Ilvi Cannon: „Hoia tervist, ole aus, pea meeles vanasõnu ja armasta."

* Lugupeetud Ilvi Jõe-Cannon, Te tuletasite ennast eesti lugejale meelde 21. jaanuaril Delfi portaalis. Saite märkimisväärselt tähelepanu ja rohkeid kommentaare oma arvamusele „Miks Savisaare ümber on kõma, Sildami või Krossi ümber aga mitte?".  Oma artiklis ütlete, et „meie riigis kehtib neoliberaalse poliitika tagajärjel plutokraatia (rahavõim - Toim.) ja kui me seda poliitikat ei muuda, ei ole Eestist mõnda aega häid uudiseid oodata".

Mida peaksime esmajoones muutma? Kas valimised võiks midagi muuta? Mis Teid Eesti elus kõige rohkem häirib?

Arvan, et meie ohjeldamatut majanduspoliitikat tuleb muuta. Näeme selle poliitika tagajärgi mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Lääne kultuuriruumis, ning on selge, et kihistumine on viimase 20 aasta jooksul süvenenud.  Sellist situatsiooni nimetataksegi plutokraatiaks. Kuigi peaaegu 10 aastat tagasi sotsiaalteadlased osutasid Eesti ühiskonna ohtlikule nõrgenemisele (kaks Eestit), ei võetud ette samme, et pidurdada dispariteeti.

Valimised iseendast ei muudaks midagi, kui valitavate hulgas puuduvad ettepanekud, mis muudaks suunda. Praegune valimiskampaania näitab, et erakondadel pole visiooni ega julgeid ettepanekuid, mis konstruktiivselt arendaks meie majandust ja kultuuri. Minu meelest oleks meie rahvale loomulik kuuluda Põhjamaade kultuuriruumi tänu meie geograafilisele asendile, ajaloole ja traditsioonidele. Selleks, et jõuda Põhjamaade kultuuriruumi, on vaja muutust.

Olen kindel selles, et mida rohkem me sisemiselt võtame omaks väärtused, millega Põhjala riigid on järjepidevalt heaoluriikide ja kõige vähem korrumpeerunud maade hulgas, leiaks lahendusi paljud meie hädad.

Mis mind häirib Eestis kõige rohkem? Olen iga päev õnnelik, et Eesti on taas iseseisev riik pärast pikka pimedat ööd.  Aga mis häirib, on see, et meil on kujunenud eliit, kes on kiilunud end tippu kinni ega taha uusi tulijaid ligi lasta. Viimases Sirbis (18.02.11) TTÜ professor Kuno Janson käsitleb seda teemat kaunis põhjalikult (soovitan kõigil tema artiklit lugeda).

* Mäletan, et tulite Eestisse laulva revolutsiooni kõrglainel, olite ühiskondlikult hästi aktiivne, aga rohkem olite vist seotud Eesti Kongressi kui Rahvarindega. Kas Teile ei tundu, et tänases Eestis on mõlemad pooled rohkem või vähem õnnetud - rahvarindelased ütlevad, et „sellist Eestit me küll ei tahtnud", ja vaevalt et eestikongreslasedki nii väga õnnelikud on selle üle, mis toimub. Kas usute, et need kaks vabaduse tulles lahku löönud tiiba - rahvuslased ja keskerakondlased - võiksid Eesti tuleviku nimel koostööd teha? Või on lõhe parandamatult laiaks rebenenud? Kas eestlased üldse enam suudavad üksmeelt leida?

Olin küll Eestis 1990. a. kevadest kuni sügiseni ning aktiivselt seotud vabadusliikumisega, aga ei eelistanud ühte või teist tiiba. Käisin Eestis suhteliselt tihti alates 1971. aastast ning tutvusin paljude kirjanike, kunstnike jt ühiskonnas silmapaistvate inimestega. Peale Hirvepargis toimunud meeleavaldust 1987. a. ja järgmisel kevadel Rahvarinde loomist võtsin ühendust leedulaste ja lätlastega oma koduosariigis (Connecticut) ning organiseerusime Balti riikide toetuseks. Organisatsiooni nimi oli Estonian, Latvian and Lithuanian Alliance (ELLA) of Connecticut. 

