Poliitkahjurid riigikaitse kallal

Toomas Hendrik Ilves läheb ajalukku presidendina, kes vabatahtlikult loobus sõjaaja kaitseväe ülemjuhataja vastutusest ning paralleelselt lasi kaitseväe juhataja ametikoha muuta poliitilis-ametkondlikuks kelgunööriks. Nagu ütleb Leo Kunnas: selle definitsiooni rõhk on sõna teisel poolel.

Vastutust kartev president ja Kaitseministeeriumi võhikud

Võiks arvata, et kaitseväe juhataja institutsiooni põhiseadusest välja viskamine (ehk selle institutsiooni madaldamine sisuliselt Kaitseministeeriumi osakonnajuhataja tasemele) on vaid tühine formaalsus.

 Tegelikkuses on see aga järjekordne korporatiivsetesse suhtlusvõrgustikesse kuuluvate ja sageli ilma igasuguse ametialase pädevuseta ametnike võit sõjandusala proffide üle. Täpselt see, mida näeme viimasel ajal kõige kõrgemal, kasvõi näiteks peaministri kantselei tasemel.

 Muide, Leo Kunnas kuulus, olles vaieldamatu oma ala professionaal, kaitseministri juures ellu kutsutud nõukotta, oli selle juht. Paraku ei huvitanud kaitseministreid proffide nõuanne. Eesti poliitikud, eriti aga broileriteks hüütud uus põlvkond, on omaenda tarkusest pungil, iseteadlik ja kõigutamatu oma otsuste õigsuses. Otsuseid aga aitavad vormida ametnikud, kelle haridus sageli ei vasta ametikohale; kes ei ole mitte hingega oma töö juures, vaid pigem üritavad päevi üheksast viieni veeretada, nii et ei tekiks vastuolu osakonnajuhatajaga ning soe tool ohtu ei satuks.

Mitte ministeerium, vaid kamin

Kunnas nimetab 13. aprilli 2011 mustaks päevaks Eesti sõjalise riigikaitse ajaloos.

 Mina nimetaksin seda Kaitseministeeriumi ametnike võiduks peastaabi ohvitseride üle. Sellest päevast alates on kõik riigikaitselised otsused tsivilistidest ametnike meelevallas ning kõrgemate ohvitseride kohtadele lastakse vaid neid, kes on lojaalsed politiseeritud ametkonnale rahvakeeli kaminaks nimetatud Kaitseministeeriumis.

 Selle ministeeriumi kõrgemad ametnikud ei ole huvitatud parimatest ohvitseridest. Neid ei huvita säravad isiksused ega tulihingelised patrioodid. Neid huvitavad sõjaväelased, kes liialt vastu ei vaidle, ning need, kes saavad aru, et pole ilus hammustada kätt, mis sind toidab.

 Kui kamina ametnikele ei meeldi tankid, rannakaitsepatareid, miiniveeskamine või hädavajalik ja juba ammu planeeritud ning selleks miljoneid neelanud Jägala sõjaväelinnak – siis neid lihtsalt ei tule! Arvaku ohvitserid mida iganes!

 Küll mängisid need ametnikud aastaid mõttega hankida kaitseväele 100 miljonit eurot maksvad transpordikopterid, mis oleksid kopeerinud piirivalvekopterite tegevusülesandeid.

 Tänu Kaitseministeeriumi ametnikele (eriline tänu Margus Kolgale!) on meil miljard krooni maksma läinud kolm plastikust miinijahtijat, millele ei suudetud aastaid meeskondi komplekteerida ja mis esmase sõjalise võimekuse seisukohalt on täiesti kasutud ehk lihtsalt ressursi raiskamine.

Uus, riigikaitse taandarengukava

Kui varasematest riigikaitse arengukavadest on alati koostatud selle kehtestamisel ka kokkuvõtlik versioon (nii umbes 10–15 lk), siis praegu kehtiva arengukava puhul seda tava ei järgitud. Nii polegi tavakodanikul kerge saada vastust küsimusele: kas meie kaitsevõime muutub kümneaastase perioodiga tugevamaks ja paremaks?

 Otse loomulikult kinnitavad ametnikud ja poliitikud, et just see arengukava on kõigi aegade parim. Mitte ühtegi uut võimekust kehtiv arengukava ei toeta.

 Kunnas ütleb selle kohta tabavalt: „Uue riigikaitse arengukavaga on sama lugu nagu põõsastesse peitunud ahviga, kelle paljast tagumikku pole näha. Kuid mida kõrgemale puu otsa ronib ahv, s.t mida rohkem seda kava avalikkuses arutatakse, seda rohkem on ahvi paljas tagumik kõigile näha.”

 Ametnike ja poliitikute huvides pidi ahv jääma põõsasse, et tema paljast tagumikku keegi jumalapärast ei näeks. Kui kümme aastat ehitatud kaitseväe juhtimissüsteem keeratakse pea peale, Kaitseliidu kaela lükatakse kaelamurdev kohustus juhtida maakaitset ning sõjaaja isikkoosseisu suurust vähendatakse poole võrra, siis kuidas saab seda nimetada progressiks?

 Kaitseringkondade kaotamise otsus jõustus augustis 2014, ajal, mil Ukraina sõda oli täies hoos.

Kui kindral Laaneots julges ühes intervjuus öelda, et see on täielik rumalus, siis nähvasid poliitikud ühele kõige teenekamale kindralile, et ta võiks Eesti riiki lugupidavamalt suhtuda!

Üldse on sümptomaatiline olukord, kus tegelikke patrioote püütakse sildistada ja mustata poliitikutest ühepäevaliblikate poolt, kelle jaoks sõnad „patrioot” ja „isamaa” on mingid arhailised ning arusaamatud mõisted.

Tänu Putinile!

Ma olen absoluutselt ühel meelel Kunnasega, et kui poleks Ukraina sõda kui äratuskella (esimene äratuskell oli küll juba Gruusia sõda, aga see meie poliitikuid ei äratanud), liiguksime täna täiskäigul palgaarmee suunas ning Kaitseministeeriumi haid oleksid kaitsejõudude peastaabi juba alla neelanud. Tänu Putinile on ehk mõnele ministeeriumi auahnele tippametnikule mõistus pähe tulnud; või siis on nad lihtsalt sunnitud hambaid kiristades Ukraina kriisi raugemist ootama.

 Kokkuvõttes – uue arengukava põhiline puudus on see, et uus juhtimisstruktuur muudab meid Venemaa relvajõudude jaoks ideaalvastaseks.

 Kujutan ka mina ette, kuidas Venemaa Lääne sõjaväeringkonna operatiivohvitserid mõtlesid seda sõjanduslikku nurisünnitist lugedes, et eestlased on vist päris lolliks läinud – lõhuvad ühe hoobiga ära aastaid ehitatud süsteemi.

 Täna on venelastel vaja korraldada vaid mõni täppislöök kas siis rakettide või GRU eriüksustega, ning Eesti patriootidel tuleb ilma tõrjerünnakuteta kohe üle minna sissivõitlusele.

 Raamatu sissejuhatuses nendib Kunnas kahjutundega, et paraku on Eesti esmane iseseisev kaitsevõime täna nõrgem kui mõni aasta tagasi. Lugejal paluks meie enda esmast kaitsevõimet mitte segi ajada olukorraga, kus Ämaris paiknevad NATO hävitajad ja USA väeüksus.

 NATO artikkel 5 paneb põhirõhu eelkõige just liikmesriigi esmasele iseseisvale kaitsevõimele.

Ka esimese Wabariigi nõrgim lüli olid võimupoliitikud

Eesti riigi hädaks läbi meie lühikese ajaloo on olnud ahned, rumalad ja silmakirjalikud poliitikud.

 Piisavalt osavad, et tsementeerida ükskõik mis vahendeid kasutades oma võim (Pätsi diktatuur; Reformierakonna poliittehnoloogiad ja hiiliv vaikiv ajastu), kuid liiga arad ja otsustusvõimetud siis, kui vaja läheb tõeliselt riigimehelikke otsuseid.

