Eesti poliitiline patoloogia

Hullus on üksikute juures midagi harvaesinevat - ent gruppides, parteides, rahvail ja ajastuil on see reegel.  (Friedrich Nietzsche)

Eelmise „vaikiva ajastu" algusest 1934. aastal tänini on Eesti meedia materiaalse tegelikkuse varjamiseks igasugu müüte ja illusioone loonud. Järgneval neljal aastal on oodata elektrihinna tõusu poole võrra, eurotoetuste äralangemise tõttu riigieelarve vähenemist veerandi võrra, haigekassa reservide ammendumist ja sündivuse langust, mis senise poliitilise kursi jätkudes teeb rahvale lõpu. Elu normaliseerimise asemel rünnati valimiste eel ja rünnatakse üha jõhkramalt edasi Edgar Savisaart, Keskerakonda (KE) ja Tallinna linnavalitsemist. See kõik küünib juba hullumeelsuseni.

KARL LUST

Tartu, SDE asutajaliige

Surmatee algus

Loodus on seadnud, et distressi korral hakkavad selgroogsete organismis tööle enesehävitusmehhanismid.

Midagi analoogset toimub ka riikide ja rahvaste elus, sest väline kallaletung mõjub seesmise kaudu. Halva seisu tunnusteks on konfliktsus, kiusamine, rahva huvidest võõrandumine, vastutustundetus. Viimast on iseloomustanud Eestis 40-protsendine toetus enamlastele 1917. aastal ja sama suur toetus Reformierakonnale (RE) nüüd. Mõlemal korral on ühiskonnas eluohtlik ülepinge. See rikub ühiskonna tagasiside - valitsusparteide kritiseerimine on sama taunitav kui okupatsiooniajal. 

Nõukogude aja lõpul oli meie peamiseks valupunktiks vähemusse jäämine omal maal ja allesjäämine üldse. Olukorra parandamiseks nõudis Lennart Meri loomeliitude pleenumil 1988. aastal igale lapsele kuus  90 rubla (ligi keskmine kuupalk - Toim.), mis kompenseeriks lapsele tehtavad kulutused. Sündivus tõusis samal aastal enam kui kahe lapseni naise kohta, mis oli 1980. aastate kõrgeim.

Mart Laari šokiteraapia ja reformide tõttu langes 60% elanikest alamklassi ning veerand lastest sattus absoluutsesse vaesusse. Iga vanem tahab oma lapsele eeskätt elamisväärset elu, ja seepärast pole ime, et sündivus langes ligemale kaks korda ning on praegu veidi tõusnud tänu sünnitusealiste suurele arvule. Eesti rahvastikukadu osutus üheks kõige suuremaks kogu maailmas!

Tasub meenutada, et nõukogude ajal oli leib söögikohtades tasuta ja poes üsna sümboolse hinnaga, liha müüdi tublisti alla omahinna, nii et paremate toiduainete saamiseks tuli sabas seista. Uus majandus vähendas lihatoodangut kolm korda ja piimatoodangut viis korda, milles on oma osa rahva ostujõu langusel. Leiva hind tõusis Tiit Vähi valitsuse esimese saja päeva jooksul viis korda, kivisöe hind 150 korda (nominaalhindades). Tekkisid prükkarid ja kodutud. Paljudele muutus elumõtteks eluspüsimine, vähesed said karjääri ja raha teha, mis aga on takistanud laste saamist. Reformid tõid kaasa kaose ja segaduse nagu plahvatus. Ühiskonna senised, sh igavesed seadused ja moraalinormid lakkasid toimimast (plahvatuste kohta vt J. Lotman „Hirm ja segadus", 2007).

