Vene poliitik ja kirjanik: Venemaa ise ja müüdid Venemaast

Te rääkisite Venemaad ja venelasi puudutavatest müütidest, aga ei öelnud, kellele need on kasulikud?

Igal müüdil on oma lugu ning omad objektiivsed ja subjektiivsed huvigrupid. Üldistada pole võimalik.

N-ö müütidel, mis on seotud lähiajalooga, on jah omad, konkreetsed huvigrupid. Kuid näiteks Loll-Ivani, kes ahju peal istub ega tee midagi mõistlikku,  peetakse sageli venelase isikupäraseks olemuseks. Tollel müüdil on ju küllalt vanad juured?

Mina suhtun sellesse lihtsamalt. Igal rahval on muinasjutte omast lollist. Näiteks Charles Perrault' „Saabastega kass" - kas seal oli kangelane tark või? Ta ju tegi vaid suu lahti, kass aga organiseeris kõik muu. Saksamaal oli vahva rätsep, kes seitse kärbest ühe hoobiga maha lõi ja siis kukkus uhkeldama. Pealegi, ega need olegi negatiivsed kangelased, sest lõppude lõpuks lahendatakse ju kõik probleemid, kuid seda tehakse natuke teisiti - headuse või kavalusega.

Lihtsalt pole tarvis sellest teha „rahvuslikku ideed". Ei prantslased ega sakslased ole sellest niisugust ideed teinud. Meie aga teeme... Minu arvates muinasjutt jääb ikka vaid muinasjutuks.

Miks tehakse Venemaal ahjupealsest Ivanist „rahvuslik idee"?

Põhjusi võib leida siit ja sealt: õigeusust, raskest elust, sellest, et vene intelligents on alati kõigesse kriitiliselt suhtunud. Kõik meie suured kirjanikud on alati olnud ka poliitikategelased. Gogol, Dostojevski, Saltõkov-Štšedrin. Samas ei saa ühiskonna üle otsustada Gogoli järgi, kuna Gogol oli satiirik. See oleks sama, kui otsustada ühiskonnas toimuvate protsesside üle Mihhail Zadornovi (vene tänapäevane suhteliselt keskpärane satiirik - I.V.) humoreskide järgi.

Tähtis on mõista, kust müüdid tulevad ja kuidas nad veendumuseks muutuvad. Müüdi muutumine veendumuseks on ohtlik, kuna on teada, et kui inimest pidevalt seaks nimetada, hakkab ta lõpuks röhkima. Kui öelda, et inimene on joodik ja otsa veel kinnitada, et viin on traditsiooniline vene jook, kuna selle töötas välja keemik Mendelejev, siis on varsti käes tõsine tragöödia. Pole ju sel juhul tegu enam alkoholismi kui haigusega, vaid traditsiooniga. Siis on sellega võidelda juba ääretult raske.

Kes kultiveerib neid müüte ja kust nad tulevad?

Igal müüdil on ajalugu. Mida just silmas peate?

Näiteks kas või müüti joomisest.

Olen vastanud sellele küsimusele väga põhjalikult oma raamatus „Vene joomisest, laiskusest ja julmusest". Ma ei tahaks hakata siin seda ümber jutustama.

Kuid faktid on niisugused: paarsada aastat tagasi oli vene rahvas üks vähemjoovaid rahvaid maailmas. Esiteks, Venemaal ei olnud viinategemise traditsioone. Kogu viin imporditi Euroopa riikidest, sest seda tehti viinamarjast, viinamari aga Venemaal ei kasvanud. Viljast hakati viina ajama alles 17.-18. sajandil. Nii et mingit geneetilist soodumust meil ei ole - see on lihtsalt haigus.

Kas praegune äärmiselt nutune seis joomisega ka paremuse poole muutub? Tundub, et vähemalt linnades küll.