 Nõustun täielikult Kunnase raamatu mõttega, et just impeerium on olnud läbi sajandite Venemaale loomulik riikluse vorm ja impeeriumi ülesehitamisest loobumine tähendab Venemaale rahvuslikku enesetappu. Putin on reaalpoliitik, kes tunneb ajalugu väga hästi. Ilmselt kordi paremini kui Taavi Rõivas või Keit Pentus-Rosimannus.

Leo Kunnas lahterdab oma raamatus poliitikud olupoliitikuteks ja missioonipoliitikuteks.

 Pätsist rääkides saab vaid nõustuda, et Wabariigi algusaegadel oli Päts üsna üheselt missioonipoliitik, kuid bolševike verine kuld, mida nad Laidoneriga koos pesid, muud majanduslikud mahhinatsioonid ning hilisem diktatuuri kehtestamine näitavad selgelt, et kevadest 1934 olid nii Päts kui ka Laidoner muundunud olupoliitikuteks. Absoluutne võim teatavasti korrumpeerib absoluutselt. Nii juhtus see Pätsiga ja nii on see juhtunud Reformierakonnaga.

 Tänaste võimupoliitikute hulgast ei ole võimalik leida ühtegi missioonipoliitikut.

 Küll aga kuuleme olupoliitikute suust vestet, kui suurepäraselt on kaitstud meie piir, ja muud sellist muigama ajavat bullshit`i (vabandust, otsisin sobivamat sõna, kuid ei leidnud!).

 Vabadussõda andis meile usku, et suudame ka võimatut. Kuid selle asemel, et õigel ajal uueks sõjaks valmistuma hakata, kinnitas Eesti poliitiline juhtkond veel ka 1940. aastal, et kõik on hästi ja parimas korras. Kunnas väidab, et eestlased on üks kõige vähem oma ajaloost õppinud rahvas.

 Ja need, kes nüüd räägivad nn hääletu alistumise poolt, on kas konjunkturistid või nahahoidjad.

Nii paradoksaalne kui see ka pole, siis meie lühikesele iseseisvuse ajaloole tagasi vaadates tundub, et kõige suuremaks ohuks Eesti riigile on olnud Eesti võimupoliitikud.

Wabariik oli sõjaliselt palju võimsam kui praegune riik

Soome on muutumas meie maailmajao sõjaliselt kõige tugevamaks riigiks, mille sõjaaja-armee suurus on 350 000 meest koos 60 hävituslennuki ja Euroopa riikide võimsaima suurtükiväega. Piinlik ja vastik on kuulata Toompea poliitikuid, kes teevad Soome riiklusele etteheiteid, samas kui enda ühiskond on vaene ja vigane ning lõhkemas tigedusest ja väiklusest.

 Baltimaade sõjaliselt tugevaim riik enne II Maailmasõda oli Läti. Täna on lõunanaaber aga seisus, kus esmane kaitsevõime puudub ning hüpoteetiliselt võiks üks-kaks Pihkva dessantdiviisi pataljoni iseseisva Läti mõne tunniga ajalooks muuta.

 Kunnas kutsub oma raamatus 1939. aasta alistumise pooldajaid alla andma vaidluses alistumise üle, sest: „Te ju peate alistumist õigeks.”. Ja arutleb selle üle, mis ikkagi oleks vastuhakkamise puhul juhtunud. Eestil oli 1939. aastal 105 000-meheline sõjaaja-kaitsevägi ehk kolm diviisi. Lätlastel oli neid seitse. Täna oleksime kagu poolt kaitsetud, sest Läti on kaitsetu. Täna on Tallinn mere poolt ilma igasuguse kaitseta. Toona aga oli Eesti pealinn mere poolt kaitstud lisaks merekindlustele ka laevadega, sealhulgas allveelaevadega.

 Eestil endal oli arvestatav sõjatööstus, mis meil aastaks 2015 on hävitatud. Poliitikuid see ei huvita. Impordime, kui vaja!

 Muide, laguneva relvatehase „Arsenal“ suursugused tsaariaegsed hooned Tallinnas Erika tänava ääres lagunevad Rain Rosimannuse hella ja hoolitseva pilgu all.