Südametuseks sai kedagi süüdistada ajutises kooselus, abordis, suitsiidis, eutanaasiaihaluses, narkomaanias. Tapmiste arv kasvas hüppeliselt. Poliitiline võitlus käis rahvavõimu (demokraatia) ja rahavõimu (plutokraatia) vahel. Rahvarindele ja temast välja kasvanud parteidele oli esmatähtis inimene ja rahva säilimine, paremjõududele - raha ja omand, mis saadi kas tagastamise või ärastamise teel. Eesti põhivastuolu on töö ja kapitali vahel, sest keskteed peeti teostamatuks. Lääne-Euroopale, eriti Soomele, tagas sõja järel edu ja arengu solidaarsus ning sotsiaalne turvalisus. Eesti eliit põlastas mõlemat, mistõttu oli meie rahvas ebakindel, mõned šokeeritud ja vähesed taipasid, mis ühiskonnas toimub.

Laari ideoloogia järgi ühiskonda polevatki. Poliitpropaganda muutus paremäärmuslikuks, keskendudes raevu tekitamiseks poliitskandaalidele, mis varjutasid sotsiaalkatastroofi, ning levitas isikliku edu müüte, utoopiaid ja illusioone. Rahvas nördis, sest ebareaalsed unistused ei täitunud. Elu läks kiiresti allamäge. Hukatuse toojat nähti Rahvarindes (RR), mitte aga kapitalismis. KE-d  süüdistati kõiges võimalikus ja võimatus ka siis, kui võimul olid teised.

Süütunnet Teise Eesti ees varjati nende süüdistamisega, kes kapitalismi hammasrataste vahele jäid - nii ei pidanud nende heaks midagi tegema. Samas leidsid RR, KE ja SDE, et iga inimene väärib inimväärset elu. Oma olemasoluga meenutas RR nii kaotatud mõistust, millega me võitsime, kui ka inimlikkust, mille eest võitlesime. Valged jõud, kes taotlesid isiklikku rikastumist mis tahes hinnaga, kartsid neid rohkem kui surma või Venemaad.

Uue Eesti sümboliks sobib paremale kreeni kaldunud ja autosid täis parvlaev „Estonia", mis uppus kiiresti. Võimatu oli andestada neile, kes selle eest hoiatasid. Laim ja vihkamine hävitavad sageli lisaks süütule ohvrile ka süüdlase ja kaasajooksikud. Ei saanud ega saa elust kõrvale tõrjuda väikese rahva suure osa eluliste huvide kaitsjat ning temast teerulliga üle sõita, hävitamata rahvast ennast.

„Ilmeksimatuse sündroom"

Valitsevad parteid põevad koos rahvaga „ilmeksimatuse sündroomi" (T. Saarts, PM 9.11.2010), millel on võimekusluulu tunnused. Juba 18 aastat tambitakse meile pähe, et maailm eksib, ja ainult meil on õigus, meie peame maailma õpetama. Majandusedu oli illusoorne, tulenedes vara müügist, ja praegu oleme totaalses kriisis, mida ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid (IMF, OECD, Euroopa Keskpank, ÜRO) on meile öelnud, andes nii nõuandeid kui ka hoiatusi.

Meil pole isegi raha ega tahtmist sajatuhandelist töötute armeed ümber õpetada. Tuleviku rikuvad ära nälguses ja arenemisvõimetuses lapsed; teine osa on ülehellitatud,  kõik on ajupestud. Eestis puudub diskussioon eri diskursuste ja parteide vahel, konsensusest ja kokkulepetest rääkimata. Kõik on „poliitbüroos" otsustatud nagu enne perestroika't. Iivi-Anna Masso ei pea vajalikukski, et riik kaitseks eri ideoloogiaid (PM 18.09.2010), kuigi meil on vasakäärmuse asemele tulnud paremäärmus, mida praktikas peaaegu kusagil pole viljeldud. IRL ja RE teevad maha isegi tsiviliseeritud maailmas tavalise astmelise tulumaksu; rahvas usub, et parempoolsus on parem ja madalad maksud (eriti Venemaa omale lähenev tulumaks) jätavad meile rohkem raha kätte, kuigi pooled inimesed elavad peost suhu - aga meil on eelarve siiski tasakaalus!

