Linnapea Aare Olgo jõululugu Jõgeval jõulurahukuulutamise kuuse all

Tänavusel advendiajal juhtus minuga omapärane lugu.

Ühel õhtul kella üheksa paiku helises telefon ja noore naisterahva hääl teatas, et ta on leidnud vigastatud, omanikuta koerakese ja linnavalitsus peab sellega tegelema. Nii see on. Aga mida teha õhtul kell üheksa võõra vigastatud koerakesega? Läksin kodust saatesõnadega, et ma teda koju küll ei tooks, sest mida meie kiisu Sofi küll sellest arvata võiks.

Olime siis kolmekesi Pae poe juures: koerake, noor naisterahvas ja mina, hiljem liitus ka abilinnapea Ants Prii, ja arutasime, mida teha. Igal normaalsel inimesel on ju kaastunne loomade vastu. Tekkiski juba mõte, et tulebki koerake koju kaasa võtta. Helistasime siiski veterinaariakeskuse juhatajale Harles Kaubile ja ta võttis loomakese üheks ööks enda koju. Suur tänu talle selle eest!

Ants suure facebooki-fännina pani teate ja koera pildi sinna üles. Kui omanikest midagi kuulda polnud, tellisime Rakvere loomade varjupaigast talle auto järele. Õnneks märkasid omanikud siiski teadet ja tulid oma lemmiklooma otsima. Rakverest välja sõitnud auto pöördus poole tee pealt tagasi. Mul polnud tükk aega nii hea meel olnud.

Mõistsin, et muidugi oli selle loo õnnelik lõpp eelkõige vajalik sellele koerakesele ja tema omanikele, aga mitte vähem ka mulle ja kõigile meile, kes me tol õhtul temaga juhuslikult kokku puutusime.

Saan seda lugeda kingituseks, mille saatus mulle saatis.

Süüdates siin kolmanda advendi küünalt, soovin teile kõigile, et teil kõigil oleks samuti selliseid saatuse poolt antud ilusaid hetki.

Rahulikku ja hoolivat jõuluaega teile kõigile, teie lähedastele ja samuti sellele väikesele koerakesele, kes oma kodu taas leidis, ja eriti sellele noorele naisterahvale, kelle nime ma ei tea, aga kes hoolis.

Jaga |