Molotovi-Ribbentropi lepingu 50. aastapäevaks kutsusime Rahvarinde juhatuse liikme Mati Hindi meie meeleavaldusele peaesinejaks. 1990. a. olin pikka aega Eestis ja osalesin küll Eesti Komitee üritustel. Suurema osa ajast olin „Kultuuri ja Elu" toimetuse ruumides, mida arvukalt külastasid inimesed Läänest, ning tuli vahendada inglise ja eesti keelt. Samalaadset kirjalikku tööd oli ka palju.

Mis puutub üksmeelsusse tuleviku nimel, siis arvan, et selline soov on utoopiline. Igas riigis leidub erimeelsust ning demokraatlikus riigis seda talutakse. Koostöö on teistlaadi asi. Meil on põhiseadus, mis annab eesmärgid riigi korraks ja tegevuseks. Erakondade kohustuseks on tegutseda põhiseaduse raamides ja, kui nad osutuvad võimule valituks, tuleb neil koostöös kokku leppida. Ikka ja alati on ühiskonnas neid, kelle arvamused erinevad valitsuse omast. 

* Teie hea sõber Mati Hint on ühes oma intervjuus öelnud väga tabavalt, et „eestlaste religioon on ahnus". Kas jagate tema seisukohta? Te olete palju maailmas ringi käinud, kas sellist varjamatut ahnust, eriti eliidi hulgas, ilmneb ka  mujal?

Pean Matist ja tema seisukohtadest lugu, aga siiski ma ei saa nõustuda selle väitega kõigi eestlaste kohta.  Meie hulgas on inimesi - võib-olla mitte palju! -, kelle religioon on midagi muud kui ahnus.  Siin ma soovitaksin taas professor Kuno Jansoni artiklit, milles ta analüüsib meie ahnusekultuuri põhjuseid.

Ahnusekultuuriga võib tõepoolest üle piiri minna. Mõni aeg tagasi Indrek Tarand väitis, et Toomas Hendrik Ilves peaks edasi olema president, sest Eesti riik on liiga vaene, et maksta nii presidendipalka kui ka ametist lahkunud presidendi hüvesid. Indrek, sellepärast ei oleks küll vaja ebapopulaarset presidenti ametis edasi hoida! Vali mind presidendiks, ma maksan oma rahast hr. Ilvesele ametipensioni kinni!

* Olete väliseestlasest muutunud kodueestlaseks ehk Teie suund on olnud vastupidine praegusele üsna hirmutavale väljarändetrendile. Mis Teid siin võlus, miks Teie leidsite tagasitee, aga tuhanded Teie saatusekaaslased ei ole leidnud?

Kiusatus on vastata - „eestlase jonn". Arvan, et otsus tagasi tulla tehakse isiklikul tasemel. Mina ja mu kaasaegsed olime põgenemise ajal, 1944. aastal lapsed. 50 aastat hiljem, kui Eesti taasiseseisvus, olid paljud meist pensioni lävel vanavanemad. Kui oled juba nii sügavalt ühiskonda sisse elanud, pole kerge otsast peale hakata, eriti kui sul sünnimaaga polnud sidemeid okupatsiooniajal. Minu omapärane situatsioon võimaldas mul tulla tagasi Eestisse 1997. aastal ja tänu heale tervisele aktiivselt osaleda ühiskonna arenemises.

* Kas Eesti osaleb Teie meelest globaalpoliitikas? Kas Eestil üldse on iseseisev välispoliitika?

Oleneb, mida peetakse „osalemiseks".  Väikese riigina ei ole meil piisavalt ressursse, et tegutseda globaalselt. Eesti riik on mitme rahvusvahelise organisatsiooni liige ja meie roll neis tuleneb organisatsiooni eesmärkidest.

Võiks küsida: kas eksisteeribki iseseisva välispoliitikaga riiki? Kõigi riikide valitsused on pidevalt erinevate survete all ning selleks, et kaitsta oma riigi huve, mis on välispoliitikas primaarne, on tegelikult vaja leida partnereid.