Meie ebanormaalsele poliitikale ei otsitud Eestis alternatiivi isegi riigi suurima kriisi ajal, samas kui Põhjamaad on sotsialismile üles ehitanud maailma parimad riigid. Ärevust tekitas ühiskonnas allikakaitseseadus ennetavate kahjuhüvitistega vale ja laimu eest (656 SE). Hannes Rumm pidas seda isiklikuks kättemaksuks Eesti ajakirjandusele. Nõukogude ajal istusid dissidendid, kes julgesid tõtt rääkida, sama süüdistuse alusel Siberis ja kogu rahvast hoiti pideva hirmu all. Enamik inimesi elas selle kergelt üle, sest reeglid ja piirid olid täpselt paigas.

Nüüd on 20 aastat valitsenud paranoia, kaldutud nii sõnades kui ka poliitikas äärmustesse, ühiskond lõhestatud eri gruppidesse, parteide vaen ulatub kompromissituseni. Väljapääsmatuse tõttu käib julm ärapanemine. Pole võimatu, et jõuame stalinlikku tüüpi ettearvamatusse hirmuriiki, kus meedia on „sõnavaba". Üha olulisemaks peetakse ustavust RE-le ning KE pooldajaid kiusatakse taga ja põlastatakse. Hirm töökohta kaotada on võrreldav hirmuga Siberisse sattuda. Sellises õhustikus on mõistetav Priit Pulleritsu soov jätta moraalselt valimisõiguseta siit ära läinud inimesed, kes on mujal näinud normaalset elu.

Vaenlase kuju ja nõdrameelsus

Paranoiline isik võtab tegelikkusest tavaliselt õiged faktid, mille seob süsteemi haiguslik mehhanism. Mõtlemise ja käitumise aluseks on absurd, mida kogemus ümber ei lükka. Oma väidete kasuks otsitakse üha uusi tõendeid. Ühiskondlik psühholoogia on alati olnud paranoiline.

Pullerits kirjutas, kui Ksenja Balta astus KE, et see on kuratlik tehing, kus hing müüakse vanakuradile ja et seda teinud sportlastel ja artistidel on hakanud kutsealal halvasti minema (PM Arter 5.09.2009). Eve Heinla pärib, kas linnaisasid kimbutab needus, kui Jüri Pihl lahutas abielu (ÕL 17.09.2010).

Need ei ole reaalsed seosed asjade vahel. Usk üleloomulikku tekkis kiviajal, kui tegelikke põhjusi ei teatud ja kõiges otsiti süüdlast. Varauusajal, kui võidukäiku alustas raha ja usk omaenda mõistusesse, hakati põletama kümneid tuhandeid nõiduses süüdistatuid, kuna ei suudetud seletada kurjust ja katastroofe kiriku valitsetud ühiskonnas. Kõige rängemaks kuriteoks peeti usus kahtlemist. Meil on sarnases rollis „punased professorid" ja need vähesed ausad inimesed, kel on julgust ja vahel ka luba sõna sekka öelda.

Revolutsioonid on näidanud, et nad „söövad oma lapsi". Omade poolt hukati nii Inglise kui ka Suure Prantsuse revolutsiooni väljapaistvad tegelased. Stalin lasi hukata kogu Lenini-aegse parteijuhtkonna ja „vana kaadri". Laulva revolutsiooni kangelastest pole kedagi RR-is tehtu eest autasustatud, küll aga moraalselt hävitatud ja elust kõrvale tõrjutud.

Edgar Savisaar oli keskne kuju, kes juhtis meie iseseisvus- ja vabadusliikumist, kuid teda süüdistatakse paranoiliselt soovis „Eestit Venemaale maha müüa". Seda aga oleksid teinud hoopis need, kes elektrijaamu ja raudteed erastasid, sest viimaseks ostjaks olnuks ikkagi Venemaa. Eesti müüdigi, mis sest et Läänele, ning ainuüksi pangad viivad siit aastas välja miljardeid. Venemaaga kokkuleppele jõudes hoidis RR juht ära Kirde-Eesti „riigi" tekke. Talle etteheidetav kodakondsuse „nullvariant" on natsionalistide laim või haige fantaasia.

