Kas vaid valimiseelne monumentaalpropaganda?

MART UMMELAS,      15. november 2006


Eelmisel nädalal Riigikogus algatatud sümboolsete numbritega seaduseelnõud SE 1000 (keelatud rajatise kõrvaldamisest) ja SE 1001 (sõjahaudade kaitsest) tekitavad tõsiseid küsimusi Eesti demokraatia seisundi kohta.

Kui sõjahaudade kaitse seaduse kehtestamise ettekäändeks on väidetavalt soov rakendada Genfi konventsioonide sätteid sõjategevuses hukkunud isikute säilmete austamiseks, siis keelatud rajatise kõrvaldamise seadus annab täitevvõimule sisuliselt volitused tõlgendada erinevate sõdade ohvrite matmiskohti hetke majandus- ja ideoloogilistest huvidest lähtuvalt ning vägagi suvaliste määratluste alusel "ebasobivatena". Selle peale võiks öelda viimasel ajal levinud väljendeid kasutades: ühe "seaduse mõte" küüniliselt nullib teise "seaduse mõtte".
Keelatud rajatise kõrvaldamise seadusega antakse täitevvõimule ja, täpsemalt, justiitsministrile üsna suured õigused otsustada "avalikus kohas" paiknevate rajatiste saatust oma (pro selle hetke poliitilise valitsuse) ajalookontseptsioonist, maailmavaatelisest doktriinist või lihtsalt majanduslikust otstarbekusest lähtuvalt – ka nendesamade sõjahaudade tähiste kõrvaldamiseks, rakendades seejuures demokraatlikus ühiskonnas üsna ekstreemsena tõlgendatavaid sunnimeetmeid. Sealjuures käsitatakse ka "avalikku kohta" seaduse kontekstis maksimaalselt ebamäärase mõistena, hõlmates sellega ka eramaal ning juriidilise isiku või kohaliku omavalitsuse omanduses oleval alal paiknevaid rajatisi. (Kui trollipeatus on mingil põhjusel rajatud hauale, siis ei kahelda hetkekski, kumba liigutada – kas trolliliini või hauasammast!)

Kas rahvuskonflikti-tuli vajab uut õli?

Niisuguseid seadusi demokraatlike riikide valitsused üldjuhul rahuajal ei kehtesta. Pigem meenutavad need näiteks Jugoslaavia lagunemise eelset olukorda, kui rahvusgruppide vahelised pinged olid äärmuseni üles kruvitud ning teatud jõud tahtsid selliste mälestusmärkide ja ajalooga seotud sümbolite kaitseks või kõrvaldamiseks vastuvõetud seadustega valada vaid sisekonflikti tulle uut õli.
Veelgi küsitavamaks teeb need seaduseelnõud aga see, et tegelikult minnakse suuresti vastuollu võimude lahususe põhimõttega ning laiemalt ka kodanike ja nende ühenduste põhiseaduslike õigustega. Keelatud rajatise kõrvaldamise seadusega oluliselt piirataks näiteks kohaliku võimu volitusi tegutseda oma territooriumil ja neis funktsioonides, mis talle põhiseaduse ja muude seadustega on pandud.
Ühtaegu annab see võimaluse tõlgendada ühe või teise omavalitsuse tegevust – kui ta näiteks asub rajatise kaitsele – ebaseaduslikuna, riigi ja ühiskonna huvide vastu suunatuna, isegi mässuna. Jääb vaid küsida: kas pärast seaduse vastuvõtmist võidakse saata näiteks Tallinna või Narva linnavalitsusse eriüksus!?

Kas päevapoliitika õigustab ühiskonnarahu ohustamist?