 Wabariigi lõpuaastaks oli Eestil 11 000 tankitõrjemiini ja moodsad tankitõrjekahurid. Puudulik oli õhuvägi ning soomusvägi.

 Kunnas võrdleb Eesti sõjaväe ja Punaarmee Eesti-vastase väegrupi jõuvahekordi ning jõuab järeldusele, et ega Soome olukord meie omast palju parem olnud. Vahe oli vaid selles, et soomlased polnud argpüksid, vaid võtsid vankad vastu ja saavutasid kokkuvõttes võidu.

 Kunnas jõuab järeldusele, et kui Eesti 3. diviis oleks suudetud õigeaegselt Petseri rindele paisata, siis oleksime Punaarmee rünnakule vastu pidanud minimaalselt kuu ja maksimaalselt kolm kuud. Ma saaksin praegu oma vanaisa hauda külastada Eestis, mitte ei peaks leppima teadmisega, et ta puhkab Siberis, töölaagri lähedal nimetus hauas, kuhu sattusid sajad Punaarmeesse mobiliseeritud eestlased.

 Hääletu alistumine oli rahvuslik häbi. Loodetavasti õpetab see ajaloosündmus eestlastele, et mitte kunagi ei tohi usaldada olupoliitikuid. Kuid, nagu ma ütlesin, hetkel ei ole Toompea võimuliidus mitte ühtegi missioonipoliitikut.

Leo Kunnase raamatu kokkuvõtteks

Tänu sellele, et taasiseseisvunud Eesti elu tõmbasid käima missioonipoliitikud Vaino Väljas, Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar, Tiit Vähi ja Siim Kallas, on meie kaitsejõudude seis täna mitmeid kordi parem kui Lätil ja Leedul.

 Argpükslusele kalduva Ilvese ning igal võimalikul juhul vaid oma partei huve esikohale seadvate Ansipi-Rõivase-Rosimannuse juhtimisel aga ähvardab riigikaitse arengut seisang.

 Liitlaste üksused on mõeldud eelkõige siiski heidutuseks, mitte vahetuks konfliktiks Vene eliitvägedega. Meie poliitikud vaikivad sellest, et kriisi puhkemisel NATO vägede Eestisse toimetamise eelduseks on Kaliningradi enklaavi elimineerimine. See omakorda aga tähendab otsest sõda Venemaa vastu, mitte kaitselahinguid NATO liikmesriigi Eesti pinnal.

 Absoluutne prioriteet meie jaoks on esmase iseseisva kaitsevõime parandamine. See tähendab tanke ja rannakaitset koos reaalse õhutõrjega. Ehk siis neid võimekusi, mis kamina ametnikele miskipärast ei sobi. Esmane iseseisev kaitsevõime paraneb seda efektiivsemalt, mida vähem me anname tsivilistidest profaanidele otsustusõigust sõjaliste küsimuste (relvastuse hanked, sõjaline juhtimisstruktuur, kutsealuste värbamine) otsustamisel.

Riigikaitses ei tohi olla kohta ei argadele juhmarditele, libedatele tallalakkujatele ega omakasupüüdlikele olupoliitikutele!

JAKKO VÄLI, vaatleja

[esiletõste]    Kui kümme aastat ehitatud kaitseväe juhtimissüsteem keeratakse pea peale, Kaitseliidu kaela lükatakse kaelamurdev kohustus juhtida maakaitset ning sõjaaja isikkoosseisu suurust vähendatakse poole võrra, siis kuidas saab seda nimetada progressiks?

 [pildiallkiri]    ANNAME AU! Alates aprillikuust näeme paljude avalike esinejate kuuerevääril märki „Sinilill“, mis tähistab tänu ja tunnustust Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranidele ning nende lähedastele. Igal kevadel viib Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing läbi heategevuskampaaniat „Anname au!”, mis kutsub üles kandma sinilille rinnamärki veteranide ning nende lähedaste toetuseks.  Foto Kaitseministeeriumi kodulehelt

Jaga |