Muutub. Eelkõige suurtes linnades - Peterburis, Moskvas. Mõni aeg tagasi tuli sõber tagasi Londonist, kus ta töötas. Tema rääkis, et võrreldes Londoniga on Moskva absoluutselt kaine linn. Ta polnud elus veel näinud nii suurt joomist kui Londonis. Juba lõunast alates juuakse õlut ja kõrtsid on rahvast täis. Neljapäevaõhtust saadik on tänavad purjus inimesi täis,  ja nii kogu nädalavahetuse.

Ma ei taha küll küsimust sel moel asetada, et seal juuakse rohkem kui meil. See on nende probleem. Lahendada on vaja omi probleeme. Igatahes Mendelejev viina ei leiutanud ja ka vürst Vladimir võttis ristiusu vastu muul põhjusel. Need on lihtsalt ajaloolised anekdoodid.

Mäletan, et kui möödunud aastal toimus Moskvas Eurovisiooni lauluvõistlus, olid paljud Lääne artistid üllatunud, et linn on ilus ning tänaval ei näe budjonnovkates ja automaatidega karusid. Vestlesin kord ühe peterburglasega, kes ütles, et paljus kultiveerivad venelased ise enda kohta igasuguseid  müüte - et üleliigset rahvast Venemaast eemal hoida. Kuidas seda kommenteerida?

Ise me neid asju muidugi ei kultiveeri, kuid positiivset imagot enda kohta ka ei levita. 2000. aastate algul tuli üks mu Austraalia-tuttav Venemaale tööle. Austraalias olevat talle öeldud, et ta peaks riietuma vaid vanadesse halli värvi riietesse, vastasel juhul röövitakse ta tänaval kohe paljaks. Noh, ta siis ostiski „kaltsukast" mingid vanad ja hallid hilbud ning lendas Moskvasse. Kui ta tänavale tuli, sai aru, et kohe vahistatakse ta kui kerjus. Esimese asjana läks ta poodi ning ostis korralikud rõivad, mulle aga vihjas, et Venemaal käiakse tunduvalt ilusamini riides kui Austraalias.

Kust siis selline mulje Venemaa kohta tuleb? Või on venelastel ükskõik, mida nende kohta räägitakse?

Kordan: igal müüdil on oma lugu. On müüt Venemaa impeeriumimeelsusest ja sellest, et Venemaa tahab kogu maailma ära vallutada. Sellega on kõik äärmiselt lihtne.

On tehtud kindlaks, millal ja kus see müüt tekkis - Napoleoni ajal. Napoleon oli propagandageenius ja valmistas ette ühiskondlikku arvamust. Ta pidi ju kuidagi seletama, miks ta 600-tuhandese armeega Venemaa peale läheb. Nii ta seletaski, et läheb Euroopat päästma, sest Venemaa tahab kallale tungida ning Euroopas pärisorjuse sisse seada. See olevat seotud Peeter Esimese testamendiga.

Hilisematel aastatel kasutati sedasama võtet - ikka jälle see Peeter Esimese saladuslik testament, mida tegelikult pole kunagi olemas olnudki. Enne Krimmi sõda Inglismaa ja Prantsusmaaga olid kõik Euroopa ajalehed sama juttu täis. See, et Venemaa kellelegi kallale ei tunginud, pole tähtis - anti ennetav löök.

Või Ameerika. Selleks et kulutada sõjamasinasse triljoneid dollareid, peab ju ameeriklastele seletama, miks seda tehakse. Peab olema vaenlane, kes tahab Ameerikale kallale tungida. Kui öelda, et näiteks Eesti või siis Soome on selline vaenlane, ei usu keegi. Suurem osa ameeriklastest ei teagi, et need riigid üldse olemas on. Kui aga öelda, et koletusuur Venemaa tahab Ameerikale kallale tungida, siis seda usutakse. Vaata vaid kaarti ja kõik on kohe selge!