Tegelikult ei lähtugi need seaduseelnõud mingitest n-ö kõrgematest püüdlustest ja asetuvad loogiliselt selle aasta jooksul käivitunud labase päevapoliitilise võitluse konteksti. Sellega tahetakse vaid osa Eesti valijate ja nende esindajate poliitilist tegevusvabadust oluliselt piirata, jagades rahvast ja erakondi "mustadeks" ja "valgeteks", "endisteks" ja "praegusteks", aga ka "ebasobivaiks" ja "kõrvaldatavaiks". Pole siis ime, et seaduseelnõude taga on needsamad poliitilised jõud, kes koondusid ka president Arnold Rüütli tagasivalimise vastu.
Otse öeldes, nende tänaseks menetluses olevate seaduseelnõude vahetu eesmärk on tunnistada seni Tõnismäe mälestusmärgi küsimuses teadlikult madalat profiili hoidnud Tallinna linnavõim ehk siis sisuliselt Keskerakond ning temaga koostöölepingu sõlminud Rahvaliit osaliselt seadusvälisteks, vajadusel ka "kõrvaldatavaiks".
Sõltumata minu isiklikest poliitilistest eelistustest pean sellist tegutsemist euroopalikus ühiskonnas a priori ebademokraatlikuks ja lühinägelikuks, rääkimata nendest tõsistest ohtudest, mida selliste seaduste läbisurumine teerullimeetodil, nagu praegu paistab, võib endaga kaasa tuua.
Kas ikka üheainsa valimistsükli võitmiseks, õigemini küll – loodetava seljavõidu saavutamiseks (lisaks presidendikohale ka seadusandlik võim!) tohib ohustada ühiskonnarahu aluseid ja meie etniliselt kirju rahvusriigi jätkusuutlikkust? Nagu on paraku osutanud Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi viimased avaldused selle kohta, et "keelatud rajatist" Tõnismäel hakatakse seaduse vastuvõtmise järel kõrvaldama alles pärast kevadvalimisi, siis balansseeritakse valimisedu saavutamise nimel tõesti üsna teadlikult sellel saatuslikul noateral.

Kas need seadused peavad tagama edu Konstitutsiooniparteile?

Käitumisloogika on tegelikult üsna banaalne: seadus võetakse vastu, valitsuskoalitsioon muutub seejärel sisuliselt teovõimetuks, kuid jätkab formaalselt tegutsemist, nii et vastutus sellise seaduse vastuvõtmise tagajärgede eest langeb ka neile erakondadele, kes olid selle vastu. Arvestades vene elanikkonna enamiku õigustatult negatiivset suhtumist sellistesse seadustesse, langeks ära venekeelse elektoraadi senine valdav toetus Keskerakonnale, kes ei suutnud seaduse vastuvõtmist takistada, ning mitte-eestlaste hääled siirduksid pigem impeeriumimeelsele ja venekeelsele Konstitutsiooniparteile.
Koos mõningate muude kavalalt kavandatud ümberpaigutustega poliitilisel väljal annab see eelkõige Reformierakonnale, aga ka ülejäänud Rüütli-vastase rinde erakondadele võimaluse oma positsioone Riigikogus säilitada või isegi kasvatada, "tühiseks" hinnaks vaid venekeelse parlamendierakonna taassünd.

Eesti lähiajaloos pole see muidugi esimene kord, kui poliitilise spektri vastaspoolustel asunud jõud on ulatanud teineteisele kas avalikult või kulisside varjus käe, et takistada poliitilises tsentris olevate erakondade edu ja saavutada teatud jõudude korporatiivsete hetkeambitsioonide täitumist. Seda ka praeguse iseseisvuse ajal. Kahjuks on nii mõnelgi korral varem kõndinud Eesti saatus seetõttu ka noateral. Võrreldes praegust iseseisvusperioodi eelmisega on aga igati asjakohane meenutada, et alati ei pruugi ka õnneks minna.
Doktrinäärsest politikaanlusest tulenevaile ja demokraatiat ilmselt piiravaile sammudele võib järgneda ühiskonna sidususe oluline vähenemine ja seejärel võimetus vastu seista reaalsetele ohtudele. Täna pole selliseks ohuks ilmselt okupatsioon, vaid ühiskonna enda suutmatus vastata globaliseerumise väljakutsetele ning süvenev sisemine erosioon. Sellisele võimalikule taandarengule viitavad juba liigagi selgelt ohtlikud eeskujud Ida-Euroopas, eelkõige Ungaris. Meenutagem või "keelatud rajatise" ehk Nõukogude tanki "kõrvaldamist" ja kõike sellele järgnenut!



BANAALNE KÄITUMISLOOGIKA: seadus võetakse vastu, vastutus langeb ka neile, kes olid selle vastu. Langeks venekeelse elektoraadi toetus Keskerakonnale ning mitte-eestlaste hääled siirduks impeeriumimeelsele Konstitutsiooniparteile. Koos mõningate muude ümberpaigutustega poliitilisel väljal lisab see eelkõige võimalusi Reformierakonnale, aga ka ülejäänud Rüütli-vastase rinde erakondadele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (25)