Kaie Kõrb alla ei anna

URMI REINDE,      05. oktoober 2005


Estonia kauane priimabaleriin, praegune tantsupedagoog Kaie Kõrb on tulvil südikust ja töötahet. Kuigi ta näeb välja jätkuvalt haprakene, väidab ta, et on Eesti ülevoolavas negatiivsuses kasvatanud endale paksu naha. Tema saavutusterohke töö tipploomingulises keskkonnas ja rikkalik kogemus tunnustatud professionaalina võimaldab talle samas julguse asuda tõsisemalt ühiskondliku töö juurde: Kaie kandideerib Keskerakonna Haabersti nimekirjas Tallinna linnavolikogusse.

Eelmisel nädalal valis Estonia endale uut teatrijuhti. Valiti aga hoopis vana tagasi – 11 aastat teatri eesotsas toimetanud Paul Himma võitis valijate seas usalduse veel kolmeks aastaks. See ei olegi nii tavaline, et põhimõtteliste ja üsna tormiliste muutuste kaudu kiirelt arenevas noores riigis püsib mõni asutusejuht nii kaua.

Kõrbist sai pedagoog
Allakirjutanu üllatuseks publikut hullutanud esibaleriin juhivalimiste teemal pikemalt peatuda ei soovi. Kõrb ei ole enam rahvusooperi palgal. Ta leiab, et pole eetiline anda hinnanguid oma endisel töökohal toimuvatele protsessidele.
"Mina olen sõlminud Himmaga rollilepingu, mille järgi tantsin aastavahetuse ballil ja pärast teatri remonti neli etendust. Remont saab läbi kevadeks. Sügisel mind laval ei näe. Tiit Härmi arvates võin minna pensionile või ükskõik kuhu. Mul on käsil juba muud ülesanded."
Neli etendust, kus kuulsat nime 'Kaie Kõrb' veel näha saab, on kaks "Luikede järve" ja kaks "Cassandrat". Seni teeb ta oma igapäevast tantsuõpetajatööd Toompeal Tallinna riiklikus balletikoolis, kus annab erialatunde.
Eriti tore on Kaiel töötada enda loodud balletistuudios, kus ta kolm korda nädalas rahmeldab 3–12aastaste lastega. Lausa imelik – balleti vastu tunneb Eestis huvi nii suur hulk lapsi, et tasub pidada erastuudiot?
"Jah, mul on tõesti palju vahvaid lapsi, kokku 140. Kõik tüdrukud! Mis puudutab tasuvust, siis Eestis on need kooliasjad ikka hästi naljakad – minu meelest tegelevad õpetajad heategevusega."
Kõrb lisab, et ta peaks vist matemaatikat või keemiatunde juurde andma, siis saaks täiskoormuse ja täispalga.

Tüdrukud tahavad ilusaks saada
140 last eraballetistuudios on Tallinna kohta üsna suur arv. Kas tõesti eesti emad loodavad, et nende tütardest tulevad priimabaleriinid? Meil peab ju kõik olema viimase peal, trendid nõuavad hirmutavat maksimalismi. Kui Kaie Kõrbi kool, siis peavad sealt ilmtingimata väljuma Kaie Kõrbid. Kas nii?
Kõrb üllatub küsija profaanliku hinnangu peale. "Üldsegi mitte! Esiteks ei käi stuudios ainult eesti tüdrukud, on vene lapsi ja siin resideeruvate diplomaatide järeltulijaid. 5–7aastased tuuakse siia selleks, et nad kehaliselt areneksid, õpiksid kuulama head muusikat, omandaksid väärika rühi."
Kaie kinnitab naeratades, et ta ei käi oma stuudiolaste seas piitsaga ringi, vaid õhutab neid vabale enesetundele ja julgele loomingulisele eneseväljendusele. "Õpilastel on mõnus tunnis käia, nad saavad positiivseid emotsioone, neil on ilusad kostüümid, me anname kevadel kontserdi avalikul laval. Kuid neist ei pruugi tulla ega peagi tulema suured baleriinid. Kõik kokku on noore inimese füüsilis-vaimne areng läbi enda kehatunnetuse. Missugune tütarlaps ei taha siis kena välja näha?"

Häid uudiseid Moskvast
Kõrb on neli aastat õppinud Moskva Riiklikus Teatriinstituudis pedagoog-repetiitoriks. Kohe saab kõrgkool läbi, jäänud on diplomitöö. Diplomi kaitsmiseni jõuab Kaie 2006. aasta kevadel.
"Olen väga tänulik haridus- ja teadusministeeriumile, et on leitud võimalus mind riigi poolt toetada. Vastasel korral ei oleks selle maailmakuulsa teatrikooli lõpetamine kõne alla tulnud. Esimese aasta õppisin oma raha eest, kaasa aitasid sponsorid ja sõbrad. Ikkagi oli meeletult raske."
Lõputöö ei ole diplomietendus, vaid põhjalik kirjalik kokkuvõte isiklikust metoodikast ja oma tantsuklassist. Kaie sõnul on Moskvast hangitud täiendav haridus tipp, mida ei saa kusagilt mujalt.
"Õppisin sealt juurde teadmisi ja kindlust. Võibolla mõni on nii andekas, et sünnib kohe tugevate pedagoogieeldustega. Enamasti kujunetakse heaks õpetajaks erinevate kogemustega, mida kogutakse eri riikides, eri koolides aastate jooksul. Tiiu Randviir arendas end Stuttgardis, töötas Austrias, õppis palju kolleegidelt, kuigi ta on ise väga andekas. See, et Moskva õpingud on lõpukorral, ei tähenda, et ma valmis olen. Arendan ennast pidevalt edasi. Aga Moskva perioodiga jäin ülimalt rahule."