Nii teenitaksegi roppu raha. Kuidas saaks Saakašvili teisiti Ameerika käest raha küsida, kui ikka selleks, et end kaitsta?! See oli ülimalt kasulik mõlemale poolele. Saakašvili sai raha, ameeriklastele aga seletati, et venelased tungisid väikesele ja uhkele Gruusiale (ingl Georgia - Toim.) kallale. „Vähe sellest, järgmine saab olema meie Georgia osariik!"

Hädasti on vaja veel triljon dollarit mingile järgmisele sõjalisele jamale kulutada. Triljonist omakorda tilgub lõviosa kellegi offshore-arvetele. Ameeriklased pole ju idioodid, et sellist raha asja ees, teist taga kulutada, kui Vene ohtu ei ole. Vaat selline on ühe müüdi huvigrupp!

Tulutoovad müüdid nõuavad, et neid pidevalt elus hoitaks?

Loomulikult! Siin ei ole midagi ainulaadset ja imelikku. Kui omal ajal oli Euroopas pidev Saksa-Prantsuse vastasseis, loodi ka kõiksugu müüte. Näiteks: sakslased on piiratud ja matslik rahvas. Lugege Jules Verne'i, kui ei usu! Või siis see, mida kirjutasid inglased prantslaste kohta.

Meie oleme suuremad ja vastasseis on lihtsalt pikaajalisem, seepärast on ka resonants võimsam. Need on normaalsed suhted n-ö konkureerivate firmade vahel.

Kord suhtlesin ühe Belgia poliitikuga, kes kinnitas, et tavakodanikku Vene ohuga hirmutada on imelihtne. Tuleb maakaardi peal Venemaad näidata, ja kohe võib kaitsetööstusele ükskõik kui suurt raha nõuda.

Mis edasi saab? Kuidas asjad arenevad?

Oma imagot teiste rahvaste silmis parandada on üsna mõttetu tegevus. Sellega on küll pidevalt tegeldud, kuid tulemusi eriti nagu ei ole. Ja ma ei arva, et me peame tingimata kellegi teise meele järgi toimetama. Ameerika ju ei arvesta kellegi arvamusega. Kõige hullem, et mitmed stereotüübid ajavad juuri rahva enda sees - näiteks arusaamine, et Venemaa vajab kõva kätt. Või et Venemaal ei ole kunagi demokraatiat olnud, seega peab olema isevalitseja, mingi järjekordne Ivan Julm, Peeter I või Stalin.

Sellised veendumused on äärmiselt kahjulikud. See eeldab ju, et keegi ise ei peagi vastutama - tsaar vastutab.

Niisugune stereotüüp aga ei vasta ajaloolisele tõele. Just Venemaal on kõige suurem omavalitsuslik kogemus. Polnud ju võimalik tohutut territooriumi valitseda tsentraliseeritult. Valitses just kohalik võim. Isegi kõige jõulisemate monarhide, näiteks Nikolai I  ajal elas maa oma elu. Meil valiti isegi tsaare - seda ei ole mitte kusagil mujal tehtud. Nõukogude ajal räägiti, et rahvale tuuakse vabadust, tegelikult ehitati võimuvertikaali.

Inimesed peavad lihtsalt meelde tuletama, et tegelikult osatakse väga hästi ilma „kindla käeta" elada ja pole meile vaja mingit Stalinit.

Kuidas on Ameerikal õnnestunud maailma rahuvalvajaks ning positiivseks kangelaseks saada?

Nad on väga oskuslikult töötanud informatsiooniga, nii oma kodumaal kui ka terves maailmas.

Kui meil möödunud sajandi 20-30-ndatel aastatel midagi veel tehti, siis hiljem on läinud kõik isevooluteed. 1990-ndatel muutusid kole moodsaks kõikvõimalikud paljastuslood. Ameeriklased heroiseerivad absoluutselt kõike, mis olemas olnud, olgu missugune sündmus tahes. Jah, nad usuvad tõepoolest, et reamees Ryan võitis Teise maailmasõja! („Reamees Ryan päästmine" Hollywood 1998, peaosas Tom Hanks. - I.V.) Meie neile asjadele tähelepanu ei pööra - häbeneme -, ja see on väga halb.

