvides lülitatakse välja valgus tunneli lõpus.

ANDRES RAID, TTV ajakirjanik

Jaga |