Negatiivne kuvand loodi talongidest, kuna nende eest sai ettenähtud kaupa alati odavalt osta. Talongid olid esialgu oma rahast ehk olulisemadki, sest takistasid venelastel Eestit tühjaks osta. Valitsusvastased üritasid pealinnas leivapaanikat tekitada, kuigi jahu oli külluses. Ka võiga sai probleeme tekitada.

Püüdes Savisaarele lõplikku pauku panna, korraldas Andrus Ansip riigi julgeolekule ohtliku Pronksiöö.

Opositsiooniliidrit kardetakse temale tehtud ülekohtu ja kiusamise pärast. Hirmu reaalne põhjus on ultraliberalism oma hukatuslike tagajärgedega. Ajalooliselt on meil hirm stalinismi ees, mida valged jõud edukalt ellu äratavad, müüvad ja oma kasuks tööle panevad. „Hirm konstrueerib ähvardava ohu," on öelnud Juri Lotman. Hirmu sünnitatud vaenlase kujud on meil vasakpoolsed, KE ja Savisaar, kes taotlevad Eestis normaalset euroopalikkust (KN 02.03.2011). Meedia kujutab juba 20 aastat kõike, mis neisse puutub, omakasupüüdliku, ohtliku ja väärana sellepärast, et ta on nende vastu. Kahtlustele on antud süütõendi kaal.

Kord küsis Edgar Savisaar ETV-s: „Aga mida mul Venemaale müüa on?" Tekkis piinlik vaikus.

Edgar Savisaare enda majandusliku võimekuse kahtluse alla seadmiseks (Äp 3.11.2010) ja tema suhtes ebakindluse tekitamiseks kirjutas Äripäev teda ähvardavast näljapajukist (11.10.2010) kui ka viljakast tegevusest laenaja ja ettevõtjana. Nii ununevad IME, taasiseseisvumise edukus ja rahva hea käekäik, kui valitsuses olid Savisaar ja KE, ning viimatinimetatute pakutud abinõud Eesti (majanduse) tugevdamiseks.

Saates „Olukorrast riigis" heitis Kalle Muuli osale rahvast ette, et nad ei usuks, et  Savisaar vägistab surnuaial lastelaipu, kui teler seda näitaks. Kas see ütlus oleks vaikselt alla neelatud ka siis, kui seda oleks väidetud Andrus Ansipi või Urmas Kruuse kohta? Arvamus, et inimesed peaksid seda uskuma, tähendab ootust, et kogu rahvas on nõdrameelne. Vähesed teavad, et televisioon ei edasta tegelikkust, vaid sellest loodud kujutlust (R. Palmaru).

Kollased lehed

Meedia loob oma fiktsioonide maailma, kombineerides tegelikkuse valikulisi killukesi, millest osa käib inimeste eraelu kohta. Reaalselt ei kaitse eraelu ei põhiseadus ega lugeja seesmine eetiline barjäär.

Siin tuleb ilmsiks üks antiikajast tuntud loogikaviga ja demagoogiavõte. Inimese väidete ja poliitika asemel kiidetakse või tümitatakse teda ennast, kuigi need on erinevad tasemed ja maailmad. Näiteks V. I. Lenini laitmatu riietus ja käitumine, erakordsed vaimsed võimed ja aadlitiitel ei prognoosinud mitte midagi tema poliitiliste suundumuste kohta. Eesti võiks ehmuda hea renomeega Indrek Tarandi edust, sest tema poliitiline platvorm oli teadmata ja üksikkandidaat on Europarlamendis sama hea kui tühi koht.

Pealinna meeril oli vajalik visiit Rhodosele ning ülitähtis ülesanne esindada Eestit ja Tallinna Shanghais maailmanäituse ajal Eesti päevadel. Eesti Ekspress, Äripäev ja Õhtuleht lansseerisid neid visiite kui armuseiklusi ja puhkusereise ning põgenemist koduste probleemide eest, tekitades lihtrahvas kadedust ja põlgust.