* Kuna olete endine ameeriklanna, küsiksin, kuidas võiks ennast tunda praegu USA, kui Hiina jõuab talle järele, ja kui ennustatakse, et peatselt Hiina möödub Ameerikast. Kusjuures Obama ei toonud õnne õuele?

USA-s on paljud inimesed tuleviku üle mures. Aga mitte ainult USA-s, vaid paljudes riikides on see nii. Mulle tundub, et probleemiks ei ole majanduslik edu, vaid poliitilised raskused, mis võivad olla tagajärjeks, kui USA peaks kaotama oma juhtiva rolli. President Obama väljakutsed pärinevad eelmistelt administratsioonidelt:  suurim majanduskriis peale 1929. aastat, sõjad kahes kohas, terrorismioht riigi piires, pinged Lähis-Idas - kui nimetada ainult suuremaid. Obama võttis ametikoha üle 20. jaanuaril 2009 – kahe aastaga ei ole võimalik leida lahendusi sellistele probleemidele.

* Palun tutvustage ennast: kes olid Teie vanemad, kuidas sattusite USA-sse, kuidas on kulgenud Teie enda pereelu?

Ja lõpetuseks võib-olla mõni soovitus või märguanne või tähelepanek Eesti noortele: kuidas edasi elada, millele loota?

Olen sündinud Viljandis 11. oktoobril 1937 põlluharijate pere teise lapsena. Ema põgenes nelja lapsega Läände 1944. a. augustis ja isa läks rindele. Olime Saksamaal pagulaste laagrites (Ameerika tsoonis) kuni 1950. aastani, mil avanes võimalus immigreeruda USA-sse. Esimesed kaks aastat olime meie, lapsed, kiriku lastekodus. Siis kolisime Connecticuti, kus emal õnnestus leida tööd, millega ta teenis piisavalt, et majapidamist sisse seada.

Koolis hakkasin käima Geislingenis asunud pagulaste laagris. Jätkasin kooliõpinguid USA-s. Hea õppijana õnnestus mul minna stipendiumide toel ülikooli (Connecticuti Ülikool B.A. Ajalugu, 1961) ja ka magistrantuuri (Indiana Ülikool M.A. Politoloogia /Vene ja Ida-Euroopa Instituut, 1965).

Magistrantuuris kohtasin oma tulevast abikaasat, kellega abiellusin 1964. a. Läksin elama Lõuna-Carolinasse, kus mu mehe esivanemad olid elanud juba Ameerika revolutsiooni ajast. Nad olid töösturid ja nende ridades leidus ka haritlasi ning juriste. Meil sündis kaks last. 

Lahutasin 1971. a. ja tulin tagasi Connecticuti, kus kasvatasin oma lapsi ja osalesin ühiskondlikus elus. Eelpool juba viitasin oma tegevusele Balti riikide vabadusliikumises. Mu poeg on ehitusettevõtja Floridas ja tütre pere kolis suvel USA-st Singapuri, kui väimees võttis vastu VISA International'i Head of Corporate Relations koha.

Mida soovitada Eesti noortele?

Hari ennast, hari ennast, ja veel kord hari ennast! Hoia oma tervist, ole aus, pea meeles vanasõnu ja armasta.

Küsinud URMI  REINDE

[pildiallkiri:]

KUI OMA RIIK OLI VEEL TAASSÜNDIMATA: Aastal 1990 ajakirja „Kulltuur ja Elu" toimetuses. See oli tol ajal  silmatorkavalt eestimeelne väljaanne, ühendades nii kodu- kui ka väliseestlasi, samuti dissidente ja rahvarindelasi. Vasakult: Paul-Endel Lüdig (kuulsa muusiku Peter-Paul Lüdigi järeltulija, tuli tollal New Yorgist ja on hiljemgi kodumail käinud), Ilvi Cannon (neiupõlvenimega Jõe) ning paremal ääreL seisab tema poeg (praegu ehitusettevõtja) Benjamin Cannon. Keskel seisvad daam ja noormees kahjuks ei meenunud ei pr Ilvile, ei „Kultuuri ja Elu" tollasele peatoimetajale Sirje Endrele ega ka siinintervjueerijale. Kui keegi tunneb-teab, võiks Kesknädalaga ühendust võtta!

Jaga |