Eestist ära ...
"Mu sõbranna, endine estoonlanna Marina Seletskaja läks Eestist ära, tantsima Berliini. Kui teda näen, räägib ta vaimustunult, kuidas sealses teatris on loodud kõik tingimused, et just loominguline inimene ennast hästi tunneks. Sinu asi on vaid tantsida, sinu asi on anda endast maksimum alal, milles oled parim. Sa ei pea jooksma ega võitlema enda eksistentsi eest, ei pea otsima lahendusi mingites intriigides. Ta ütleb isegi nii, et see, mida ta Eestis oma töös üle elama pidi, on möödas nagu halb unenägu."
Kaiel on kahju, kui lähevad ära head, tublid ja andekad inimesed. "Kas tõesti ei ole meie riigis nii palju ressursse, et neid saaks siin hoida?"
Üritan koos intervjueeritavaga meenutada, millal ma ise või keegi mu laialdasest tutvusringkonnast sai elamuse mingist Estonia etendusest. Meenubki umbes kolm elamust umbes viiest viimasest aastast, aga kahjuks kõik negatiivsed. Ja muide, ka publik ei ole enam see, kes hardunult etendust jälgib. Krõpsud, kommid, shokolaadid, alkoholihais, ringi transvaalivad lapsed, kõvahäälselt jutlevad inimesed. Ju neil on igav. Võibolla on ka see eesti teatris sümptomaatiline?
Ülemerenaabrid suunatakse Estonia etendustele koos odavate laeva- ja hotellipaketi piletitega. Ühes suvises SL Õhtulehes andis intervjuu ärimees Aivar Riisalu, kus kurtiski, et keegi tema sõber läks naisega rahvusooperisse oma arust pidulikult kultuuriõhtut veetma, ja tulemus – purjus soomlane oksendas ta täis. Täpselt sama fakti meenutas Riisalu mõni kolmapäev tagasi siinsamas Kesknädalas. Ju oli sedavõrd vapustav üleelamine.
Kes on tänases Estonias Georg Ots, Helmi Puur, Helgi Sallo, Kaie Kõrb ..., kelle peale rahvas tormi jookseks? On see nostalgia, vigisemine, kibestumus?
Kaie Eestist ära minna ei taha. "Ma ei ole allaandja tüüp. Neile, kes seda sooviksid, ma nii palju rõõmu ka ei tee."

Milleks veel poliitika?
Kõrb leiab väljapääsu tumedatest mõtetest suundumuses ühiskondlikku ellu. Tema meelest on Eestis liiga palju üksteise halvustamist, ärapanemist. "Keskerakond meeldib mulle sellepärast, et kõik seda sõimavad. Kui Kalev Kallo mind kandideerima kutsus, mõtlesin, miks mitte – mu nahk on juba nii paks, elan selle sõimu ka üle, et ma keskerakondlane olen!"
Kaie imestab, kuidas Keskerakond on kõigil hammaste vahel, aga keegi ise ka midagi paremat ei tee. "Jälle hästi naljakas – Keskerakond teeb, on paha, Keskerakond ei tee, ikka paha!"
Eesti on väike ühiskond, miks siin riieldakse omavahel kogu aeg? Kaie on tähele pannud, et kui sul halvasti läheb, siis küll mõni tuleb lohutama, aga kui sul hästi läheb, ära loodagi, et keegi sind kiidab või tunnustab. Pigem on nii, et kui oled mingi suure ja hea asjaga maha saanud, saad sõimata veel pealekauba!
"Meil räägitakse teedest ja maanteedest, teeaukudest ja teeremontidest, meil valmivad kaubamajad, üks uhkem kui teine. Kes räägib kultuurist?"
Soovitan, et Kaie võiks oma muredest avalikumalt rääkida, raadios, televisioonis. Küllap leiaks see teema laiemat kõlapinda. Kas pole kutsutud?
"Nad ju vihkavad Keskerakonda! Ma ei tahagi sinna minna. Mul oli hiljuti fantastiline elamus, andsin intervjuu venekeelsele STVle. Milline reporter! Aitas inimesele igati kaasa, toetas, suhtus hästi südamlikult. Aga eesti kanaleid vaatad – reporterid ründavad vaest küsitletavat nagu prokurörid, ja keeravad asja ise oma kommentaaridega veel teistpidi, tingimata halvemaks ja valemaks. Ma ei kujuta ettegi, kellega ma TV-s tahaksin rääkida."
7. oktoobril esitleb aktiivset karjääri lõpetav Estonia esitantsijanna oma raamatut "Kaie Kõrb rambivalguses ja -varjus", mille pani kokku Kesklinna linnaosa valitsuse avalike suhete juht Ivo Parbus. Loodame järgmises Kesknädalas seda põhjalikku isikulugu lähemalt tutvustada.

Foto JAANUS KÕRV
VÄGA KAHJU: Baleriinil ja tantsupedagoogil Kaie Kõrbil on kahju, kui Eestist lähevad ära tublid ja andekad inimesed. Ta küsib, kas tõesti ei ole meie riigis nii palju ressursse, et neid siin hoida? Nemad koos abikaasa Viesturs Jansonsiga on otsustanud jääda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)