Rahvuslikust negatiivsusest

I. KRIPASON,      31. märts 2004


Igal rahval-rahvusel on negatiivseid ja positiivseid iseloomuomadusi. Eesti rahva üks kõige negatiivsemaid jooni on lömitamine ja pugemine endast tugevamate ning rikkamate ees, samuti vaesemate ja nõrgemate põlgamine ning alavääristamine.

Alates teise vabariigi esimestest päevadest hakati moodustama kaht Eestit. Kõik vastuvõetud seadused ning määrused teenisid seda peaeesmärki. Kaunis kaua ei leitud teisele Eestile sobivat nimetust, kuni lõpuks meie ekspresident Meri-Nikolajev nimetas seda pööbliks (ld k - rahvas halvustavalt).
Ja algaski võidujooks riigivarade erastamisele-ärastamisele. Nahaalsemad ja kavalamad said endale suurema tüki. Kõige rasvasem tükk oli riigivõim.
Tekkinud erakonnad purelesid võimu pärast. Nii kui mõni erakond võimule sai, hakkas see kohe riigiaparaati endapäraseks kujundama, selle asemel et seda efektiivsemaks muuta. Võib öelda, et peaaegu kogu aeg on tegeldud riigiaparaadi bürokratiseerimisega, v.a see lühike periood, kui võimul oli Keskerakond. Protsess kestab tänaseni.

Bürokraatia vohab kui vähkkasvaja

Nii see bürokraatia vohab nagu vähkkasvaja, kusjuures meie riigivalitsemise kulud on Euroopas ühed suuremad. Samas loeb teine Eesti sente, et välja tulla palga- või pensionipäevani, korjab sente, et osta vastsündinutele elushoidmise aparaati.
Esimeses Eestis aga toimub samal ajal nagu mingi võistlus, kes oskab suurema tüki riigipirukast endale seaduslikult kahmata. Kõik toimub peaaegu avalikult, häbenemata, nagu tahetaks rahvale näidata, et oleme võimsad ja rikkad ning teeme, mida tahame.
Viimane karikas, mis pööblil ära tuleb juua, on liikluskindlustuse seadus. Selle järgi pean mina, II grupi invaliid, Siberis tervise kaotanud pensionär kinni maksma esimese Eesti tegelaste välissõitude liikluskindlustused.

Esimese Eesti Vabariigi pastoraalne idüll

Eeltoodu põhjal tekib küsimus, kas selline negatiivsuse puhang on omane ainult meie taasiseseisvunud teisele vabariigile? Vastuseks heidame ajaloos pilgu tagasi.
Meie massimeedia kujutab elu esimeses vabariigis pastoraalse idüllina. Päike paistis eredalt, rahvas tegi usinalt tööd ja palus jumalat, sõdurid kaitsesid riiki ja kõige selle üle valitses riigivanema suunav ja juhtiv käsi, kes vahel külastas oma alamaid, sammudes mööda kodukootud vaipu (Saaremaal). Kõik olid rahul ja rõõmsad, pööblit ei olnud üldse, v.a näpuotsatäis kommuniste (vist 146), kes aga ei saanud arvesse tulla.
Ja korraga see idüll haihtus seebimullina. Tarvitses võõrvõimul vaid kõrvaldada hirm valitseva riigivõimu ees, kui kohe moodustati (mitte valiti) uued valla-, maakonna- ja riigivõimuorganid selle ühtse üksmeelse rahva baasil. Kas kõik nad olid kommunistid? Loomulikult mitte, enamik ei teadnud kommunismist midagi. Kuid ühte nad teadsid: kehtiva riigivõimuga elu kardinaalset paranemist loota ei ole. Teisisõnu, olematu pööbel ärkas ja tõusis üles. Mis sellest välja tuli, on iseasi.
Väga iseloomulikud on tolleaegse valitsuse viimaste istungite protokollid, kus taunitakse pööbli vajaduste eiramist. Ühe sellise istungi ajal tormas sisse kantselei direktor ja hüüdis: "Mis te enam arutate, kõik on läbi, pööbel sai relvad kätte!"
Nüüd on selge, et Päts teadis väga hästi, et pööbel ei hakka tema kehtestatud riigivõimu eest verd valama ja sellepärast andiski seaduslikult võimu üle uuele riigikorrale. Nagu näeme, võib pööbel käituda ekstreemsetes olukordades ettearvamatult.

Tööpüha või vanakuradi vanaema päev?

Eesti rahva üheks positiivseks iseloomuomaduseks on loetud töökust (Balti parunid arvasid vastupidi). Tööd ja töökust on meil hinnatud muinasajast peale nii kirjasõnas kui rahvaloomingus. Ja korraga muutus kõik vastupidiseks.
Võimule tulnud Laari seltskonna esimeseks "saavutuseks" tuleb lugeda sõna "töö" kuulutamist sõimusõnaks ja tootmist häbiasjaks. Kogu elu pidi koosnema ainult äritsemisest, vahendamisest, teenindamisest ja kõige selle juhtimisest. Lõpetati tööliserialade õpetamine, mille tulemuseks on praegu oskustööliste puudus. Kahjuks kehtib selline tendents seniajani.
Võtame ükskõik millise kalendri ja vaatame 1. maikuu päeva. Kogu maailmas on see rahvusvaheline tööliste solidaarsuse päev ehk tööpüha. Meil on see aga kevadpüha või volbripäev, s.o nõidade püha. Oleme valmis nimetama seda kas või vanakuradi vanaema päevaks, kuid mitte tööpühaks, sest sõna "töö" on meil põlu all.
Praktiliselt oleme oma taasiseseisvumisperioodil tahes-tahtmata püüdnud arendada oma rahva negatiivseid iseloomuomadusi ning alla surunud positiivseid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)