Kui lähtuda juhuslikest asjaoludest, võib näiteks väita, et Jaan Poska käis 1920. aasta algul Tartus viina joomas ja saunas (need kuulusid rahuläbirääkimiste juurde). Siiri Ehala laskus lugejate rõõmuks veelgi madalamale, väites, et Sofia Derjugina saavutused ja sissetulek sõltuvad sellest, kui lahke ta mõne mehe vastu on (PM 22.10.2010). 8. septembri ÕL näitab linnapead ühel pildil referendi siresäärtega. KE esimehe ja maarahva kongressi halvustamiseks ei kirjutatud midagi kongressi otsustest ja tähtsatest väliskülalistest, vaid PM piirdus halvustavate piltidega.

Halba varju heidaks ka Savisaare näitamine üksi, mis saadaks sõnumi: keegi teda ei taha. Ülaltoodu iseloomustab Eesti trükimeedia kollasust, selle tarbijate südame- ja silmailu ning avalikkust, kes sellise rüvedusega lepib, mitte Savisaart.

Mõne isiku või partei puhul on meedia piisavalt eelarvamuslik, et üleüldse küsida, kas kõnealune sündmus on toimunud. Äripäeva toimetus ja Aivar Hundimägi, Ahto Lobjakas (PM), Mirko Ojakivi (EPL) ja EE pärisid justkui ühest suust: kes juhib Savisaart, mida ta oma rahastajate rõõmuks tegema peab ning mida ta varjab? Kuna laenanud on ka teised poliitikud, ja samuti välismaalt, nagu president Ilves, kuid nende puhul nii ei küsita. Jääb mulje, et tegemist on paranoia, mitte uurimisega.

Eelöeldut pehmendab küll reformist Jaanus Rahumägi Kreeta-suvila afääri paljastamine (ÄP 25.-28.11.2010).

Kaasajal on meedial ühiskonnas määrav osa võimu ametliku „tõe" kehtimapanekuks (M. Foucoult) ning inimesed peavad elama selle loodud kujutlustes ja müütides. Soomlane Sami Lotila paneb vihastama neid, kes reaalsest elust irdununa tahavad elada kollektiivse fiktsiooni klantspildi-Eestis.

Arutu vaen ja Tallinna kiusamine

KE juhitud Tallinn valiti maailma seitsme kõige intelligentsema pealinna hulka ning sai Euroopa kultuuripealinnaks, ta on rohelise pealinna mõtte algataja. Euroopa komisjon valis linna kriisiga kõige paremini toimetulejate esikümnesse 24 riigi 131 linna seas. Linna juhtisid siis KE ja SDE koos.

Võimuparteid ja valitsus viisid meid maailma viie kõige kiiremini langenud majandusega riigi hulka ning sellest august väljatulekuga saame teiste Euroopa riikidega võrreldes väga halvasti hakkama. Ometi on see tõstnud valitsuse ja RE populaarsuse tippu, mis on maailmas ebatavaline ja seletub enesehävituspüüuga. Savisaare ja KE vastu on ühiskondlikku psühholoogiasse süstitud sellist mürki, mis tapab nii et arugi ei saa. Eestlane on juba 800 aastat harjunud võimule kuuletuma ja pugema, ning erinevalt võimuparteist saab KE-d karistamatult kiruda ja kiusata.

Eesti sisepoliitika põhisisu on juba 20 aastat võitlus „savisaarlusega". KE vaenlased ja oponendid ei suuda Tallinna tohutut edu kuidagi taluda ning riiki neli aastat valitsenud RE ja IRL koalitsioon ajas pealinnavastast poliitikat sellise määrani, et abilinnapea Deniss Boroditš nimetab seda hullumeelsuseks (Äripäev 11.11.2010). Meedia näeb ja ootab halba eeskätt Tallinnas, norides väiklastes pisiasjades. Ühel hetkel ei suuda Enn Vetemaagi (SDE) enam taluda kaasaegse kapitalismi pealetungi Tallinnas ja idealiseerib nõukogudeaja arenematust (PM 11.11.2010).

Pealinna probleemid tulenevad riigi ja valitsuse ekslikust poliitikast ning eestlastele omasest kadedusest ja kiusust, mis olla orja viimane pelgupaik (R. Taagepera EPL 29.10.2010). Kiusajad ei ole moraalsed aateinimesed, vaid südametunnistuseta psühhopaadid, kes ammutavad oma jõu negatiivsest. Võimalikuks teeb selle grupi või avalikkuse (vaikiv) heakskiit. Õpetlikud on selles suhtes film „Klass" ja selle järjed. Reaalses elus tolereeris Eesti avalikkus Tõnu Trubetsky mõnitamist ETV-s, tema vaimset terroriseerimist ja tapmisähvardust KE-sse astumise pärast. Poliitiline vaen ja ebaõiglus on Eesti kümnetele tuhandetele elamiseks liiga ebameeldivaks muutnud. Rahvastikukao (koos sündimata lastega ca 300 000) korvamiseks ja majanduse käigushoidmiseks ei ole pääsu võõrtööjõu massilisest sissetoomisest. Eesti ei ela seda üle, nagu ta varsti ei suuda toita mittetöötavat osa rahvastikust. Kaks katastroofi põimuvad. See on osa parempoolsuse hinnast.

Parempropaganda kasutab ka kaitsetuid lapsi, kelle põhiprobleemiks on tühi kõht ja arendavatest tegevustest kõrvalejäämine. Kui Mailis Reps pakuks neile keskkoolis sooja toitu, siis Ene Ergma rohkem füüsikat. Juba algklassides kiusatakse ja mõnitatakse neid, kel pole moekaid rõivaid. Probleemi varjamiseks kirjutas EPL 22. oktoobril esileheküljel hiigeltähtedega „Tallinn surub vaeste perede lapsi ränga võlakoorma alla", mis jääb alateadvusse paratamatult kummitama.

Vaesus on riigi ja rahva sotsiaalne probleem; Tallinn ei puutu asjasse. Terve mõistus ei märka harva erandit ja jätab selle kõrvale, kuna see kinnitab reeglit. Tavamõistus toimib enamasti vastupidi ja meedia otsibki ebatavalisi üksikjuhtumeid. Eranditult iga inimest puudutav seadus on käibemaksu tõus, mida tehti põhiseaduse vastaselt nelja päevaga. Tehtust tähelepanu kõrvale juhtimiseks löödi eelmisle aastal hüsteeriliselt lamenti Tallinna üheprotsendise müügimaksu ümber, mille tubli kaupmees suutnuks hindu tõstmata enda tuludest säästa. (Müügimaks tõi Tallinna linnakassase juurde 146 miljonit krooni.-Toim) Nüüd vähemasti saavad kodutud linnalt peavarju ega külmu surnuks, inimesed kaunis Jaani kirikus palvetada ja Vabaduse väljakul paraadi vaadata.

Inimest eristab loomast ainult kultuur. Üksnes tänu kultuurile saab ta oma leiva. ERSO-lt kokku hoida soovitud miljonid tegid Eesti maailmas tuntuks ja jäävad meie kultuuriajaloo „suursündmuseks". Politsei eelarvet vähendas valitsus 400 miljonit krooni ning kaitsepolitsei oma 40 miljonit krooni (Ain Seppik Riigikogus 17.11.2010). See võiks ehmatada isegi tulumaksu langetamisest tulu lõiganud eliiti, kui meedia eesmärk poleks tõe varjamine. 

Iga võim jagab ressursse ja võimalusi ümber oma huvides. Eesti valitsused, eriti Ansipi teine valitsus, toetas tippeliidi rikastumist ja priiskamist terve riigi arvel, kuna puudub astmeline tulumaks ja luksusmaks. Inimesed ei oska pahaks panna, kui Marek Strandberg sai riigieelarvest 86 miljonit krooni asutusele, millest maksta palka endale, elukaaslasele ja sõpradele. Taavi Veskimägi pandi konkursita tema jaoks loodud hiigelfirma „Elering" etteotsa. Meedia tõstab aga kära siis, kui linnavalitsus julgeb mõne keskerakondlase tööle võtta.

Lõpumärkmed

Meie teadmised ühiskonnast on napid, ekslikud ja sõltuvad vaatekohast, kuid midagi veenvat saab siiski öelda. Inimesel on hirm nii reaalse ohu ees kui ka sotsiaalselt konstrueeritud objekti, näiteks „nõidade" ees (J. Lotman). Eesti rahva hirmude juured on ajaloos, kus tuhat aastat on olnud rohkem vägivalda, tapmist ja õudu kui paljudel teistel. Praeguses riskiühiskonnas valitseb oht kõiki igal ajal ja kõikjal. Sotsiaalsete riskide maandamiseks on Eesti otsustanud teha vähem kui normaalseks peetakse. Meie praeguse sallimatuse ja paranoia põhjused on ekslikult valitud äärmusliberalismis, millel on alati hukatuslikud tagajärjed. Vaenlase kuju loomine ja patuoinaks tegemine pärineb kiviajast, kui tegelikke põhjusi ei teatud ja otsiti vaid süüdlasi. Mõned Aafrika suguharud teevad seda tänini, arvuti ja interneti abil. Eesti uus eliit on süüdlaseks ja vihaaluseks teinud Savisaare ja KE, kelle puhul ignoreeritakse ka riigile eluliselt olulisi ettepanekuid. KE ja ka SDE seisukohtade ignoreerimise hinnaks on kujunemas rahvuse häving. Kui fakte vaadata, siis rahvas seda soovibki. Mida ekslikum kurss, seda fanaatilisemalt sellesse usutakse.

Midagi saaks leevendada, aga Eesti eliit ei suuda põhimõtteliselt taluda arusaama, et ühiskonnast saadud rikkusi tuleb tõrjututega jagada. See on Läänes ebaharilik. Südametunnistuse rahustamiseks ja sotsiaalse sidususe säilitamiseks on iga eliit mahutanud rikkusi kultuuri (sh kirikute ehitamisse) ja heategevusse.

Ajaloo- ja ühiskonnaseadused avalduvad läbi inimeste, kes saavad midagi prognoositust erinevat teha. Sellest tekivad vastutus, oma osa kollektiivses süüs; ühiskonnaasjades asjatundmatul „ühemõõtmelisel" inimesel on kõige lihtsam omaenese valulisi jooni näha teiste juures (Vytautas Kavolis). Vahel ei jookse hea ja kurja piir mitte inimeste vahel, vaid nende sees. Leonidas Donskis leiab, et vihkamise põhjus on alla surutud süütunne ja enesepõlgus. Allasurutud häbitunne sünnitab raevu. Äng tuleneb raisatud elust.

Sellele võib mõelda ka nüüd, peale valimisi, kui Eesti valmistub uueks valitsemisperioodiks. Hea, et meil veel üldse oli võimalik valida.

[fotoallkiri]    OLID AJAD: Rahvarinde üritustel Mari Hint, Rein Veidemann, Siim Kallas ja Heinz Valk oli 20 aastat tagasi olulised rahva liidrid. Tänaseks on vaimuinimesed võimult taandunud.

[4 esiletõstet]

Uue Eesti sümboliks sobib paremale kreeni kaldunud ja autosid täis parvlaev Estonia, mis uppus kiiresti.

Eesti sisepoliitika põhisisuks on juba 20 aastat võitlus „savisaarlusega".

 Parempropaganda kasutab ka kaitsetuid lapsi, kelle põhiprobleemiks on tühi kõht ja arendavatest tegevustest kõrvalejäämine. Kui Mailis Reps pakuks neile keskkoolis sooja toitu, siis Ene Ergma rohkem füüsikat.

Keskerakonna ja ka sotsiaaldemokraatide seisukohtade ignoreerimise hinnaks on kujunemas rahvuse häving.

KARL LUST

Tartu, SDE asutajaliige                                                (Täisversioon, paberkandjal ilmub lühendatult)

Jaga |