Mitte ükski riik ei saa eksisteerida positiivsete müütideta enda kohta. Ka perekonnas peab olema teatud mütoloogia, ja mida pikaajalisem see on, seda parem. Ei pandud ju varem aadliperedes asjata seintel esivanemate pilte ning lastele räägiti: näe, see on su vanaisa, kes võitles kodumaa eest ja sai ordeni; see aga on vanavanaisa, kes ehitas perehäärberi ning teenis kammerteenrina kuninga juures. Või see seal oli sinu vanavanavanaisa, kes teenis välja aadlitiitli ning kelle mõõk, millega ta vaenlase väepealiku pooleks raius, ripub siin seinal. Seepärast oli kasvaval poisil, kui tal endal tuli sõtta minna, juba makroidee, et ta ei võitle mitte ainult tsaari eest, vaid tema seljataga seisab kogu vana suguvõsa.

Nõukogude ajal kuulutati suguvõsad tabuks. Kui sinu vanemad ei olnud just töölised või talupojad. Vastasel juhul oli tarvis oma päritolu ära unustada. Oli vaja luua „uus inimene" - uus põlvkond, keda ajaloolised sidemed ei seo.

Palun rääkige täpsemalt komisjonist, mis võitleb ajaloovõltsimise vastu ja mille liige te olete. Kas komisjon töötab ainult Venemaal või kirjutab ta ka teistele riikidele ette, mis on tõde ja mis on vale?

Ikka ainult Venemaal muidugi! Ja üldse ei olegi see nagu päris komisjon - pole isegi oma eelarvet ja üldse on tal väga väike potentsiaal. Komisjon on pigem ekspertide kogu, kes tegutseb entusiasmist. Propaganda töötab aga tunduvalt efektiivsemalt.

Näiteks on Euroopas riike, kus on teatud ajalooline diskussioon kohtulikult karistatav.

Meil on  ajaloo koha pealt kohutav segadus. Näiteks jätkub meil inimesi, kes õigustavad kindral Andrei Vlassovit (Pärast 1941. aasta talviseid lahinguid Moskva lähistel teadsid kõik Nõukogude Liidus kindral Andrei Vlassovit. Stalini lemmikust kirjutasid vaimustatult keskajalehed ja teda nimetati "Moskva päästjaks". Viis aastat hiljem mõisteti Vlassov surma, kuna ta oli 12. juulil 1942. a pärast sõjavangi sattumist asunud Stalini-vastase Vene Vabastusarmee (ROA) etteotsa. Ralf R. Parve, Kesknädal 18.05.2005. - Toim.). Neid on vähe, kuid siiski on. Nad on veendunud, et Vlassov polnud lihtsalt hitlerlaste poolele üle jooksnud reetur, vaid vabadusvõitleja, kes võitles Stalini vastu. Need vaidlused käivad meil TV-s, raadios ja lehtedes, kirjutatud on terve hulk raamatuid. Vähe sellest,  nägin oma silmaga Esimesel Kanalil saadet, kus kaks ajaloolast kõige vaadatavamal ajal tõestasid, et Vlassov oli õige mees.

Need on diskussioonid. Mina olen seisukohal, et reetmisel pole õigustust. Kui Vlassov oleks enne sõja algust sakslaste poolele üle läinud, võiks seda vaadelda kui poliitilist dissidentlust. Et ta tegi seda sõja ajal, oli see selgelt reetmine.

Lõppkokkuvõttes olen veendunud, et kodumaad peab lihtsalt armastama. Venelased peavad armastama Venemaad ja suhtuma oma naabritesse ning neisse rahvastesse, kes Venemaal elavad, austusega. Eestlased peavad armastama Eestit ning austama samuti oma naabreid ning neid rahvaid, kes Eestis elavad. Vaid sel viisil on riik elujõuline.

Intervjueeris

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |