Nad ju ei oska kaotada!

ALEKSANDER EINSELN,      03. oktoober 2001


Presidendivalimised näitasid, et ka valitsusmeelsed poliitikud ei oska väärikalt kaotada. Nad ei mõista, et nende läbikukkumise ja Rüütli võidu põhjustas ennekõike Laari valitsuse üleolev ja rahvakauge poliitika.

Suure pettumuse ja kaotuskibeduse mõjul pääses taas nähtavale kolmikliidu tegelik moraal ja küüniline põlgus oma rahva vastu. Isamaaliidu soosik Peeter Tulviste mõnitas ja alavääristas valimiskogu, nimetades nende otsust "nõukogudeaegsete kolhoositegelaste nostalgiaks". Reformipartei üks juhte Jürgen Ligi nägi kaotuse põhjust selles, et seaduse alusel moodustatud valimiskogus on liiga palju... tavalise rahva esindajaid.

Egoism hukutab riigimehi

Eesti elab kahjuks veel endiselt teises ajas, teiste väärtuste maailmas, kus parteide ja nende liidrite egoism ja omakasu on tugevamad rahva ja riigi ühishuvidest.
Ameerikas ja mujal demokraatlikus maailmas on ammune hea komme, et kohe, kui president on valimistel selgunud, tunnustavad kõik vastaskandidaadid tema võitu ning kutsuvad oma pooldajaid ja kogu rahvast ühinema uue riigijuhi toetuseks. Vabas maailmas on ammu mõistetud, et valimiskampaanias kuhjunud pingeid, vastasseise ja teravaid ütlemisi ei tohi kanda üle valimisjärgsesse aega. See nõrgestaks riiki, süvendaks vastuolusid ja killustaks rahvast ning poleks mingil moel patriootiline oma kodumaa suhtes.

Meri alatus enam ei üllata

See, et järjekordselt käitus alatult Lennart Meri, öeldes ette, keda tuleb ja keda ei tohi valida uueks presidendiks, ei üllata vist enam kedagi. Kuid eriti kohatu ja kahjulik oma riigile on Meri mõtteavaldus sellest, et endise kompartei liikme saamine Eesti presidendiks võib ohustada riigi julgeolekut ja kahjustada tema rahvusvahelist mainet. Samal lainel manasid õuduspilte ka mitmed koalitsioonipoliitikud.
Olen jälginud Eesti elu teravalt pikki aastaid. Arusaamatu on, miks peab riigi president või mõni teine juhtpoliitik teadlikult kahjustama oma riigi huve, lõhestama ühiskonda ja vastandama oma rahva erinevaid gruppe üksteisele ka pärast valimisi.
Kelle huvides on selline kurss? Jutud tõusvast kommunismiohust tänases Eestis ajavad lihtsalt naerma. Endisi aktiivseid kommuniste ja punase nomenklatuura tegelasi on igas erakonnas. Eriti väljapaistvatel kohtadel on nad praeguses valitsuskoalitsioonis. Isamaaliidus kehtib juba ammu vist nõue, et tähtsale kohale nende parteis saab tõusta ainult endine kommunist, veel parem koguni partorg. Kus oli Eesti julgeoleku ja rahvusvahelise maine pärast muretsev Lennart Meri siis, kui 1999.a. tuli võimule kolmikliidu valitsus, kus võtmekohad kuuluvad endistele kommunistidele (Kallas, Pärnoja, Loodus jt)

Tulviste magas kommunistid maha

Miks laskis Isamaaliidu aukohtu esimees Peeter Tulviste sündida, et Isamaaliidu fraktsiooni Riigikogus juhivad endised punased Sinisaar ja Endre, et Isamaa kihutustööd juhib endine kommunist Kiin, et Laari aseesimeheks partei juhtkonnas sai ekskommunist Mart Nutt ja uueks peasekretäriks tõusis koguni endine partorg Karjus. Kuid nüüd, kui rahva esinduskogu valis selge ülekaaluga riigi etteotsa Arnold Rüütli, tõstavad Lennart Meri ja tema õukondlased hädakisa. Miks on siin need põhimõtted nii erinevad, topeltmoraaliga, miks heidetakse minevikku vajunud kuuluvust ette vaid oma poliitilistele vastastele, kuid oma partei tegelaste puhul sellest ei räägita?
Kõigil on meeles Arnold Rüütli patriootilised teod Eesti iseseisvuse taastamisel. Kõigil on ka meeles Lennart Meri otsitud põhjustel eemalolek Eestist augustis 1991. Oleks augustikuu riigipööre Moskvas õnnestunud, siis tõenäoliselt oleks Rüütli-sugused kommunistid seina äärde pandud ja maha lastud ning Meri käiks mööda Helsingi tänavaid omale teenimatuid mälestustahvleid majaseintele kruvimas.

Meri jätab musta pärandi

Lennart Meri kuulus Nõukogude aegsesse kõrgesse kihti, reisis tollal väga sageli välismaal ning kirjutas arvukalt professionaalseid ettekandeid okupatsioonireþiimi asutustele. Tema aktiivne koostöö KGB variasutuse VEKSA, APN-i ja teistega on üldtuntud tõsiasi.
Eesti ja Venemaa vahel märgiti maha Eestile ebasoodne merepiir Meri pealekäimisel. Eestile kahjulikud juulilepped sõlmis Venemaaga 1994. aastal Meri ning ühiskonda on killustanud ja nõrgestanud ülbuse ja hoolimatuse külvamisega just Meri.
Rüütel oli rahvale otsustavatel ja rasketel aegadel 1988-1991 selgelt ja kindlalt Eesti omariikluse taastamise ja ühiskonna kokkuliitumise eest.
Rüütli ausus, tasakaalukus ja rahvast hoidev poliitika loovad eelduse ohtlikult suureks kasvanud lõhede vältimiseks ühiskonnas. Rüütel on näidanud ka tegudega, et ta pole ärastaja, omakasupüüdlik kahmaja ega korruptant. Praegune võimuliit ei saa kaugeltki sedasama öelda oma juhtide kohta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)