Mehe ja naise asi

Aadu Rast,      18. jaanuar 2006


Mõned riigid on aktsepteerinud homoabielud. Tegemist on siiski väga väikese inimeste arvuga, kes on ametlikult kooselu kinnitanud.
Normaalseks, elu edasi viivaks on heterogeensed abielud (kooselud üldse). Loodus tunneb ühesoolisi (putukate) liike, kuid võrreldes kahesoolistega on need manduvad. Kahesoolised on progressiivsed. Neil on palju suurem võimalus mitmekesistada, rikastada oma genoomi. Isendite vahel käib äge võitlus, hukkub hulgi, aga sellega kinnistub ka progressiivsem.
On teada hoopis kummalisi populatsiooni ellujäämise viise. Sellise putuka nagu palvetaja emasesindaja hammustab paaritamise ajal isasel pea otsast. Ma ei tea, milleks see hea on, aga nii see kord on.
Meie teadvusse on kinnistunud arusaam, et elu jätkub kahesooliste paljunemise tulemusena. Loomapaare (inimene seal hulgas) ühendab omavaheline kiindumus mitmetel põhjustel. Põhiline on järeltulijate saamine, nende eest hoolitsemine ja nende kaudu püsimajäämine, n-ö tuleviku kindlustamine.
Meie oleme harjunud pidama ja vormistama sellist kooselu abieluna eri soost partnerite vahel. Omasooliste vahelist kooselu me abieluks ei pea ja meie praeguse jurisprudentsi juures ei ole ka vajadust.
Miski ei takista samasoolisi koos elamast. Laste kasvatamist omasoolises perekonnas aga ei saa õigeks pidada, sest laps vajab heterogeenset perekonda. Muidu ootavad teda ees rängad katsumused. Kes annab homoseksuaalses peres garantii, et laps ei satu kokku väärastunud seksuaalkäitumisega inimestega? Siis oleks tegemist juba õudusega. Seda peab iga hinna eest püüdma vältida.
Seksuaalkasvatus on meil suuresti harimata tööpõld. Haritud ühiskonnas peab ka see tööpõld haritud saama. Abielu on mehe ja naise vaheline asi, millises vormis ja vormistuses see ka ei esine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)